Raamat tutvustab “kaasaegsest hambaravist puutumata maa” suuremaid huviväärsusi nagu ehtsate 1950. aastatest pärinevate pragudega tuumaelektrijaam ja hunnitu tuhande asukaga loomaaed, kus kõik loomad elavad ühes puuris.

Söögikohad on Molvanias — polka ja läkaköha vaimsel kodumaal — odavad, aga vuntsidega kelneri eest tuleb maksta lisatasu, õpetab reisijuht.

Lühidalt tutvustatakse raamatus ka molvania keelt, ära on toodud mitmed kasulikud fraasid.

“Sprufki doh craszko?” tähendab “Mis lõhn see on?”.

“Togurfga trakij sdonchskia?“ — “Mis on juhtunud su hammastega?”

“Frijyhadsgo drof, huftrawxzkio ok hyrafrpiki kidriki” umbkaudne tõlge on “Veel süüa, kõrtsmik”.

Sellisesse stalinistlikku paradiisi ihkavad rändurid, kelles tekitab kahtlust raamatututvustuse kuupäev, olgu mureta — raamat on tõepoolest olemas, ainult Molvaniat kahjuks ei ole.

“Libareisiraamatu mõte tuli mul umbes kümne aasta eest, kui ma sõpradega seljakotiga Portugalis reisisin. Me otsustasime välja mõelda maa, mis ei solvaks kedagi — või solvaks kõiki, oleneb sellest, kuidas vaadata,” seletas austraallane Tom Gleisner.

Nagu tuhanded teised reisijuhid, sildistab ja klassifitseerib seegi teos riigis nähtavat ja kogetavat. On Molvania ajaloo lühitutvustus, kirjas on parimad hotellid ja restoranid. Raamat naeruvääristab eeskätt inimesi, kes ei julge reisile minnes teha ühtki sammu ilma raamatust juhiseid vaatamata.

Santo Cilauro, Tom Gleisneri ja Rob Stichi reisiraamatu “Molvania” andis välja kirjastus Atlantic Books.