Eesti sisearhitektuuri esileedi MAILE GRÜNBERGi jaoks on ostlemisest saadav rahuldus võrreldav seksuaalnaudinguga. Ning edukas vallaline daam ei hoia end oma stiilset Kadrioru villat sisustades tagasi!

 

Maile (66) alati eristuvad tööd reedavad nii mõndagi ka naise enda olemusest. Märksa rohkem kui kenad mehed löövad üldiselt mõistuspäraselt kaalutleval daamil vere käima ilusad asjad.
Mailel on nipp, kuidas valutumalt rahakotti tühjendada ja kirele järele anda: «Ma panen silmad kinni, kui raha maksan, ja järgmisel hetkel ongi kõik möödas. Šoppamine on mu jaoks seksi aseaine!»
#end#

Üksinda suures villas
Maile elab stiilselt renoveeritud Kadrioru eramus üksinda juba aastaid. Kümme aastat tagasi suri ootamatult ta abikaasa, Eestis vabamüürluse kirgliku edendajana tuntud Rein Grünberg. Kolm täiskasvanud last on pesast lennanud ja Mailel on nüüd aega daamielu nautida.
«Pärast abikaasa surma andis muidugi mitu aastat harjuda. Tegelikult inimene harjub iga asjaga. Muidugi, nõu pole kellegagi pidada, kui on vaja teha suuremaid otsuseid, aga siis saab lastega arutada,» lausub Maile.
Nii mõnigi härra on end Mailele kosilaseks pakkunud, kuid keegi pole suutnud teda emotsionaalselt niivõrd kaasa haarata, et mõistus poleks võidule pääsenud.
«Tahtjaid oleks olnud igasuguseid, aga ma olen alati mõelnud, issakene, häbi öelda, aga nihukest hädaldavat, virisevat või hädist kuju ma ei taha. Mu meelest naised on rohkem tragimad vanemast peast, mehed vajuvad kuidagi nii ära. Ühesõnaga ma ei taha kedagi põetada.»
Maile raputab oma sõnade kinnituseks pead ning arutleb, et ju tal on liiga palju mõistust, et tunded domineerima ei pääse.
Eesti mehed on lahjad Kuigi Maile üksinduse üle ei kurda, on mõistagi ka tema vaaginud küsimuse üle, kas ta elus mõni mees veel koha hõivab ja kes see olla võiks.
«Elaks ma jõude ja jõledalt, oleks raha ja kogu aeg reisiks ringi, aga mu eriala on nii asjalik. Ma arvan, et välismaal oleks asi teistmoodi, valikut on kahtlemata rohkem. Aga ma ei taha kedagi teisest rahvusest. Mulle tundub, et erinevast kultuuriruumist kokku saanud inimestel tekivad varem või hiljem probleemid,» sõnab Maile.
Maile tsiteerib Hollandi kultuuriteadlast Geert Hofstedet, kelle arvates juhib inimese elu kultuuritaust. Ta lisab, et on lati seadnud väga kõrgele, sest tema mees oli sedavõrd ideaalne.
«Eesti mehed on mu jaoks lahjad... Keegi ka nii väga aktiivselt pole peale käinud, hoitakse distantsi. Ja ma olen otsekohene ka. Mind ajavad mõned mehed lihtsalt naerma, kui nad natuke rabelevad. See on nii koomiline, ma näen nad lihtsalt läbi. Mul ei ole seda soont, et kaasa mängida, olgugi et mu temperament päris tavaline ka pole. Kui oled noor, siis ei näe nii palju vigu, aga mina näen,» räägib Maile.
Ostlemine pakub rahuldust Maile ei häbene tunnistada, et teatud suhtepuudujäägi kompenseerib ta šoppamisega ning ta usub, et tegelikult teevad seda paljud naised enesele tunnistamata.
«Nüüd, mil mul on aega iseenda jaoks, teen šopingut. Kui midagi meeldib, siis ostan. Viimati ostsin ühe valge peene triibuga ülikonna, sellise nagu maffiameestel tavaliselt on. Ma ei saanud ostmata jätta, kui ma nägin seda. Panin silmad kinni, kallis oli, aga mis sellest. Mulle meeldib silmad kinni panna ostmise juures. Šoppamine ongi see, mis mind seksuaalselt rahuldab,» lõkerdab Maile talle ainuomast nakatavat naeru.
Maile sõnul on ta terve elu iseseisev olnud ja ise raha teeninud.
«Mul pole kunagi sellist probleemi olnud, et pean midagi mehe käest lunima. Ma ei või vaadata, mul läheb isegi süda pahaks, kui näen kusagil kaubamajas või ostukeskuses, kuidas mõni naine käib ja mees tolkneb ta sabas ja vingub: «See ei meeldi ja ära seda osta.» Mul pole kunagi nii olnud ja ma ei ole kunagi abikaasa käest küsinud, kas see talle meeldib. Minule meeldib ja mina ostan!»
Maile jälgib teraselt meeste riietust, üldist hoiakut ja stiili. «Mu abikaasa käis alati väga hästi riides. Ta oli šikk, tal oli smoking, kui teistel veel eriti ei olnud. Mäletan nii hästi riigikogu esimesi koosseise, mis koosnesid paksude kõhtudega kortsus ülikondadega lotendavatest meestest. See kontrast minu abikaasaga oli nii õudne!» ahhetab Maile.
Maile räägib armutult, aga õiglaselt ja lõbustatult inimeste väljanägemisest ja stiilist. Praeguste riigikogulaste välist stiili hindab naine pisut kõrgemalt kui varasematel aegadel: «Nüüd nad saavad suurt palka ja on end kasinud, ja ma usun, et on vist stiliste kasutanud. Praegu on ju nii moes stilistide kasutamine, mis on muidugi päris naljakas.»

