Aastate eest Eesti esimest tüdrukutebändi MERL teinud MARJU KUUT ja REET LINNA 30 aastat hiljem vastastikusest sõprusest ei pakata.

«Aastaid me ei suhelnud, aga nüüd juba räägime,» kilkab Reet Linna (58) Bingo-saatesse kiirustades.
«Reet on alati olnud paras lähmerdis,» ütleb samadele küsimustele eraldi vastanud Marju Kuut (57) köhides. Nädala Rootsi laevas laulnud Marju kasutas seal iga vaba hetke päevitamiseks.

Esimene kohtumine?

Reet: Marju oli siis juba täht, hulga lugusid lindistanud, olin teda telekast näinud. Vaatasin talle alt üles: väike, ilus ja juba kuulus naine! See võis olla aastal 1968. Mina olin peda lõpetanud ja raadio tütarlasteansamblis. Laulsime tausta Ifile, Jaškale…

Marju: Tõesti ei mäleta. Mismoodi Reet välja nägi või… Kusagilt jäi kõrva, et ta üritas Els Himma moodi häält teha. Kui hakkasin plikadebändi (MERL — toim) tegema, tuli meelde… Els ise oli juba liiga valmis laulja, rohkem jazzi peal, oma abikaasa Lembitu käest kinni. Mul oli vaja minu moodi poisilikult hakkajaid, ladnasid  tüdrukuid.

Oli see sõprus või konkurents esimesest silmapilgust?

R: Sõprus ikka, konkurentsiga polnud algul midagi pistmist! Marju oli tegija, meie õnnelikud väljavalitud. Vaatasime suu lahti talle otsa. Tahtsime kangesti olla ka välismaa moodi.

M: Sõbrannad pole me kunagi olnud. Ja mis konkurendid! Mina laulsin juba 1964. aastast. MERLi hakkasin tegema 1971, Reet oli mingis trios. Mina tegin MERLi arranzheeringud, õpetasin teistele viisijupid kätte. Kui laulmiseks läks, olin ise juba häälest ära…

Miks MERL laiali läks?

R: MERList kasvas MIR (trio Marju, Ivo Linna ja Reet — toim). Rannap ja Graps ise kirjutasid meile juba laule, tellimust kui palju! Aga minul tekkis siis Ifiga tõsisem suhe… Ja Marju pani Ifile mingi hästi lollaka hüüdnime. Olin väga haavatav sel ajal, ükskõik kes mida ütles, õudselt pirtsutasin, nagu rasedad naised ikka. Solvusin, et nii magedalt hüüti minu lapse isa ja tral-lal-laa…
Nii läksid me teed Marjuga vaikselt aastateks lahku. Kui Marju Rootsi emigreeruma hakkas, läksin ta viimasele kontserdile, aga kirikus oli nii palju rahvast, et ei mahtunud sisse. Uuesti kohtusime, kui Rock Hoteliga Los Angeleses käisin.
Marju otsis meid siis ise üles. Ta pidas seal pesupoodi, andis mulle mitu pesutükki kaasa…

M: Ma ei viitsinud enam. Me musikaalsus ja stiilitunnetus polnud võrdsed! Pidin edasi liikuma. Pealegi läks Reet tähtsaks kätte, kui oli ühes laulus solist olnud. Polnud enam seda õiget semu-bändi vaimu.

Legend räägib, et MIR lõppes Linnade pulmaga, sest ka Marjule meeldinud Ivo…

M: Nalja teed või?! Iff pole kunagi olnud mu maitse, nihuke he-he-mees... Aga vähemalt andekas. Aga kui üks pool perekonnast läheb uhkeks kätte, eks siis teine ka.

R: Meie muusikute vahel polnud sellist asja, et keegi oleks rihtinud teise oma. Maailma-kläptonid vahetavad naisi, aga meil seda küll polnud. Meil oli siis see asi Ivoga nii kuum, et keegi ei saanudki vahele tulla!

Kummal oli meeste seas rohkem lööki?

R: Marju pole kunagi olnud meesteõgija-tüüp, muusika on tema jaoks kõige tähtsam. Eks mina eputasin-edvistasin rohkem.

M: (Naerab.) Mina olin matnud just mehe ja elasin ennast MERLis välja. Reet oli tol ajal kõige seksikam tüdruk maailmas oma arust.

Millal viimati koos laulsite? Kuidas hääled sobisid?

R: Mina olen rohkem ansamblilaulja, üritanud alati oma häält teistega sobitada. Kui kaheksa aastat tagasi minu plaadiga comebacki tegime, siis… Eks me hääled olid muutunud. Marju kirtsutas siis natuke nina. Ju ta oli ka üllatunud, et minusugune enne teda oma plaati teeb. Aga eetiliselt nõme olnuks mul meie vanu ühiseid laule üksi teha.

