Vastne Eesti meister ratsutamises Ebbe-Liisa Sõnajalg arvab, et kõige kaelamurdvam trikk on leida endale niisama hea mees, kui tema isa Andres Sõnajalg on ema Siirile. Paps lubab tütrele appi tulla ja talle ise väärilise kosilase leida.

Sel aastal esimest korda ratsutamise meistrivõistlustel osalenud Ebbe-Liisa (26) õhkab: «Ma ei suuda siiani uskuda, et tulin takistussõidus Eesti meistriks.» Täkkesse läks Andrese (47) tütrele jagatud õpetus: «Julge unistada, sest unistustel on kombeks täituda!»
 
Paanika! Ema hobusel!
«Emps räägib, et hakkasin hobuseid joonistama enne kui rääkima,» naerab Ebbe-Liisa. «Olin hästi väike, kui issi viis mind Türi Särevere talli.» Seal kõpsutava musta Shetlandi poni selga oli Ebbe-Liisa nagu liimitud. Tuias seni ratsa ringi, kuni ponil villand sai ja ta platsilt pääsemiseks aialati alt sääred tegi.
Esimese hobuse kinkisid vanemad Ebbe-Liisale 12. sünnipäevaks. Samal ajal sai kaeramootori ka Viivi ja Oleg Sõnajala sama vana tütar Triinu, kellega koos sai Ebbe-Liisa hakata ratsutamas käima. Suviti olid hobused Saaremaal.
Ebbe-Liisa meenutab: «Sai emps ka hobuse selga pandud...» Hobu pistis jooksu - Siiri haaras kätega lakast kinni ja karjus hirmunult: «Liisa, Liisa, mis ma nüüd teen?!» Liisa õpetas: «Tõmba ratsmetest!»
«Ei, ma ei julge!» ohkis Siiri. Suutmata raugematut hoogu kuidagi ohjeldada, võttis ema viimses hädas julguse kokku ja sikutas - hobune jäi kohe seisma.
Aja jooksul on vanemad kinkinud Ebbe-Liisale kolm hobust. Esimene kappab taevastel karjamaadel, teise omandas hea sõber ja ratsakultuuri edendaja Kalvar Ige, kolmas aga alles kasvab võistlusküpseks.
Viimase hobuse kinkisid vanemad Ebbe-Liisale mullu 25. sünnipäevaks.
«Oi, siis tulid ikka pisarad silma,» räägib neiu.
#end#
Sõnajalgadel on kombeks sünnipäevade aegu terve perega kokku tulla, igaüks peab tähtpäevalisele kõne.
«Paps oli viimane, andis mulle väikse kingikoti, kus oli hobuse pildiga kaart,» räägib Ebbe-Liisa. Kaardil oli pikk armas jutt ja alla nurka trükitähtedega kirjutatud hobuse nimi Apollo.
«See oli ikka tõsiselt...» õhkab Ebbe-Liisa. Neiu ütleb, et vanemad on proovinud täita kõik ta unistused, mis nende võimuses. «Olen hästi õnnelik - mul on perekonnaga ikka väga vedanud. Juba ainuüksi see on iga lapse unistus, et ta vanemad nii armastavad oleksid.»
 
Teist isasarnast ei leia
«Ma tõesti usun, et me oleme üks maailma õnnelikumaid perekondi,» sõnab Ebbe-Liisa. Austus ja toetus üksteise suhtes on tütarlapsele üdini olulised elupõhimõtted, mis hoidnud Sõnajalgade meele rõõmsa ka siis, kui kaikad on kodaratesse lennanud.
«Ükskõik kui rasked on ajad, nad suudavad püüda sealt kinni positiivse. Tegelikult ongi nii, et probleemid tulevad ja lähevad,» leiab Ebbe-Liisa.
Siiri rääkis aastaid tagasi Kroonikale, millise armsa komplimendi tegi Ebbe-Liisa Andresele - kui ta leiaks kord pooltki nii hea mehe, oleks ta õnnega koos.
«Isegi poolt nii head on raske leida,» arvab Ebbe-Liisa. «Isa ja ema on ideaalsed inimesed minu silmis, täiuslikkuse kehastused. Nad on siiamaani iga päev nagu värskelt armunud - kõik need kallistused ja musid ja hellad pöördumised teineteise poole...»
Ebbe-Liisa usub end olevat suuresti isasse. Head kamraadid, käivad nad koos näiteks meelt lahutamas kinos.
Kuid isa jääb isaks. «Temaga on jube ebameeldiv kinos käia, sest kui on romantiline koht, togib isa ja toonitab:
«Sina, tüdruk, oled veel liiga noor niisuguste asjade jaoks.»»
Isa lubas ise Ebbe-Liisale väärilise mehe otsida - sest tema teadvat paremini. Ja tänapäeval polevat «viimne taks» mitte enam 22, vaid 32!
«Ta sellega väga aktiivselt ei tegele,» naerab Ebbe-Liisa. «Ta ei ole veel kohanud seda meest, kes mulle sobiks.»
 
