Signe Kivi esimene puhkus


Pärast kultuuriministri kohalt tagasiastumist püüdis SIGNE KIVI aega maha võtta. «Ma pole pärast kunstiinstituudi lõpetamist saanud niimoodi paar kuud endale ja oma perele pühendada,» õhkab ta.

#p2p#Septembri ja oktoobri veetis Signe Kivi (45) õndsas peaaegu «mittemidagitegemises». Mis tema puhul tähendab muidugi seda, et ta võttis endale kohe ühe tekstiilitudengite kursuse juhendada ja jätkas tööd linnavolikogus. Tavapärase signekiviliku rabelemisega võrreldes pole see mingi koormus.

Jäi aega iseendale ja perele, lihtsalt niisama olemiseks. Aega Lahemaal maakodus lehtede riisumiseks, mida Signe on eluaeg nautinud: «Lehti riisudes muutun nagu ise puhtamaks ja paremaks!»

Maakodus istutab Signe puid. Viimane puu oli ministeeriumi-perelt lahkumiskingituseks saadud tumepunane Kanada vaher.

«Ma muretsen natuke tema pärast, talv on nii külm,» ohkab Signe. Vastu kinkis ta igale töötajale oma autorikanga.

21 kasti mälestusi

Vaheaega poliitilises tegevuses kasutas Signe oma koduse arhiivi korrastamiseks. Tal on seal korralikult virna laotud 21 suurt pappkasti, peal kirjad: «minister» (sisaldab palju uue kunstimuuseumi ehitusega seotud dokumente), «garderoob» (täis põnevaid riideesemeid ja aksessuaare päevilt, kui Signe pidas Hilpharaka-nimelist rõivapoodi — igasugu kostüümipidude puhul hea võtta). Kast pealkirjaga «24.veebruar», mis on ühtlasi Signe sünnipäev, sisaldab muu hulgas ka tema presidendi vastuvõttudel kantud meeldejäävaid kleite.

Oma kast on ka igal lapsel.

«See on fantastiline süsteem,» kiidab Signe oma kaste. «Armsad asjad muudkui kogunevad, aga kodust ei saa muuseumi ka teha.»

Signe käis ka paar korda koos abikaasa Kalju Kiviga (51) filmi «Nimed marmortahvlil» võtetel kaasas. Kalju oli filmi kunstnik ja mängis ühes episoodis ise kaasa.
Pole saladus, et vahepeal elas Kivide abielupaar lahus, Signe linnakorteris ja Kalju enamasti maakodus. Signe ei taha sellest eriti rääkida. «See on ju niigi kõigile näha, et me jälle koos oleme,» leiab ta. Ja soovitab siiralt kõigile lahusolijatele või lahku minejatele proovida uuesti kokku saada.

Rõõm abikaasa edust

Signel on hea meel, et seoses filmiga tõusis Kalju rohkem tähelepanu keskpunkti. Ja seda just ajal, kui Signe nautis niisama olemist.#p3#

«Olen tõeliselt nautinud Kaljule osaks saanud tähelepanuavaldusi ja koosviibimisi, kus mina olen olnud tema saatjana,» sõnab Signe rõhutatult.

Signe on kunstnikuna alatasa vajanud abikaasa abi. Trükikangast ei ole võimalik üksi teostada, selleks on vaja kahte inimest, ja kahte tugevat inimest.
«Tegelikult on tekstiilikunstnikutöö äärmiselt mehelik ala,» leiab Signe, «palju on tassimist, ronimist ja tõstmist.»

Lisaks tugevale kätepaarile on Signele ära kulunud ka mehe ja kogu pere kunstialased nõuanded. Nooremana oli Signel kombeks korraldada tõelisi perekondlikke kunstinõukogusid — et lõpuks ikka omamoodi teha. «Aga ma vajasin seda!» ütleb Signe.
Kui Kalju filmi tegi, sai Signe oma tänuvõlga natukegi tasa teha, aidates mehel arutada, kuidas üht või teist asja kujundada.

Signe ei ole nõus, et vahepealsed probleemid tema ja abikaasa vahel võisid tulla sellest, et traditsioonilised rollid — naine nõrgem, mees tugevam pool — on nende abielus paigast ära. «Meil on võrdsete partnerite abielu, kus igaühel on oma roll,» kinnitab ta. «Tugevus ei tähenda seda, kellel on hetkel rohkem või tähtsamad tööd. Perekond pole miljonimäng — et kes võidab.»

Kalju Kivi abikaasa suurem tuntus ei häiri. «Eks see oleneb, mis mätta otsast vaadata,» ütleb mees. «Mina olen oma erialaga, kino ja teatriga, väga rahul. Iseasi, kas sellega nüüd väga silma paistab.»