M: Ega ei sobinud enam küll, Reedal oli tekkinud vastik vanainimese tämber. Kui ta kutsus meid oma sooloplaadile, siis lülitasime ta praktiliselt välja ja tegime Laksiga (Lagle Alpius — toim) kahekesi need paar laulu ära. Hiljem käis Reet nende laulude järgi üksipäini haltuuradel suud liigutamas… Ja mis MERLi comeback! Merle Lilje ei puutunud üldse asjasse. Tulid nagu kolhoosieided lavale, hakkasid
panema! Las ma olen parem üksik lehma-liisu!

Kumb kahekesi inimtühjal saarel juhiks hakkaks?

R: Ma pole üldse kindel, et mina. Juhiomadusi on mul rohkem, aga Marjul on eriline võime kõik endale allutada. Ma pole kunagi julgenud öelda talle kõike, mida mõtlen.
M: Kaks delovoi-mutti — äkki saaks kahe peale paadigi valmis!

Marju/Reeda nõrgim ja tugevaim külg?

R: Mann, nagu mina teda kutsun, on alati julgenud olla tema ise. Kõik need tema lipp-lapi peal riided ja soengud… Marju on tulnud läbi tule, vee ja solgitorude. Elus kõike proovinud: alkoholi ja räägitakse ju, et ka narkotsi ja naisi. Siis tegi kannapöörde jumala poole.

M: Reet on jube auahne. Ta ise on öelnud: ma veel näitan Ifile, et ma ei ole ainult Linna naine! Ja seda on ta teinud. Mina näiteks ei viitsiks minna hommikul kell kuus raadiosse saatejuhiks. Minu hommik algab kell kaks-kolm päeval ja eks selle tõttu ole ma ka palju kaotanud.

Mida Reedas/Marjus kadestad?

M: Nalja teed vä?! Kui ma kedagi kadestan, siis neid, kellel laeval süda pahaks ei lähe! Mina pean iga kord väikest tabletti võtma, kui tugevasti õõtsub.

R: Mina ei ole alati julgenud, vaid allunud üldsuse survele «mis teised mõtlevad».

Mis närvi ajab?

R: Muusikas on Marju kogu aeg oma jura taga ajanud. Minagi ei suutnud olla, nagu tema tahab.

M: Delikaatsuse puudus ja minakesksus. Reet on eluaeg paras lähmerdis olnud. Matsi suu — ei tea, mida välja ajab.

Kumb on parem vanaema?

R: Kord Stockmannis — tavaliselt jooksemegi just seal kokku  — ütles ta mulle, et peab lasteaeda lapselapse järele jooksma. Mul oli nii hea meel, et läksin rääkisin tööl kohe kolleegidele: kui vahva, Marju on vanaema nagu me kõik! Kuigi tundub, et elab ainult pilvedes.

M: Ma ei tea, Reet pole minu vanaema.

Kui kokku saate, kumb rohkem räägib, kumb kuulab?

R: Mina ikka rohkem küsin.

M: Me nii harva kohtume ja räägime siis ühekorraga. (Naerab.)

On teil teineteisest ka abi olnud?

R: Mul jäi viimasest kolimisest ja mööblivahetusest üht-teist üle. Marjul polnud ju elementaarsemaidki asju. Ma poleks aidanud, kui Marju poleks ise palunud. Tähendab, ta usaldab mind. Mu valget tugitooli nimetab ta oma lemmik-kohaks.

M: Kunagi, kui mul olid tõesti rasked ajad ja ma Eestis jälle laulma hakkasin, lootsin, et Reet aitab mind mõne tööotsaga… Aga ei! Korra küttepuid ma tema kaudu sain, aga oma «Ob-la-di» saatessegi kutsus ta mind, kui see juba otsa sai. (Naerab.) Kui sain üürikorteri, kus polnud ühtegi asja sees, tuli mulle meelde Reeda jutt, kuidas ta alati kõiki abistab. Helistasin-küsisin, on tal ülejääke. Ega ma lootnudki, aga sain tervelt neli asja. Siis ma lubasin talle, et ei räägi temast enam halba. (Naerab.)

Suurim sarnasus?

R: Oleme mõlemad pühendunud väga oma poegadele. Marju poeg Uku on minu Kentiga samavanune. MERLi ajal leidsimegi just emadena ühise keele, õmblesin Ukule sametpüksid.

