Saunaga ridamaja. Pikad jalutuskäigud. Keeleõpe ja tennisemäng. Nauditav anonüümsus. Selline on SIIM ja KRISTI KALLASe elu europealinnas. Euroopa Komisjoni asepresidendipaar andis Kroonikale eksklusiivintervjuu.


Euroopa Komisjoni aseesimees Siim Kallas (56) on Eestis harv nähtus. Koos abikaasa Kristiga (56) kolis ta Brüsselisse möödunud aasta augustis. Kaasa sai võetud peaaegu kõik: mööbel, jalgrattad, muu eluks vajalik. Nende Viimsi ridaelamus on viieks aastaks uued elanikud. Eesti vahet sõidavad Kallased paari kuu jooksul korra. Et kohtuda laste ja lapselapsega ning käia külas Kristi Viljandis elaval 89aastasel isal.

Eestis teil nüüd oma kodu polegi?

Siim: Ei ole jah. Ööbime vaheldumisi Veskimöldres elava tütre ja kesklinnas elava poja juures. Meie Viimsi kodus elab tütre kursusekaaslase pere. See ei ole klassikaline väljaüürimine kasu saamise mõistes, nad katavad lihtsalt jooksvad kulud, hoiavad elamise korras.

Olete mõlemad silmapaistvalt päevitunud. Reisite palju?

S: Kuna läinud suvi läks kolimise ja elu sisseseadmisega täitsa lörri, siis käisime aastavahetusel Kariibi mere ääres Dominikaani Vabariigis puhkamas. Brüsselis ei toimu jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal mitte midagi, kõik puhkavad. Tulime hiljuti koos lastega ka Austria Alpidest suusareisilt.

Milline on teie kodu Brüsselis?

S: See on Brüsselile omane kesklinna ridamaja. Keskmises hinnaklassis. Jala on raekojaplatsile 35 minutit. Elupinda on umbes sama palju kui Eesti kodus (palju?).

Kristi: Maja on aastast 1895, kitsas ja kõrge. Meil on Eestist oma mööbel kaasas. Valikus on küll igasuguseid üürikortereid, aga meile ei soovitatud võtta möbleeritud, pidi probleeme tekkima.

S: Saun oli üürimisel kõva argument. See on Belgias väga haruldane nähtus. Pole küll nii hea kui Eestis, aga ajab asja ära.

K: Oleme harjunud igal pühapäeval saunas käima. Kõvasti end korra nädalas läbi higistama.

Kas elu Brüsselis erineb Eesti omast tuntavalt?

K: Erineb muidugi. Juba see, et elame seal nüüd kesklinnas.

S: Autoga sõitmine erineb. Seal lastakse sind alati vahele, mida Eestis naljalt ei juhtu. Jalakäijate vastu on ülim austus. Kui palkasid ja elatustaset võrrelda, siis belglane loeb väga raha — nende palgad tunduvad numbri poolest suured, aga kui maksud ja elamiskulud maha arvata, ei ole midagi priisata.

Eurovolinikul on samas hea elu — teie kuupalk on 200 000 Eesti krooni kätte?

S: On hea elu küll. Kokku hoidma kindlasti ei pea. Me ei priiska väga, aga pole olnud kunagi ka innukad kokkuhoidjad ja säästjad. Lubame endale ikka komforti.

Mis veel Belgias paelub?

K: Manööverdamisel parkimisel ollakse viisakad. Rahulikult oodatakse ära, keegi ei tuututa ega näita rusikat. Belglased on üldse hästi rahulikud ja viisakad inimesed.

S: Naudime anonüümset elu. Laupäeviti on tänavatel palju hästi riides vanapaare, kes tervitavad iga vastujalutavat paari. Selline komme oli alguses üsna harjumatu.

K: Inimesed on vähem stressis. Samas ei ole Belgias suuri kaubanduskeskusi. Nii suuri ja ilusaid toidupoode nagu Eestis. Kõik on väikesed ja kogu kaup on üksteise otsa kitsale pinnale kuhjatud.

S: Brüssel on elamiseks väga mõnus paik. Terve kesklinn on üks lõputu ridamajade rivi. Palju on rohelist — uskumatult ilusaid parke ja veekogusid.

