"Keegi ei tea tegelikult, mis häält Sipsik teeb. Kõik on enda jaoks mõelnud välja selle hääle ja ka selle, on ta poiss, tüdruk või hoopis sootu," rääkis Vilbre. "Me proovisime küll arvutiga keerata porgandihääleks ja peenikeseks, aga siis mõtlesime, et kui on lapsed, kes räägivad niivõrd lahedalt, siis Sipsik võib ka rääkida normaalse inimese häälega. Ja kui kuulad ja ära harjud, siis miks ei võiks Sipsik rääkida veidi karusema väikese poisi häälega. Mina näiteks vaatan nüüd Sipsikut ja näen Ott Seppa!"

Ka Ott on rahul sellega, et ei pidanud hakkama häälega trikitama. "Ma olin valmis Buratinot ja kõiksuguseid hääli tegema. Aga jõudsime tõesti selleni, et äkki pole vaja välist moonutust ja et pigem oleks sisu, et oleks orgaaniline ja ehe. Et suudaksin Sipsiku mõtted ja tunded välja tuua nii nagu ma ise olen," rääkis Sepp ning lisas juurde, et kui René talle kaks aastat tagasi helistas ja Sipsikut tegema kutsus, läks ta meeletult elevile. "Mõtlesin, et kui selle rolli saan, võin rahulikult ära surra, siis pole enam midagi teha. Ta on lihtsalt nii fundamentaalne tegelaskuju!"

Ainus asi, mis Sepale raskusi valmistas, oli laulmine: "Põrguvärk! Sipsik laulab ju. Mitu laulu laulab ära. Ja siis tuleb Ewert Sundja, see igavene perfektsionist ja mina hakkan laulma, tohutu pikad päevad... lõpuks pandi need laulud silpidest kokku, siluti ära ja tehti imetrikke. Mäletan küll, kuidas Ewert tuli heliputkasse, et oota, ma laulan ise ette. Oskaks ma laulda, oleksin poole tunniga sisse laulnud ja ära läinud. Aga tegelikult ma ei oska laulda."