Lauljatar, kelle skaala haarab Eestis ainsana «rockist polkani» tähistab sel neljapäeval 60. sünnipäeva Estonia kontserdisaalis. Kuid kas teadsite et…?
Ajakirjadele horoskoope kirjutanud ja paljudele sünnikaarte koostanud lauljatar on ennast «diagnoosinud» järgmiselt: «Minus on sünnipäraselt olemassõnnilik kangekaelsus ja põhimõttekindlus. Ma pole mitte kõige kergema iseloomuga.» Viimasel ajal on ta ette võtnud enda paindlikumaks kasvatamise.
Kõva numeroloogia- ja astroloogiahuvilise Silvi sünnipäev on 28. aprill 1951. Ehk siis kassi aasta Sõnn. Sama kombinatsiooni kandis Silvist päevapealt 48 aastat varem sündinud 102aastaseks elanud revolutsionäär Olga Lauristin…! Kassi aasta 1939 väljalase on aga naisrocki žanripioneer Tina Turner!
Peenikese nimega Silvi isa sündis Ameerikas, aga tegelikult on ta soomlaste järeltulija. Sellest ka ameerikapäraseks muundunud soome nimi – Wright. Isa esivanemad kolisid üle suure lombi 1890ndatel. Kui isa 1944. aastal Eestisse sattus, ei osanud siin keegi veel nii peenikest nime pruukida. Muide, tema isapoolsest suguvõsast on isegi raamat kirjutatud.
{poolik}
Silvi vanemad olid lihtsad inimesed. Isa oli autojuht. Kui Silvi kasvas 5. klassi, läks emagi tööle. Algul lastesõime, kuid laste kisa käis närvidele. Nii et edasi töötas ema pesumajas. «Tal polnud erilisi ambitsioone, pigem oli kodune,» arvab lauljatar. Tema kuus aastat vanem poolõde Pille kandis ema neiupõlve nime Schönberg. Nii on Silvi ja tema poeg Silver ainsad Vraidid.
Meie tulevane rockileedi lõpetas kodulinnas Kehras keskkooli siis, kui teispool suurt lompi peeti esimene kurikuulus Woodstocki festival. Oli suvi 1969.
Aastal 1972 ütles Eri Klas: saagu saate nimeks «Kaks takti ette»! Eesti esimestele superstaari valimistele sõitis ka 21aastane filoloogiatudeng Tartust. Silvi siis poolfinaalist kaugemale ei pääsenud. Võidumeheks osutus 16aastane Jaak Jürisson, kellest hiljem sai Silvi kindlaim lavapartner.
Üks esimesi laule, millega Silvi televiisoris end kogu rahva hinge laulis, oli «Luige truudus». See tõeline «pisarameelitaja» pärinesvene estraadi noormeistri Martõnovi sulest. Peagi aga eristus Silvi selgelt teistest tollal inglise keeles laulda üritanud eesti noorlauljatest. Silvi jäi kauaks esimeseks laulajaks, kes meil inglise hääldusega laitmatult hakkama sai. Kohalikud rockigurud noogutasid: «Kui Silvi Vrait, siis all right!»
Kui kevadel 1974 võitis Inglismaal Eurovisiooni ABBA «Waterloo», siis Silvi sai Tartu ülikoolist pidulikult inglise filoloogi diplomi. Noorspetsialist suunati Paide rajooni Estonia kolhoosi, Retla 8-klassilisse kooliinglise keele õpetajaks. «Maa soola» ametis pidas Silvi vastu kohustuslikud kaks aastat.
Lavaristsed sai Silvi tudengina ülikooli kohvikus. Järgnes kaks aastat Tartu kultuurimaja ansamblit Suuk. Kui siis Tartu rocki lipulaev Fix ta oma ridadesse solistiks kutsus, ei mõelnud Silvi kolme sekunditki. Vrait sulandus hästi mehisesse bändi. Ehk nagu kiidab üks ime sündi tunnistanud tartlane: «Mäletan hullult ropendavat Silvit, kui ta Fixis laulma hakkas. Aga küll laulis hästi!»