Liikleme siin põhiliselt jala. Auto on meil küll olemas, aga sellega plaanime kevade poole rohkem väljasõite teha. Jalgsi või metrooga on linnas kõige mugavam, sest parkimine on kesklinnas paras hullumaja.

Kuidas on lood prantsuse keelega?

K: Mina käin prantsuse keele kursustel. Eks ta on ikka raske — keel on väga võõrapärane. Poes hakkan juba vaikselt aru saama, aga käin ikka koos sõnaraamatuga.

S: Ma olen kah kõvasti juurde õppinud, lugemine pole mingi probleem. Komisjoni istungitel juhatab Barroso (Euroopa Komisjoni esimees – toim) vaheldumisi inglise ja prantsuse keeles. Sünkroontõlge ei suuda iialgi anda edasi teksti kogu tähendust, seepärast on ikka väga kasulik keelt osata. Viimase minuti paberid tulevad näiteks alati ainult prantsuse keeles. Minu hallata on suhted ametiühingutega, need räägivad samuti ainult prantsuse keeles. Rääkida ma aga ikka kardan.

Kristi, kas arstikarjäärist loobumine tuli kergelt?

K: Põhimõtteliselt kergelt. Olen väga pikalt töötanud päevast päeva. Meditsiinis on praegu nii palju suuri probleeme, et päris hea on eemal olla. Võib-olla on mul Belgias võimalik kunagi töötada, kõik võib juhtuda. Kõige tähtsam on praegu keel selgeks saada.

Kas oma südames igatsete Eesti järele?

K: Jah, igatsen küll. Mul on Brüsselis küll palju tegemist, aga ega ma ikka kohanenud ei ole. Õnneks on internet, nii et suhtlen palju sõprade ja lastega.

Siim, abikaasa sealolek on teile suur tugi?

S: Kahtlemata! Maist augustini olin üksi. Oli päris nukker tunne.

K: Mina mõtlesin siis siin, et mul on väga lihtne: olen Eestis omas kodus, sõbrad ja kolleegid ümberringi, et minul pole küll midagi hullu. Aga 33 aastat oleme abielus olnud, küllaltki raske on üksi, pisiasjad hakkavad nii häirima, et ei saa elada.

S: Kuigi olime Hendrik Hololeiga päris pikalt alguses üksinda, ei jõudnud kordagi ööklubidesse. Ma isegi ei tea, kus Brüsselis ööklubid asuvad. Mis on minu puhul muidugi imekspandav.

Missugune näeb välja teie tavaline päev Brüsselis?

K: Hommikul tõuseme kell 7. Teen hommikusöögi. Siim läheb tööle, mina kolm korda nädalas keelekursustele. Need kestavad kaks ja pool tundi. Sealt tulles lähen poodi, teen süüa, loen. Alguses me ei söönud kodus, aga praegu oleme rohkem kodusemad.

S: Minu päev on tavaline: hommikul tööle, õhtul koju. Päev kestab kusagil seitsme – poole kaheksani. Tunduvalt lühemalt, kui Eestis läks.

K: Siimul on põhimõte, et laupäev–pühapäev on endale. Sel ajal ta end töödega ei koorma. See laeb tööpinget maha.

Kellega Brüsselis suhtlete?

S: Oma Eesti kolleegidega. Reinartid, Hololeid, Harri Tiido. Eestlasi siin jagub, nii et suhtlemispuudust pole karta.

K: Mind on kutsutud rahvusvahelisse naisteklubisse. Aga pole jõudnud veel minna.

Mida teete vabal ajal?

S: Brüsselis on suur kontserdisaal, seal oleme kontsertidel käinud. Kangesti tahaks Pariisi ooperisse minna — see on rongiga tund ja kakskümmend minutit sõitu —, aga piletite hankimine on pööraselt keeruline. Hetkest, mil etendus välja kuulutatakse, on see pool aastat ette välja müüdud.

K: Antverpenis käisime kontserdil, kui Tõnu Kaljuste juhatas. Siimu äraolekul käisin Brüsseli konservatooriumis Arvo Pärdi õhtul.

S: Hiljuti kuulasime vene rahvuslikku orkestrit Mihhail Pletnjovi dirigeerimisel, mängiti Beethovenit ja Šostakovitšit. See oli väga hea. Brüsseli ooperisse saime korra piletid. Brüsselis on ka tohutult häid restorane. Meil on tekkinud juba omad lemmikud nii söögipaikade kui ka toitude osas. Minu suur lemmik on näiteks merikeel.

