JAANUS NÕGISTO nimega seostub mitmeid tegemisi, millele võib häbenemata külge lüüa templi «legendaarne» või «Eestis esimene».
Ruja, tõsielusari «Farm», ümbermaailmapurjetamine ja nüüd siis Led Zeppelin. Jaanus Nõgisto (47) saladus seisneb pühendumises, millega ta kõiki ettevõtmisi teeb.
«Mul on rida tegevusalasid, mis haaravad mind jäägitult. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ma ei oska lahti lõigata, et üksvahe mängin pilli, siis teen televisiooni ja siis purjetan,» teatab Nõgisto. Vabadus, täius, kirglikkus, surematus — ülivõrded kuuluvad tema kõnepruuki ja olemusse. Suurimaks vaimustuseallikaks on talle hetkel Led Zeppelini muusika, mida ta koos nelja mõttekaaslasega esitab ansamblis Led R. «Geniaalne!» rõhutab «Nõka» põlevi silmi.
Vajab väljakutset
Eesti esimese tõelise reality show’ «Farm» rezhissööri teleasjad piirduvad praegu neljapäevase «Koosolekuga» ning «Muusika ja eluga». Vahepealse aja veedab Nõgisto peamiselt kodustuudios pisivorme komponeerides. «Kui te Hansapanka helistate ja teid ootele pannakse, siis kuulete minu muusikat,» toob Jaanus näite.
Tänu väikesele reklaamiadaptatsioonifirmale ei sõltu ta sissetulekuist, mida saab teletööde eest. «Ausalt, ma ei tunne, et tahaks praegu teles rohkem teha. Olen seal ju töötanud 1978. aastast saadik, kui mind Pedast ETVsse suunati. Olin kunagi isegi ETV pearezhissöör ja töörütm oli päris pöörane. Seda aega taga ei igatse. Tänan õnne, et nüüd on teistmoodi.»
«Farm» oli Jaanuse sõnul seni Eestis tehtutest suurim teleprojekt nii kollektiivi, töö kui ka raha mahult. Nõgisto tunnistab, et ühegi teise asja peale pole ta elus nii palju energiat kulutanud. «Aga ta andis tagasi ka. Õppisin inimloomuse kohta palju uut. Sellest on kas või bänditegemiselgi kasu: olen nüüd palju tolerantsem ja oskan inimeste ajukäärudes tekkivaid mõttekäike ette aimata,» nendib ta.
Jaanus lükkab ümber sarja osatäitjate jutu sellest, kuidas taluõuel toimuv oli lihtsalt «pullitegemine». «Ei teinud nad mingit pulli! Seal läks mäng ja elu täiesti sassi. Oli loodud selline atmosfäär, et inimesed hakkasid elama mingit teistsugust elu.» Käsi südamel, kinnitab rezhissöör, et lavastust «Farmi» inimsuhetes ei olnud. Küll aga olid mõned poolkunstlikud intriigid, mis lihtsalt «kokku lõigati». «Me ei mõtle seal inimeste elude, vaid auditooriumi peale. Teletöö on teistmoodi kui muusikategemine: seal on asju, mida lihtsalt tuleb teha ja millele ma eriti hea meelega tagasi ei mõtle.»
Seevastu «Koosolek» on just selline saade, mille pärast Jaanus ikka veel televärki teha tahab. Plahvatuseks nimetab ta seda, mis neljapäevaõhtuti stuudios toimub. Teda ei kõiguta kohe üldse «telesõda» samal ajal muul kanalil näidatava Urmas Oti ja tema saate vahel. Ilmaski ei tahaks Nõgisto olla Oti saate rezhissöör, kuna ei näe selles mingit väljakutset. «Koosolek» on aga teine tera. Seal ei tea iga kord rezhissöörgi ette, mis kahe minuti pärast juhtub.
Kirglik ja vaba
Pillimees Nõgisto pole pärast Ruja lõppemist ühegi bändiga tõsisemalt seotud olnud. Kui aga vanad sõbrad Priit Kuulberg ja Indrek Patte rääkisid talle plaanist hakata Led Zeppelini muusikat mängima, oli Nõgisto meelsasti käsi. Nüüdseks, kui esimesed kontserdid juba seljataga ja paljude suurte plaanide täitumine ainult mõne puuduva krooni kaugusel, on ta Led Ris kogu hinge ja põlemisega sees. «Tegelikult tegelen ma muusikaga kogu aeg. Mitte et ma mängiksin, aga ma mõtlen sellele kogu aeg,» kinnitab Nõgisto.
Jaanus teatab, et neid muusikuid, kellega tema ühes bändis mängida suudaks, võiks kahe käe näppudel kokku lugeda. Tõepoolest, tunnise vestluse jooksul jääb mulje, et Nõgisto on peaaegu kõigiga vähemalt korra tülis olnud. Kaasa arvatud sõprade ja praeguste bändivendade Patte ja Kuulbergiga.
«Marssisin kunagi suure pauguga Rujast minema, mind on sealt koguni välja hääletatud,» meenutab Nõgisto. «Kaheksakümnendate lõpus, kui Venemaal tuuritasime, lõid intriigid ja loominguline armukadedus bändiliikmete vahel ikka kosmiliste kõrgusteni. Umbes aasta jooksul pärast seda ei võtnud ma pilli kätte ka. Müüsin oma väga kalli ja haruldase Gibsoni kitarri maha, saadud rahast elasin aasta otsa ja vegeteerisin.»