Fixist sai Tartu nooruse hulgas nii kõva sõna, et teatrijuht, «Vana Hirmus» Kaarel Ird palkas kogu bändi 1976. aastal Vanemuise koosseisuliseks ansambliks. Silvile mõeldes lavastas Ülo Vilimaa kontsertetendused «Fix-revüü» ja «Räägin sinuga sinust».
Vraidi värvikate muusikalirollide listi mahub nii pühakuid kui patuseid. Abtiss «Helisevas muusikas» ja mustlaseit «Zorbases». Kohtunik «Bluusivendades» ja vangivalvur «Chicagos». Selle otsa tegi lahti aga üks eesti esimesi rockoopereid, Vanemuises 1981 lavale jõudnud Kangro ja Valkoneni «Põhjaneitsi», kus Silvi laulis-kehastas bikiinides sireeni Mutikut.
Astroloogiahuvi haaras Silvit juba plikaeas. Kehras liikus õpilaste seas ei-tea-kust tulnud, kirjutusmasinal paljundatud horoskoope. Ülikoolipäevil sai Silvi horoskoobiusk hoogu juurde Igor Mangilt.
33aastaselt otsustas Silvi, et aitab Fixist ja Tartust. Mõeldud-tehtud – ta kolis Tallinna ja Mustpeade Majja Horre Zeigeri bigbändi. Seal aga juhtus laulma ka Eduard Paukson, ja Edda Paukson oli majas kunstnikuks. Pauksonid andsid pealinnas kaua peavarjuta olnud Vraidile oma kodus tihti öömaja, kui ta viimsest Kehra rongist maha jäi. Ühtlasi sai Silvi tutvuda nende astroloogiaalaste kaustikute ja kirjutistega.
Silvi Vrait leiab, et horoskoobist oma elus «käsulaudu» teha ei tasu. Küll aga usub ta, et kõike elus juhtuvat ei saa pidada juhuslikuks – igaüks saab kokku just nende inimestega, keda ta on sel hetkel parajasti väärt. «Enamik asju, kohtumisi või kokkusaamisi võivad meile tunduda juhused, aga sellised märgilised kokkusaamised ei ole kindlasti juhused. Kellega tekib juba jutuajamine, olgu negatiivne või positiivne, see on ikkagi kusagil raamatus kirjas.»
Silviga samal aastal võeti Fixi ka uus kitarrist Viktor Vassiljev. Poeg Silver sündis aga kümme aastat hiljem, kui Silvi oli ammu Tartust Tallinna kolinud ja nad Vikiga uuesti kohtusid.
6. märtsil 1986 sündinud poeg Silver Vrait tegi teledebüüdi õnneliku emapilgu all lapsevankris – Tartu rockipäevadel laulva revolutsiooni algust märkinud ühislaulu «Ei ole üksi ükski maa» klipis.
Kevadel 1994 esimese eestlasena Eurovisiooni suurele lavale astudes oli Silvi 43aastane. Täpselt sama aasta sügisest on Silvi Vrait inglise keele õpetaja Prantsuse Lütseumis. Silvi seletanud seda lihtsalt: «Silveril seisis sel sügisel kooliminek ees ja niikuinii tulnuks hommikuti vara tõusta.» Direktor Lauri Leesi aga mäletab, et kui Silvi tuli poega tema kooli pakkuma, ütles ta: «Jah, aga ainult koos emaga.» Poja arvamust küsinud, sai Silvist hiljem ka tema klassijuhataja viiendast kaheteistkümnenda klassini.
