“Pean mõtlema, kas mul on täna haigekassa või mitte, kui mul ei ole Eestis piisavalt palju kontserte. Eesti on ikka väga väike riik. Sa ei tee ju sama programmiga iga päev kontserte. Näiteks Venemaal või kuskil Saksamaal olen ma mitmeid aastaid käinud, kus on võimalik tõesti ühe ja sama kavaga teha aastaid. Seal on lihtsalt nii palju neid väikelinnu ja külasid, kus džässikultuur on nii tugev — sind oodatakse sinna ja seal on nii trenditeadlik publik. Meil on aga korra aastas ainult üks Jazzkaar ja veel mõni väike lava, et kus sa siis esined?” rääkis Sisask, kelle sõnul on äraelamiseks vaja anda kuus mitu kontserti.

Naine tunnistab, et on selles mõttes täiesti julm inimene: “Ütlen ausalt, et ma olen julm väljapressija, sest ma küsin ühe esinemise eest nii palju raha kui võimalik. Ma lihtsalt ei ela muudmoodi ära, sest muidu ei ole mul võimalik saada haigekassat, ma ei saa süüa ja ma ei saa maksta makse, mis on võib-olla vaja maksta. Ma ei saa hakkama lihtsalt teisiti.”

Sisask nimetab sellist eluviisi ausaks hundieluks. “Ma elan silm-silmitsi oma eluga. Mul ei ole mingeid mugavusi ega mööndusi. Saan arvestada ainult iseendaga ja see annab elule sellise jume,” ütleb Siiri, kes naudib iseseisvat elu.