Kas Eesti toidu järele igatsust ei teki?

S: Midagi ostame alati Eestist kaasa. Kui musta leiba on siin piisavalt, siis piimatoodetega on keeruline. Kohupiima oleme üles leidnud, nüüd otsime söödavat hapukoort.

K: Näiteks tatart ja kaerahelbeid siin ei ole. Meie armastame hommikuti putrusid. Sööme alati toekamalt kui belgiapärane džemmiga saiake.

Kui palju kulub keskmiselt raha kuus?

S: Praegu on läinud palju, sest elame sisse. Gaasi- ja elektriarved on maksmata. Ei tunne veel kõiki süsteeme, ei saa veel asjade toimimisest aru. Lõuna kahele inimesele kodulähedases restoranis maksab näiteks 50–60 eurot (u 900 krooni), kallimas restoranis 100 eurot (1500 krooni).

Olete 33 aastat koos elanud. Mis on pika abielu saladus?

K: See on väga lihtne: tuleb arvestada teineteisega.

S: Minu elus on ümbritsev keskkond olnud alati nii turvaline, et pole tekkinud mingit tahtmist sellest loobuda, hakata riske võtma. Iga muudatus on risk. Kui oled saanud ühe inimesega aastakümneid hästi läbi, siis on see unikaalne. Ei saa eeldada, et kellegi teisega oleks kõik sama hästi. Kuigi, ma ei saa salata — ilusad naised mulle meeldivad!

 

Kristi, Siim on kogu karjääri vältel olnud naiste poolt imetletud mees. Kuidas olete tõrjunud konkurente?

K: (naerab) Mina selle tõrjumisega ei ole tegelnud. Meest nelja seina vahel pole hoidnud. Väikesed tülid on ikka olnud, vahel sai ka endast väljas oldud, kõrgendatud häälega kodus räägitud. Aga kõik on laabunud. Oleme mõlemad rahulikud inimesed, suurteks probleemideks pole asi kunagi läinud.

Teie lapsed on samuti edukal järjel?

S: Ei saa kurta. Ülo (30) on kindlustusmaaklerfirma AON Eesti juhataja, tütar Kaja (27) töötab vandeadvokaadina Aare Targa büroos.

K: Meie lapsed on kogu aeg väga iseseisvad olnud. Olen kuulnud, et algklassides panevad vanemad lastele koolikotti kokku — meie pole niisuguse asjaga kunagi tegelnud. Meil oli oma töö, õppimine oli nende töö. Poeg lõpetas 21. keskkooli ja ülikooli rahanduse, tütar 7. keskkooli (praeguse Inglise Kolledži) ja ülikooli õigusteaduskonna.

Olete lastega alati hästi läbi saanud?

S: Jah, alati! Kui meil lapsed sündisid, siis ilmus Spocki raamat, mis ütles: ärge laske lastel oma elu segada, tegutsege vastavalt tervele mõistusele ja ärge muretsege. Tõepoolest, me pole lasknud palju oma elu lastel segada. Oleme nendega lihtsalt koos olnud.

Olin 30, kui mind Hoiukassade Peavalitsuse juhiks määrati, ja sellest alates on olnud pidevalt nii hullumeelne aeg, et puhata sai ainult Eestist ära sõites. Esimesed reisid olid Musta mere äärde, praeguses mõistes ettekujutamatutes tingimustes. Lapsed olid väga vaprad — tütar oli just saamas kolmeseks, kui lennukitega reisima hakkasime. Käisime Kihnus ja Leedus ja kus aga sai. Oleme sellest ajast peale igal aastal vähemalt korra lastega reisimas käinud. Nüüd näiteks ühistel suusareisidel. Lapsed on sundinud meid mäesuusatamisega tegelema, nad on oma sõpruskonnaga meid pidevalt reisidele kaasa kutsunud. Jalgrattamatku oleme aastaid korraldanud. Viimatisel matkal oligi nii, et enamik olid laste sõbrad. Üks matk on veel ellu viimata — idee on sõita mööda rannikut Eestile tiir peale.

Teie poja esimene abielu ebaõnnestus?

S: Jah, ta on lahutatud. Ta on leidnud uue elukaaslase.