Kuigi Signe on kogu elu olnud väljaspool kodu väga hõivatud, pole olmeprobleemidest tüli tõusnud. Köögis saavad mõlemad väga hästi hakkama. Kalju ei kujuta pärast Signe kuut poliitikas tegutsemise aastat enam hästi ette, kuidas oleks, kui naine rohkem kodune oleks.

Kunstnikuna meeldib Signele oma toite veel eriliselt välja sättida. Eriti nüüd, natuke vabamal perioodil, nautis Signe võimalust teha tavalisi, lihtsaid töid, nagu söögivalmistamine. Puid Signe ei tassi ja muru ei niida — milleks siis mees ja neli poega?

Viis kunstnikku

Kivide viis last on enamikus juba pesast välja lennanud. Kõik lapsed on pärinud vanemate kunstiande. Kalju vanem poeg Märt (24) töötab Nukufilmis, Mihkel (22) sepikojas sellina. #p4p#«Ta kinkis meile jõuludeks imeilusa küünlajala!» õhkab Signe. Signe vanem poeg Juhan (24) õpib Inglismaal Sussexi ülikooli magistrantuuris politoloogiat ja on ema peamine poliitiline nõustaja. Juhan läks pärast keskkooli küll kunstiakadeemiasse sisekujundust õppima, aga tuli siis emale oma kõhklustest-kahtlustest rääkima. Seejärel õppis ühe aasta Tartu ülikoolis politoloogiat ja kunstiakadeemias paralleelselt, ning valis politoloogia.

«Ta ütleb, et väike kunstisoodumus on ikka hinges. Aga keegi ei keela tal kunstiga tulevikus tõsisemalt tegelda,» on ema poja valikuga rahul.

Ainuke tütar Liisa (21), välimuselt nagu ema suust kukkunud, töötab meelelahutuskontserni BDG projektijuhina ja õpib Akadeemia Nordis psühholoogiat.
Pesamunal Kalju-Karlil (14) on läbi aegade kunst ja käsitöö tunnistusel viied olnud. Seda öeldes paisub Signe hääl uhkusest.

Hiljuti pidas Signe Kalju-Karliga pingelisi läbirääkimisi rastapatside üle. Patsid on nüüd poisil igatahes peas. «Ma ütlesin talle, et kui patsid saavad tähtsamaks kui see, mis patside all, lõikan oma käega maha,» jätab Signe viimase sõna endale. Ja ohkab kergendusega, et üks poiss Kalju-Karli klassis tegi veel rastapatsid — nüüd pole tema poeg enam ainuke, et peaks pahandust kartma.

Kalju-Karl mängib Tiit Soku korvpallikoolis ja harjutab mängu ka iga vaba hetk kodus. Mis on mööblile natuke halvasti mõjunud. «Aga ta ütleb, et tema kasvav organism vajab korvpalli,» naerab Signe.

Üürike idüll

Signe pole kunagi olnud ühe asjaga tegeleja. Septembri-oktoobri pisut rahulikumalt veetnud, leidis ta end novembris jälle oravarattast, oma loomulikust olekust. Praeguseks on tal kuus täiesti erinevat tegevust, mille vahel tuleb aega jaotada. Kõigepealt kunstiakadeemia, kus ta on sellest aastast ka tekstiiliosakonna juhataja. Linnavolikogus kuulub ta nelja komisjoni koosseisu. Näituse ettevalmistamine, kus ta ise ka osaleb. Viib tootmisse üht oma tekstiili Kreenholmis: «Viimastel aastatel on tootmine mind huvitama hakanud, näha oma loomingut sadade meetrite kaupa, see on võimas!» Nii et varsti on poodidesse oodata Signe Kivi loodud mustriga tooteid.

Hoogu koguvad Riigikogu valimised, kus Signe loomulikult kandideerib, ja Reformierakonna nimekirjas on ta nimi sellisel kohal, et poolteise kuu pärast peaks tema põhitöökoht olema Toompeal.

Ja siis on veel Eesti Võistlustantsu Liit, mille presidendi koha Signe hiljuti vastu võttis.
Vahepealne rahulikum periood pole tekitanud Signes mõtet, et jätakski selle poliitika sinnapaika. «Elu on mind alati huvitanud ja mul on tunne, et sekkudes on võimalik asju paremaks muuta,» põhjendab ta.

Signe ei soovi kultuuriministeeriumi naasta: «Loodan südamest, et pärast valimisi on Margus Allikmaa edasi kultuuriminister!»

Ministrina oli Signe suur töö uue kunstimuuseumi ehitamise käivitamine. Nüüd seinad kerkivad ja Signe käib vahel ehitusplatsil selle vaatepildiga südant kosutamas. Uued vallutamist ootavad kõrgused on ta enda jaoks juba paika pannud: kunstiakadeemia vajab uut hoonet ja paberil otsustatud Tallinna Ülikooli loomine tuleb ellu viia.

Rannap Roostevaba maailm