"Pean ütlema, et kuna meie perekond on nii seotud selle filmiga - nii abikaasa, pere vanim poeg, keskmine poeg kui ka kõige noorem poeg - kõik olid ühel või teisel moel filmiga seotud, siis ma hingevärinaga kogu aeg jälgisin, mis töid nad teevad," muljetas äsja kinosaalist välja astunud endine kultuuriminister, kelle abikaasa Kalju Kivi oli filmi kunstnik ning pojad suurfilmi tegemisel mitmes eri ametis.

"Mulle taaskord jälle meeldis näitlejate mäng, nii nagu ka Elmo Nügagneni eelmises väga suures filmis "Nimed marmortahvlil". Ta kohe oskab panna need helisema ja näidata väga väikeste vahenditega kõigi nende noorte poiste üleelamisi," kiitis ta näitlejaid, kelle seas leidus nii juba staažikaid näitlejaid kui ka noori, teiste seas kaksikud Piusid.

Kivi hinnagul on "1944" kahtlemata Eesti suur sõjafilm. "See lõpp võttis kuidagi hingematvalt kogu selle traagika kokku. See on nii traagiline, nii kurb ja puudutab meid kõiki. Meil kõigil on omad lood, mis tulevad meelde. Kõik need Siberid ja ärasaatmised...Seda peab natuke seedima, aga ma arvan, et seda filmi oli Eestile väga vaja. Seda peaksid vaatama nii need inimesed, kelle emakeel on eesti keel ja kelle emakeel on vene keel, kes on siia enne sõda ja pärast sõda tulnud. Äkki see selgitaks palju asju. Ma loodan. Sest see film ongi lootusest," sõnas ta.