Sinencia ­Jasmine Kass rassismist: mida rohkem ma iga päev sellele mõtleksin, seda enam muutuks see reaalsuseks

 (129)
SINECIA JASMINE KASS
SINECIA JASMINE KASSFoto: Erlend Štaub, Õhtuleht

Eesti ühe esimese mustanahalise artisti Joel De Luna ja Victoria Kassi lapsed Antonio ja Jasmine on üha enam hakanud vanemate kuulsuse varjust välja tulema ja omale ise nime tegema. Vaatamata noorele eale ei peegelda õde ja vend kuidagi "lumbehelbekeste põlvkonda" kuulumist.

Kuigi Jasmine tunnistab, et ilma oma kogemusteta ei oleks temas artistina sellist sügavust, siis Antonio selles nii kindel ei ole. "Aga see minevik ei ole miski, mille eest meie vastutame. Kuni oled laps, siis, sorry, ei vastuta sa väga paljude asjade eest. Praegu on see, mille eest meie hakkame vastutama."

Olenemata kõigest saab lauljanna artistinimega Yasmyn kinnitada, et rassismi ta eestlastes kogenud ei ole.

"Selles osas ema õpetas meid," kiidavad nad. "Ütles, et kui just väga vaja on, siis pane vastu. Muidu parem lihtsalt kõnni minema," meenutab vend. "Ka siis, kui kahekesi omavahel vaidlema pöörasime," naerab õde. "Siis ema õhutas, et minge aga, jah, rusikatega kallale, kui te enda meelest juba nii vihased olete. Seepeale me tavaliselt rahunesime – et mis me ikka klähvime."

Kui näiteks perevägivald ja koolikiusamine on asi, millest peab võimalikult palju rääkima, siis Jasmine'i hinnangul mõjub rassismist rääkimine hoopis vastupidiselt. "Mis see annab, kui keegi kurdab, et ta on rassismi ohver? See on nõme, kui keegi usub, et valge rass on teistest kuidagi parem või kõrgemal. Aga mida rohkem ma iga päev sellele vastu mõtleksin või räägiksin, seda enam muutuks see, vastupidi, mu ümber reaalsuseks."

Pikemalt noorte elust ja saavutustest loe värskest Kroonikast.