“Kui Silvi mulle helistas, siis ma kuulsin, mis seal taga toimus,” meenutab astroloog aegu, mil ta sõbratarina jõuetult lauljatari väärkohtlemise tunnistajaks oli. “See oli altruistlik armastus Silvi poolt, ta oli kirglik ja tugev naine. Ta varjas ega rääkinud kunagi oma hädadest, mitte iial.”

Paukson kinnitab, et sai kohe aru, et Vrait on sattunud manipulaatori küüsi, kui mees asus lauljatarilt raha küsima, millest hiljem kasvasid välja hiigelvõlad, mis Vraidi surma järel jäid laulja poja tasuda.

“Silvi kulutas enda peale terve elu jooksul väga vähe, ta oli rahadega ülitäpne inimene. See oligi üks asi, mis mind esimene kord tegi valvsaks — tal oli raha vaja ja ma mõtlesin, et see pole Silvi moodi, midagi on lahti.”

Oma rolli näeb siin Paukson ka laulja kaugelearenenud haigusel: “Kui tal ei oleks see haigus sellises staadiumis olnud, oleks ta selle ise ära jaganud, sest ta lõpp oli ikka tohutult kurb.”

Vraiti selgelt ebatervest suhtest välja tirida ega veenda ei õnnestunud kellelgi ning sõprade ringis arutleti pidevalt, kuidas naine päästa. “See ei olnud võimalik, see oli välistatud. Me kõik ütlesime talle midagi, aga Silvil olid omad arvamused,” sõnas Paukson. “Silvi oli selline isiksus, et kui tema oli otsustanud seda meest päästa kasvõi oma elu hinnaga, siis mitte keegi ei oleks saanud seda muuta — ei tema oma poeg ega poja isa Viktor Vassiljev ega mõni sõbranna.”

Olles lugenud Eesti Ekspressi artiklit, märgib Paukson, et lugu oli tegelikult kordades hullem, kui juba isegi šokeerivast loost välja võib lugeda. “Seda epopöad ei jõuagi ära kirjutada, see on selge.”

“See kohtuotsus on absurd,” hindab Paukson armastatud lauljatari petisest ja piinajast elukaaslasele Silver Tammele määratud, tema hinnangul liiga leebet karistust. “Ja kogu selle raha oleks pidanud poeg Silverile välja nõutama kohtust,” lisas ta.

Nii Pauksonit kui ka lauljatari lähedasi jahmatas, kuidas Silver Tammel oli pärast naise surma jultumust tema ärasaatmisele ilmuda. “Ma olin jahmunud. Ise hoidis Silvit kinni, et ta ei saaks arsti juurde minna, sõitis ta auto sodiks ja mida kõike!”

Paukson meenutas ka, kui õnnelik oli Vrait vaatamata kõikidele oma kannatustele, kui sai Kaari Sillamaalt rolli muusikalis “Jane Eyre”. “Ta oli nii õnnelik, et ta selle osa ikkagi sai. See kunst lõi temas niivõrd üle, et see oli lausa ebainimlik pingutamine. Silvi oli selleks võimeline isegi nii haigena,” meenutab ta.