Kuu peale ärikorraldus!
Ehkki Siiri ja Andres elavad tütre sportlasekarjäärile tormiliselt kaasa, arvas Ebbe-Liisa pikka aega, et perekond võtab tema ratsutamiskirge hobina. Ta ootas hetke, mil vanemad pärivad: «Millal sa, tüdruk, midagi tõeliselt ägedat tegema hakkad!?»
Paar aastat tagasi nägi Ebbe-Liisa ratsutamist ise hobitegevusena, uskudes millalgi koitvat päeva, mil settivad karjäärialased sihid. Laiapõhjaline haridus on tal omandatud tudeerides rahvusvahelise ärikorralduse eriala.
«Ülikooliga on vähe piinlik lugu,» tähendab Ebbe-Liisa. Ta lubab sügisel ära teha mõned teda diplomist lahutavad puuduvad ainepunktid, ehkki tunneb, et sel alal tal rinnus teadmistejanu ei kratsi. Ühel hetkel otsustas ta lihtsalt hobuste ja sportlasekarjääri kasuks, sest loomi tuli riburadapidi tema nõutud treenerikäe alla.
Ebbe-Liisa hoida on mitme ratsu rakmed. Meistrivõistlustel suurvõidu toonud 9aastane Trooja ja ka 11aastane Pärn on meistriklassi hobused. Õpetust ja kogemusi vajavad ka kõva potentsiaaliga viiene Zelibo ja ta enda neljane Apollo, kes aasta alguses esimest korda saduldati, ja teised, müügis olevad väljatreenitavad hobused. Kes kardab alguses tõkkeid, kes inimesi, kes plakateid...
«Kukkumisi on selle ala juures olnud ja tuleb veel - ega ma nii julge enam ole kui kuueteistkümneaastaselt,» ütleb Ebbe-Liisa. «Siis ma ei kartnud midagi. Kui aga praegu väga noor ja toores hobune tahab minust lahti saada, siis ikka väga hea meelega ma ei roni talle selga.»
 
Tšempionhobune odavalt kätte
Kergelt käsitletav pole olnud ka võidusälg Trooja. Ehkki hea võistlushobuse hind hoiab poole miljoni kanti, oli tema ostuhind madal, sest ei osatud aimata tema peru pinna all peituvaid võimeid. Oli teine närvilise olekuga, käitus nagu segaduses hulluke, kui Ebbe-Liisa käis temaga esimest korda sõitu tegemas. Ent vabahüpetel näitas ta metsikut jõupotentsiaali, nii et Ebbe-Liisa Saaremaal ratsakompleksi pidav hea tuttav Kalvar Ige otsustas ta endale osta. Mees ise ei ratsuta, tema paremaid hobuseid treenib ja nendega võistlebki preili Sõnajalg. Kalvar ja ta naine kutsusid ta kunagi kaheks nädalaks Saaremaale hobusega külla. Visiidist sai terve suvi. Ebbe-Liisa jäi Kalvari juurde tööle lastelaagreid korraldama. Tütarlaps on Kalvarile palju tänu võlgu.
«Ta on näinud minus potentsiaali ja võimaldanud mul oma hobustega võistelda.»
Saaremaale jõuab Ebbe-Liisa praegu umbes kahe nädala tagant. Põhilised treeninghobused, sealhulgas Trooja ja Apollo, asuvad Vääna tallides.
Ebbe-Liisa puhkab hobuspordist ühe päeva nädalas, tavaliselt esmaspäeval, kui nädalavahetuse võistlused on läbi. Pingeline graafik ei võta tal aga keelt vestile, sest tallidesse minnes kaovad pinged kui nõiaväel: «Hobustega tegelemine on mingil määral nagu haigus, millesse nakatud ja enam lahti ei saa.»
 
Chopperiga tallidesse
Tallinnas vanemate vanalinnakodus elav Ebbe-Liisa vuhiseb hommikuti tallide manu. Kui on ilma, tõmbab ta hääled sisse võimsale Chopperile.
«Vahetu kontakt loodusega, kui sulle tuul vastu puhub, on nii mõnus,» kiidab ta. Tsiklipisiku sai ta kolm aastat tagasi parimalt sõbrannalt, kes otsustas ära teha mootorratta juhtimise loa.
«Olime vist esimesed naised Saaremaal, kes tsikliloa tegid,» ütleb Ebbe-Liisa. Sõiduõpetaja tõmbas algul kulmu krimpsu: «Naised, miks te tahate nii suure ratta juhiluba? Tehke midagi kergemat, te lõhute mul siin tsiklid ära! Kukute nendega ümber!» Ebbe-Liisa sõnab: «See pole füüsiliselt üldse raske. Ma ei näe põhjust, miks peaksid naised Chopperiga vähem sõitma.»
Juhiluba käes, ostis isa tütrele ratta. Aasta pärast tahtis Ebbe-Liisa veidi suuremat sõiduriista - vana ratta ostsid ära isa ja onu, et hakata sellega oma naisi Saaremaal romantilistele piknikutele sõidutama. «Paps naerab siiamaani, et ta ostis poolteise ratta hinnaga ja ainult pool ratast. Ja ise on ärimees.»
 
