"Pärast saadet on mul raskus hinges. Tahaksin väga oma lähedasi aidata, aga ei saa. Mul pole võimalik nende elu paremaks teha. Väga paljud inimesed ei kujuta ette, mis tunne on elada ilma veeta. Aserbaidžaanis on paljud inimesed nii abitus seisus," räägib Natalja.

Ta ütleb, et Eestis elavad inimesed võiksid vähem kurta: "Nad ei tea, mis on viletsus. Näen tihti poes inimesi, kellel on toidukorv head ja paremat täis, kui pahur nägu ees."

Natalja tõdeb, et oma isa elu-olu vaadates haaras teda abituse tunne. "Ma ei saa neid inimesi kuidagi aidata ja see teeb kõige kurvemaks. Selle küla elanikud olid minuga äärmiselt positiivsed ja lahked. Aga olen õppinud Eestis vaatama asju positiivse pilguga."

Pärast isa ja sugulastega kohtumist suhtleb Natalja on oma sugulastega Skype`i kaudu ja teab, et isa ootab teda Aserbaidžaani.

Natalja soovib tänada saatetiimi ja eriti Krista Lensinit: "Minuga olid saate tegemisel kaasas toredad inimesed, kes rahustasid mind ja hajutasid minu hirmud. Krista oli fantastiline. Ta on positiivne pomm, kes andis mulle jõudu ja energiat. Inimesed ei tohiks teda kiruda. Enam paremini ei oleks osanud keegi sellises olukorras käituda."