Endine teletäht MERLE RANDMA-ARU särab kui 12karaadine briljant. Sest tal on mees, kes oskab naist õnnelikus teha.
#p2#Merle (49) kuus aastat kestnud kooselu Saksa meediakanali Deutsche Welle välissuhete mänedzheri Eduard Klasiga (53) on kui aastatega üha maitsvamaks muutuv punavein.
«Me olime eelmises elus muide Siiami kaksikud,» itsitab Eduard. «Ah, missa luuletad!» turtsatab Merle seepeale naerma. «Aga kuidas sa lubasidki… Et järgmises elus otsid sa mind varem üles?» Mehesõna saab antud ja Eduard lubab seda kindlalt pidada. Sest oma elus kahetseb ta vaid üht — et ta Merlet varem ei kohanud.
15 kõnet päevas
«Meie suhe algas valutult. Kõik oli nii nagu peab, nagu oleksin teda juba väga kaua tundnud,» selgitab praegu kinnisvaraäris tegutsev Merle. Mees on Merlega ühel nõul:
«Minu kodu on seal, kus on Merle,» ütleb ta. Neil on kaks kodu: korter Kölnis ja maja Tallinnas. Saksamaal on Eduardi töö, Eestis armastus. Ehk Merle.#p3p#
Kunagi arvasid nad, et on hea olla natuke koos ja natuke lahus. «Aga nüüd oleme jõudnud järeldusele, et koos on ikka parem. Kui Eduard on Eestis, oleme koos kakskümmend neli tundi ööpäevas,» sõnab Merle naeratades. «Raske pole mitte koos olla, vaid koos mitte olla.» Ta haarab mehel käest: «Eksju, kullake?»
«Kullake» noogutab innukalt: «Kui ma pole talle kaks tundi helistanud, helistab Merle ja küsib: kus sa oled ja miks sa ei helista?»
Lahus olles helistavad nad teineteisele umbkaudu viisteist korda päevas. Kuid alati kõnetraadist ei piisa. Siis pakib Merle kohvrid ja põrutab mehe juurde. Lausa nii tihti, et Eesti toll juba tema vastu erilist valvsust üles näitab. «Iga kord küsivad, kui palju ma valuutat sisse toon. Ma loen siis oma tavapärase sada kuuskümmend krooni taksoraha kokku. Aga ikka uurivad edasi.» Merle sellest pead longu ei lase. Las uurivad, tema käib ikka Eduardi juures.
Merle sõnutsi on lahkumised aina raskemad: «Mida kauem koos olla, seda raskem on lahku minna. Ükskord oli Eduard kolm nädalat Tallinnas, siis oli eriti raske teda minema lasta.»
Naine kui vein
«Meie vanuses on teised lootused ja teistsugune armastus, mis iga päevaga kasvab,» leiab Eduard. «Sa oskad teistmoodi seda hinnata.» Eduard lisab, et ta hindab Merlet kui naist äärmiselt kõrgelt. Tema truudust, naiselikkust.
«Loetle nüüd kõik ilusti üles!» pistab peategelane naerdes vahele. Eduard jätkab omaduste ettelugemist: «Ja siis armsust, hoolitsust… Merle on maailma kõige ilusam naine.»
Merle tõstab kulmud juustepiirini ja uurib tunnustavalt: «Ega sa midagi ära ei unustanud?» Järgneb kaasakiskuv naer. «Merle on kui vana vein, mis läheb iga päevaga paremaks.»
Naine pole kindel, kumba Eduard mõtles — paremaks või ikka ilusamaks minemist? «Sina lähed aina ilusamaks!» rahustab Eduard ning paneb oodile punkti: «Ja Merle on tark naine.»
Merle vaidleb vastu: «Ega ma nii tark kah pole. Ja ei saa ütelda, et meie pere püksid minu jalas on. Klas on energilisem ja impulsiivsem, mina aga kiirem. Mina otsustan kohe ära, kui Klas alles asja üle mõtleb.»
Ilus Kullake
Eduard teab, et naisele tuleb piisavalt tähelepanu pöörata, talle hommikukohvi voodisse serveerida, meelitada teda komplimentidega, kinkida lilli: «Ma ei taha kinkida tähtpäevade puhul, mina kingin suvalisel ajal.»
Merle vaatab mehele sügavalt silma: «Komplimente teeb ta mulle iga päev. Viimane oligi täna hommikul. Tulin trepist alla… Ja Eduard ütles: «Tere! Ma armastan sind täna veel rohkem kui eile!» Ja veel: «Kullakene, küll sa näed hea välja!»»
Kuid kohvi voodisse tuua Merle ei luba: «Magamistuba on ju teisel korrusel.» Mees valgustab, et Merle kardab kandikuga koperdamist. «Esiteks oleks mul kahju Eduardist ja teiseks serviisist,» tunnistab Merle.
Eduard meenutab juhtumit, mille pärast hommikueine naisele sängi serveerimine tabuks sai: «Ükskord, jah, kallasin kohvi voodisse. Merle ujus linade vahel!»
Eduard vaatab vallatult Merlele otsa ja pajatab, kuidas Merle kord Portugalis seeliku seljast viskas: «Istusime rannakohvikus, kui ajasin kohvitassi ümber. Otse Merlele sülle.» Kaasa visanud seepeale kohvist tilkuva undruku seljast, istunud rannariietes edasi ning probleem olnudki lahendatud. Merle lisab, et ta ei tee ometi igast tühjast asjast probleemi.
«Merlel on väga hea iseloom, aga minul vastik,» teatab Eduard. Ennast nimetab ta liiga tujukaks, impulsiivseks, emotsionaalseks ja valjuhäälseks.
Ärateenitud õnn
Merle on aga oma «vastiku iseloomuga» mehega väga rahul: «Ei ole see tal nii hull midagi. Mingil juhul ei vahetaks ma oma Klasi välja! Ta oskab olla mees ja mind õnnelikuks teha.»
Kui Merle ja Eduard linnas jalutavad, hoiavad nad ikka käest kinni. «See on kohe selline vajadus, mis aina süveneb,» selgitab Merle. «Klas ikka ütleb mulle, et ta tahab, et ma oleksin õnnelik. Iga päev.»
See kadestamisväärt tunne peegeldub Merle näos silmaga nähtavalt. «Arvan, et suurema või väiksema õnne on iga inimene ära teeninud. On ju!?»