Aga siis hakkas ta ikka vaikselt mõnel pool jälle mängima. Mitte edevuse pärast. «Edevuse mõõt sai mul juba Ruja ajal ammu täis. Kõikvõimalike heade ja halbade tagajärgedega, mis mõjutasid sõprussuhteid ja perekonnaelu.»
Üks põhjusi, miks kirgliku kitarristi põhitööd on aastaid olnud mujal, mitte kontserdilavadel, peitub vabaduses. Õieti selle puudumises. «Tänapäeva eesti popmuusika on pigem äriprojekt, kus produtsendi nimi kleebitakse helilooja omast ettepoole. Seitsmekümnendatel seda polnud. Muusikud olid vabad! Mis peab sündima, sünnib ilma igasuguse äriplaanita. Olen kindel, et nii on sündinud Zeppelini muusika ja ka valdav enamus Ruja asju,» kinnitab Nõgisto silmade särades.
Ruja oli vaba. Kõik tehti ise, vastutati ise ja seetõttu on ka tulemus selline, mida pole põhjust häbeneda. Ja mitte ainult Eestis. Jaanus kinnitab, et talle on autoritasu isegi Jaapanist tulnud.
Parem kui Zeppelin!
Ka Led Zeppelini muusikat interpreteeriv Led R on vaba. «Me ei mahuks ühegi produtsendi karja hulka. Ja ega meid taheta ka. Me oleme nii rasked tüübid,» muigab Nõgisto. Sigaret, mida ta kavatseb süüdata, ununeb kolmveerandtunniks sõrmede vahele. Seni otsib Nõgisto ülivõrdeid, et iseloomustada Led Zeppelini muusikat ning seda tunnet, mis seda esitades tekib.
«Zeppelini muusika struktuur on ju väga lihtne! Tihti on viieminutilises loos muusikalist materjali kõigest 16 takti,» kirjeldab Nõgisto. «Aga need on geniaalsed! Nüüd saan ma sellest aru. Olen selle Zeppelini-asja uuesti läbi elanud ja vaimustuses.» Tema meelest pole seda häbi ja piinlik mängida, kuna see pole mingi «muuseumis tolmunud kamarajura», vaid elav muusika. «Lood võetakse ette ja mängitakse ilma igasuguse respektita ja mureta, et iga noot peaks kõlama nagu originaalis. Mingi asja kopeerimine mind ei huvita. Mind huvitavad loomingulised ja edasiviivad asjad!»
Samasugune õhin ja vaimustus ühendab ka Jaanuse bändikaaslasi: Igor Garšnekit, Priit Kuulbergi, Indrek Pattet, Peeter Jõgioja. Ilma vaimustuseta ei jaksaks ju pärast palgatööd öö läbi proovi teha. «Vahel on tunne, et kogu asi läheb lendu. Siis mõtlen, kurat, see kõlab paremini kui Zeppelin! Selles muusikas peituv energia on totaalne!»
Mitte lihtsalt klaaspärlite klirin
Jaanust huvitab vaid muusika, milles on kirge ja vabadust. Kolmeminutiline eurolaul jätab teda külmaks. «Ma ei taju muusikat kui lihtsat klaaspärlite klirinat. Ma elan seda ka füüsiliselt läbi! Nii seda, mida ise mängin, kui ka seda, mida kuulan. Seetõttu pean hoolikalt valima, mida kuulan.»
Näiteks Tšaikovski 6. sümfoonia on Nõgisto meelest nii suurepärane, et toob pisarad silma. Teistmoodi pisaraid ehk füüsilist kannatust põhjustavad aga näiteks «modernistlik kääksutamine» ja «Horoskoobi» laulud. «Teletöö tõttu käisin tänavu igal «Nyyd»-festivali kontserdil. Uhh! Mul hakkasid hambaplommid ära kukkuma, kui seda komplitseeritud modernistlikku kääksutamist kuulsin. Aga ikkagi on see parem variant, kui elada kaasa Kuldsete Lintide kontserdile,» pakub ta.
Jaanus usub siiralt, et tema sattumine Led Zeppelini mängivasse bändi on kõrgemalt poolt ette määratud. Isegi lugu sellest, kuidas ta endale uue kitarri leidis, kõlab müstiliselt.
Kuna Eesti pillimüüjate hinnapakkumised olid üüratud, leidis ta internetioksjoni kaudu Ameerikast pilli, mis maksis oluliselt vähem. «Minuni jõudis lõpuks pill, mis oli minuga kohtumist oodanud 1978. aastast saadik — 25 aastat! Tuttuus tippklassi Gibson Les Paul oli seisnud lihtsalt kastis kapi otsas ja oma aega oodanud.»
Nõgisto ei oska öelda, kas muusiku kirglist hinge toidab sugutung või realiseerimata inimsuhted. Õnnetuks inimeseks ta end igatahes ei pea. Tal on ju perekond, kes tema sisemist põlemist mõistab. Ja tal on surematu soov teha surematut muusikat.