M: No ma ei võrdleks, ma pole ju teletöötaja. Kuid eks me mõlemad ole juba vanamoorid. Ja pläkutame ühtemoodi palju. Just Reeta jälgides — ja teda näeb ju nii palju — olen avastanud endal samu vastikuid jooni.

Suurim erinevus?

M: Olen ilmselt rohkem elus läbi teinud ja mitu korda nullist alustanud. Loodan, et nüüd, kus ka Reet on iseseisev naisterahvas ega pea enam oma mehe elu elama, on temagi rohkem ennast leidmas. Soovin Reedale, et ta ei mõtleks ainult, mis teised temast arvavad. See lahendab vähemalt kolmveerand elu probleeme. Kunagi ei saa kõigile meeldida, parem olgu sul endal vähemalt hea ja süda rahul!

R: Marju ei astu ju enda kaitseks välja. On natuke liiga abitu ja teistest sõltuv. Ta pole selline rinnaga läbi elu minev tüüp nagu mina.

Suurim saavutus?

R: Minu lapsed. Ja see, et ma ikka pildil püsin. Naissaatejuhtidest olen raudselt ekraanil kõige kauem olnud.

M: 1967.–68. aastal kirjutati minust maailma jazzi ajakirjas kui Nõukogude Liidu parimast jazzlauljast. Aga tähtis pole see, mis ma teiste silmis saavutanud olen, vaid mida enda jaoks korda saatnud.

Eesmärk, milleni veel jõuda?

R: Mu enda elu on paigas. Kõige tähtsam on praegu teha kõik, et Robert Linna saaks sel aastal ometi Kunstiakadeemiasse sisse. Kuni kõik lapsed pole veel paigas, ei saa ükski ema hingerahu, kohe kindlasti mitte! 

M: Oma plaadid on hinge peal. Liigun nende poole aegamööda ja vaikselt, et tuleks head plaadid, mis sünnivad kuulata ka järgmisel sajandil. Kõik head asjad tulevad ellu kätte õigel ajal — siis, kui sa nende järele enam lolliks minemas pole.

Esimene suits ja pohmell?

M: Esimene «Priima» võis olla 12selt, pohmell 16selt. Töötasin Tallinna-hotelli varietees. Alaealised ei tohtinud üle kella kümne töötada, aga tol tormiõhtul jäi laev hiljaks ja pidime soomlaste järgi kauem passima. Eks bändijuht siis valas mulle. Kui lavale läksin, nägin inimesi kolmekordselt. Bänd muidugi naeris nagu loom…
Mais saab 24 aastat sellest, kui täiskarsklaseks hakkasin. Narkomaaniks peetakse mind tänaseni, kuigi pole seda eluski pand — teades, et jään kergesti sõltuvusse. Mulle aitas alkoholi mäluaukudestki. Mul oli selleks eeldusi — isa alkohoolik. Ema nii kartis, et lähen isasse.

R: Esimene suits võis olla 18selt, aga nüüd olen juba 21 aastat olnud täiesti suitsetamata. Pohmell võis olla 15aastaselt mõnest klassiõhtust, kui sai proovitud starkat ja koduveini!

Lemmikmees?

R: De Niro vist... Mu vanem poeg Kent — ideaalne mees, abivalmis, sõbralik ja töökas!

M: Mul pole sihukesi. Toredaid inimesi on palju. Mulle meeldivad geid, nad on tundlikumad, nendega saab rääkida.

Esimene mees?

R: Esimene suur armastus oli üks tipikas, mina õppisin pedas. Tema vanemad tahtsid, et me abielluks, aga mina tahtsin veel ringi vaadata. Nüüd on ta ühe tuntud kunstniku abikaasa, suur ja karune, vana mees juba!

M: Esimesest mehest läksin kiiresti lahku, kolisin oma lapse ja makiga ema juurde tagasi. Teine mees suri mürgitusse. Esinesime Nõukogude keemikute sümpoosioni lõpubanketil Kevade restoranis. Rein (pianist Rein Alango — toim) sõi kolm portsu tomatisalatit, mina ainult nokkisin kõrvalt… Mina sain kolme nädalaga haiglast välja, tema suri poolteise kuuga. Nendest, kes Venemaale tagasi sõitsid, ei räägitud siin enam midagi… Kolmandat korda abiellusin rootslasega, Stockholmis läksime kolme päeva pärast lahku. See kutt oli hull!

Mitu suurt armastuse lugu on ellu mahtunud?

M: Kaks. Teine neist platooniline. Kujutan juba ette, kuidas need interneti oinad, kel tööl prii arvuti käes, kukuvad arvustama…

R: Eks armumisi ole ikka olnud, abielusid kaks… Aga tõeline on mul tegelikult ikka see üks ja kõige pikem lugu Ifiga…