Silverit kiidab Silvi elu parimaks sõbraks. Poiss kasvas nii emasse kui ka isasse. «Mul on hea meel, et kitarrimängimine ja pikkade juuste lehvitamine talle meeldib. Samas, mina olen väga tahtnud olla laulja ja laval, aga mulle tundub, et Silver tahab olla pigem taustal. Tema ei ole seda tüüpi artist, kes tormaks lava ette, et vaadake nüüd mind. Tema on pigem selline bändiliige.» Ema jälgedes läks Silver Tartusse inglise filoloogiks õppima. Teinud mitut oma bändi, on Silver juba kolmel korral asendanud Fixi mängudel oma isa Vikit.
Silvi «Kullafondi» kolmik-CD peegeldab lauljahaaret jazzist kantrini ja rockist folgini. Kuid just Lauri Leesil oli head kõrva ja silma ava(sta)maks Silvis veel üht trumpi. Tehes ETVs saadet Edith Piafi lauludest, valis ta Silvi. Just Silvile mõeldes tõlkis ta mitu Piafi laulu eesti keelde, ka kuulsa «Hümni armastusele». Ja muide, just pärast Vraidi šansoonide plaati valiti ta 2001. aastal Eesti Raadio aasta muusikuks.
Silvi küll laulab ja loeb prantsuse keelt, aga rääkima pole ta seda veel hakanud. «Suheldes on ju inglise keel mugavalt varnast võtta,» vabandab ta naljatamisi.
Lütseumi õpilased hindavad Silvit õpetajana kui «õige karmi mutti». Ta ise naerab: «Jah, ma pole paduliberaal». Paarile laiskuri-lohele on ta ka õpikuga äsanud.
Georg Otsa nimelises Muusikakoolis on Silvilt õpetust saanud paljud meie lauljad. Silvi hindab Kaire Vilgatsit, ja mitte ainul lauljana, vaid ka inimliku kvaliteedilt: «Oluline on aru saada, kes sa oled ja püüdagi igas olukorras jääda iseendaks ja osata publikuga suhelda.»
Üksinduse kohta ütleb Silvi: «Olen hea meelega tihti üksi. Kui kõik on OK, võin pikalt endaga olla. Kui miski häirib, peab suhtlema.»
Kehra koolitüdrukuna püüdis Silvi vahepeal teiste kannul ka natuke spordiga tegelda, eelkõige käsipalli ja võimlemisega. Poeg Silveri kõrval kasvas ta aga põhjalike teadmistega tugitoolisportlaseks. Kui siis Silver kolis Tartusse õppima, otsustas Silvi mõne aja pärast liigutama hakata. Nüüd juba kuuendat aastat treenib ta mitu korda nädalas personaaltreener Erlend Lõvi käe all mehises jõutrennis.
Kuus aastat tagasi hakkas Silvi ka maalima. Sõbrannadega moodustatud «Muhu klubis». Ta on rääkinud: «Enamikul neist on elu korras, nad on kas õnnelikus abielus või tunnevad siis samuti ennast üksi olles hästi. Pigem ühendavad meid vaimsed huvid. Näiteks maalime koos. Ühel meist on Muhus suvekodu, kus me siis aeg-ajalt kokku saame.»
Tallinna kodu andis Silvil kaua oodata. Algul sai ta korteri Tondile, hiljem kolisid nad Silveriga Õismäe taha Astangule. Korra püüdis Silvi sealt küll pääseda ja tekitada oma koduks «palkmajakene põllu peale» Saku kanti Alliku külla. Kui see asi lõpuks takerdus, järeldas Silvi, et tegi vale otsuse: «Ju ma Astangul pean olema!»
«Sünnipäeva tuleb alati tähistada,» leiab Silvi. «See pole oluline, kas kolme või kolmekümne inimesega. Mina pole see tüüp, kes oma sünnipäeva ignoreeriks.» Juubelikontserdil saadab Silvit tema sõbermuusikute hulgas ka kõige suurem sõber poeg Silver. «Kui poiss selleks ajaks külmetusest ikka terveks saab,» täpsustas ema Silvi Kroonika trükki minnes.