Lopsakus, kuld ja sära Kuigi Maile elab üksi ja ostab enesele, mis meeldib, ei mõista lapsed mõnikord ta maitse-eelistusi.
«Ma kogu aeg ostan igasugust pudi ja padi, mida mu perekond eriti ei salli. Ma ei tea, miks ma tahan sellist asja, see on mul ikka loomuses. Ma armastan lopsakust ja sellist kulda ja sära, mu arvates see on kihvt!»
Maile näitab silmade särades uhket sektsioonkappi, kuhu on paigutatud aastate jooksul kogutud kingitusi ja mälestusesemeid.
«Kui ma seda kappi nägin, siis ma lihtsalt ei saanud vastu panna. See maksis palju, kurivaim, aga ma panin silmad kinni. Mõtlesin niiviisi: momendil silmad kinni, maksan ära, unustan ära ja siis vaatan, et vaat kui tore kapp. See maksis üle 50 000 krooni. Natuke taidlesin seal, siis sain alenust ka. Oli küll jube kallis, aga nüüd ma olen selle unustanud. Siia sain siis nüüd panna kõik asjad. Mu üks tütardest ütleb küll, et peaks leegiheitjaga siit üle käima. Temale meeldib minimalistlik stiil,» jutustab Maile. Ta heidab pilgu elutuppa ning unistab kõva häälega ajast, mil kõik tema sõbrannad siin kenasti koos istuvad ning salongiõhtut veedavad.
«Keegi klimberdab klaverit, keegi kääksutab viiulit...» õhkab Maile.
Maile juhib tähelepanu ühele lambile, mis elutoas ilutseb: «See ei ole päris antiik. Minul ei pea olema iga asi ehtne vana, peaasi, et mulje on. Sellesse poodi ei või muide rohkem minna, sealt ei saa rahulikult ära tulla. Midagi jääb ikka hinge peale.»
Kahe jalaga maa peal Maile kaminal ilutseb Vene ikoon. «Ma ei ole mitte mingi usklik, ma olen väga ateist. Horoskoobid käivad mulle närvidele, osa elabki ju horoskoopide järgi. Ma olen ikka nii ära õpetatud nõukogude korra järgi, täiesti kohe, et ma ei usu mitte midagi. Võib-olla on tõesti teine — hauatagune elu, ja võib-olla ma tõesti nii vähe tean kosmosest ja muudest sellistest asjadest, aga mulle kuidagi see värk ei sobi.»
Mailet ajavad naerma kõik nõiad, selgeltnägijad ja eriti psühholoogid: «Nad ajavad sogast eluvõõrast juttu, mina olen kahe jalaga maas, sest mu eriala on selline, ma ei saa udutada. Ükskord sattusin juhuslikult vaatama tähelastest saadet, vaatasin ja lihtsalt hirm tuli nahka, et meil on nüüd tähelapsi nii palju, vanemad vaatavad neid suud lahti. Üks tähelaps siis rääkis, et ta oli eelmises elus Süürias sõdur ja nüüd ta tuli uuesti, sest tal on mingi missioon, et selgitada kosmose asja. Jumala normaalsed tavalised lapsed, aga need vanemad, vot need on need hullud, kes teevad need lapsed hulluks. Võib-olla ma ei saa aru lihtsalt, seda nad püüavadki öelda,» muigab Maile.




Käsilolevad tööd:
Mailel on koos noorema tütrega pooleli Koluvere piiskopilinnuse sisekujunduse projekt. Samuti on tal käsil Kadrioru lastepaviljoni ja Salme kultuurikeskuse sisekujunduse teostamine.
Maile lemmiktöö on Väike-Karja tänaval asuv 1920.–1930. aastate art déco interjööriga kohvik C’est La Vie. «See on tõesti üks mu armastus, ma sain teha seda nii, nagu tahtsin.»