Ema Siiri Sõnajalg: "Ta on miss harmoonia!"
Ebbe-Liisa on minu ja Andrese esimene laps, meie tõeline miss harmoonia. Nutta ja jonnida ei osanud ta üldse. Imestasin, miks need raamatud noortele emadele nii valesti kirjutatud on... Üheainsa mänguasjaga võis ta tüdimatult tundide viisi mängida. Ta oli paariaastane, kui ehitas koos issiga koju kappi - tema muudkui võttis tööriistakarbist naelu ja kruvisid ja ulatas issile. Vaatasin neid ja rõõmustasin. Kui ta suuremaks kasvas ja vennad ka juba olid parajad krutskad, siis ega ta kunagi nende peale kaevanud. Kui poisid vahel lastetoa ukse vahelt teineteise järel välja lendasid, siis oli teada, et «Liisa kasvatus». Rahulik ja tasakaalukas, kuid väike lõvitüdruk, kes iseenda eest seisab.
Kui Ebbe-Liisa pliiatsit hoidma õppis, püüdsin õpetada talle tähti ja numbreid, tema aga joonistas hoopis hobuseid. Kinkisime talle esimese hobuse, kui ta oli 12aastane. Selleks ajaks oli ta juba ammu ratsutamisega algust teinud. See hobune - Aik - oli selline, keda teised hobused seal Saaremaa Upa tallis taga kiusasid. Tõime ta suveks Saaremaa koju mere äärde ja uus elu tuli talle sisse. Viivi ja Oll ostsid ka oma tütrele hobuse - see oli nii armas, kui nad siin koos kahekesi ratsutasid. Juba aasta hiljem tuli Ebbe-Liisa Aikil Saaremaa meistriks.
Ebbe-Liisa soov ratsutada oli nii suur, et mäletan, kui Tallinna asusime, ta muudkui aga läks, juuksekrunn kuklas, bussi või rongiga, iga ilmaga - tihti külmas ja pimedas. Bussipeatusest Hüüru talli oli jala ka veel päris pikk tee. Ta oli siis vaid 11aastane. Nii aastast aastasse ja nüüd on trennitunnid läinud üha pikemaks. Liisa on väga armsa suhtumise ja ilusa hingega tüdruk. Ma ei imesta, et ta ratsutajana on edukas. See on tema töö ja pühendumine, armastus hobuste vastu - see väike «hobulausuja» tunneb nende omadusi ja hingeelu nii hästi! Ja see külg, mis on tema eriliseks omaduseks, on vähenõudlikkus. Raha uue ratsavarustuse jaoks on ta küsinud ikka alles siis, kui vana on lootusetult kulunud ja ratsarõivail juba augud sees.
 
 
Isa Andres Sõnajalg: "Liisa on tütre-ideaal!"
Liisa arvab ise, et ta on issi tütar. Mina isana aga usun, et ta on täitsa emmesse. Nii head iseloomu kui Liisal, minul lihtsalt pole. Sellist eesmärgikindlat ja tahtejõulist tüdrukut kui Liisa pole ma kunagi varem kohanud. Liisal on hämmastav omadus alati kõigega rahul olla ja ka kaotusi võitudena näha.
Oma ratsasportlase karjääri 12-13 aasta jooksul on tal sageli tulnud napilt ilma jääda oma ihaldatud võidust, kuid alati oskab ta seda positiivselt võtta, sellest õppida ja sellele tuginedes edasi ülespoole liikuda.
Igas olukorras on Liisa alati väärikas, kuid mitte kunagi oma edu või saavutuste pärast üleolev.
Liisa kannab justkui päikest kaasas. Kui ta koju jõuab, toob ta alati endaga soojuse ja sära.
Mäletan, kui Liisa alles algkoolis käis ja poisid teda ükskord miskipärast narrisid. Koju tulles rääkis ta naerdes, kui inetult poisid olid tema kohta kõigi ees öelnud, milline ta pidavat olema. Küsisin siis, et milliseks ta ennast ise peab. Liisa vastus oli lühike: suhteliselt normaalne.
Liisa on mu tütre-ideaal. Olen Siirilt aina kaubelnud vähemalt veel ühte sellist tütart ja et uurigu välja, kuidas selliseid tütreid tehakse, tema aga kinnitab, et iga laps on ainulaadne ja kordumatu. On ime, et just selline kordumatu ja ainulaadne Liisa meie perre sündis. See on suurim varandus.