K: Oma tütre Katre Liisiga (10) püüab ta koos reisida ja olla nii palju koos kui võimalik.

Kas olete mõelnud võimalusele, et teie elu võib jätkudagi Euroopas?

K: Elu välismaal on ikka ajutine. Mõtleme kogu aeg Eesti peale.

S: Näis, viis aastat on pikk aeg. Praegu tundub, et tuleme siia tagasi. Aga mine sa tea, ära iial ütle iial! Olen väljaütlemistes ettevaatlik: enne Brüsselit olin täiesti kindel, et välismaale ma tööle ei lähe, mind sinna minek ei tõmba. Ometi olen ma seal.

Siim, poliitiku kohta olete hämmastavalt positiivne. Pole teid tabatud ei purjuspäi roolist ega nähtud lõbumajast väljumas…

S: Lõbumajas pole ma tõesti oma elus käinud. Lõhnadega olen kunagi ammustel aegadel sõitnud küll, aga mingist ajahetkest pikka aega tagasi pole pisematki riski võtnud. Me lepime Kristiga alati kokku, kumb sõidab.

K: Ja me väga armastame pidusid. Oma sõpruskonnaga pidutsesime alati, kui võimalus tekkis.

S: Pitsi ma ei sülita. Uuemal ajal on peo pidamine samas märksa vaoshoitum kui varasematel aastatel.

K: Võib-olla on aastad teinud meiega oma töö…

Teid teatakse kui alati heatujulisi inimesi. Millest selline positiivsus?

S: Ma arvan, et see on pärilik. Mu vanemad olid väga heatujulised inimesed. Eesti rahvas on aga tõsine rahvas. Mulle ütles kunagi laulva revolutsiooni ajal üks väga prominentne poliitik, et muidu sa oleksid hea poliitik, aga sa naerad liiga palju! (Muheldes.) Tundub, et tal ei olnud siiski õigus…

K: Lastele ütlesime hommikuti alati: tõuse ja sära! See oli meie lööklause. Ja tuleb tunnistada — lapsed on meil samuti hästi rõõmsameelsed.

Kust energiat ammutate?

K: Spordist. Mina käin spordiklubis, Siim tennist mängimas. Ja pikad jalutuskäigud muidugi.

S: Ega me ikka täielikult kohanenud ei ole. Ses mõttes, et sporditegemises pole regulaarsust sisse saanud, pole näiteks veel jalgrattagagi sõitnud. Praegu on sisseelamise aeg, küll tulevikus kõik laabub.

Eraldi kastike:

3 küsimust Siim Kallasele

Kumb on parem välisminister, Kristiina Ojuland või Rein Lang?

Mõlemal on omad tugevad küljed. Ma rõhutaksin eriliselt: välismaal oli Ojulandi maine väga hea. Tema lahkumist pandi väga selgelt tähele, Euroopa Komisjoni lõunalauas arutati seda teemat tükk aega, rääkimata uudisest Euronewsis. Ja mis seal salata, oma välimuse poolest jäi Kristiina Ojuland alati pildile. Väikesele riigile on aga tähtis jääda pildile. Rein, kes on samuti minu hea sõber, on ere isiksus ja eredaid pannakse ikka tähele.

Millist nõu annaksite Eesti poliitikutele?

Et suured asjad ei läheks lörri väikeste ebameeldivuste tõttu, peab väikestest asjadest üle saama. Rohkem kolme-neljaastmelist ettevaatamist, kaugelenägelikkust. Olen ise teinud samme, mis on osutunud lühinägelikeks, kogemus kaaluda poliitilised sammud läbi mitmeastmelistena tuleb aastatega.

Millist nõu annaksite Eesti ajakirjandusele?

Esiteks: mõeldagu väga tõsiselt kontaktide peale muu maailmaga. Et saada aru, kuidas ajalugu tekib, kuidas toimib otsustusmehhanism, peab ühel korralikul ajalehel olema korrespondent Brüsselis. Teiseks: ei tohi liiga üritada meeldida lehte ostvale enamusele. Harituma ja jõukama elanikkonna hulgas on ajakirjanduse maine katastroofiliselt langenud. Kui kaob usaldusväärsus eliidi seas, siis kaob see varsti kogu lugejaskonna hulgas. Rohkem selgroogu!