Ellujäämissarja «Džunglistaar» juht, näitleja TÕNU KARK ei pilgutanud silmagi, kui kohtus Malaisia džunglis püütoniga. Ei liigahtanud tema näos ükski lihas ega närv ka siis, kui staarid talle pisarsilmi oma hädasid pihtisid.
Tõnu seisab, jalad harkis, kiirevoolulise jõe suudmes ning õpetab džunglistaaridele järjekordse võika mängu reegleid — toonil, mis ei kannata vasturääkimist. Higist leemendava särgi, kaanide peletamiseks kinni teibitud pükste ja tumepruuniks kõrbenud näoga näeb ta välja nagu Tai salakütt, kellesarnaseid siia jumalast hüljatud Põhja-Malaisiasse aeg-ajalt ikka satub.
Mehel tuleb kolm nädalat iga päev 15 tundi lõõskava päikese käes metsistuma kippuvaid kuulsusi ohjata ning olla sealjuures kaamera ees vaimukas, särav ja enesekindel. Ta ütleb, et sööb nagu loom, tavalisest kaks korda rohkem, ning joob vähemalt kolm liitrit vett päevas, sest muidu kaob jõud. Siin aga peab masinavärk töötama õlitatult, nagu Ferrari mootor.
«Esimestel päevadel oli närvipinge meeletu ja siis tundus kuumus hävitav. Kliima on nii niiske, nagu oleks päev otsa saunalaval. Hotellitoa 24-kraadine temperatuur näib lausa jahe,» sõnab Tõnu.
Kaanid ja puugid ründavad
Džungel näitab Baltimaade staaridele oma karmi palet täies ulatuses. Kui päeval on üle 40 kraadi kuuma, siis öösel kallab vihma nagu oavarrest. Niiskus toob välja verejanulised kaanid, rääkimata kõikjal sebivatest putukatest, madudest, pisinärilistest ja suurematest elukatest. Esimene asustatud punkt asub siit 40-kilomeetrise paadisõidu kaugusel. Vaatepildile lisavad vürtsi kõhedust tekitavad džunglihääled.
«Kaanid on igavesti peened poisid, nad oskavad end kõige võimatumatesse kohtadesse istutada,» ütleb Tõnu. Mees üritas paari soki seest leitud kaani, kes olid end väikese sõrme jämeduseks imenud, bangalos laiaks litsuda, kuid avastas, et see pole naljaasi.
«Kaanid venisid nagu Michelini kummid. Ma trampisin neid raske asjaga tükk aega, kuni nad puruks plaksatasid. Veri lendas põrandale laiali, aga kaanid udjasid rahulikult edasi,» kirjeldab Tõnu arvete klaarimist.
Näitleja litsus vereimejad laiaks ning viskas WC-sse. Aga ka siis jätkus neil jaksu end poti külge imeda.
«Ma pole kunagi midagi nii vitaalset näinud. Võib-olla ammutasid nad seda mu verest,» viskab Tõnu nalja. Lisaks kaanidele valmistavad džungliasukatele tõsist peavalu puugid, keda ühelt mehelt leiti õhtul lambivalgel 25 tükki. Kannatanu nime jätab ta saladuseks.
Tunneb töö ees kõhedust
Kaanid on tüütud, kuid nad ei kohuta Tõnut. Nagu ka palmidel siuglevad rohelised maod ja ringi kalpsavad varaanid. Elus karastunud mees teab, et need elukad ei ründa tavaliselt esimesena.
«Ma ei ehmunud, kui nägin meetri kauguselt kolmemeetrist püütonit. Mõtlesin, et uss, su pea on nii pisike, sina mind ei murra. Ainuke asi, mis mind džunglis võpatama pani, oli mõte, et äkki ma ei saa saatejuhina hakkama,» räägib Tõnu. «Ei, tegelikult olin ma lausa paanikas, sest puudus stsenaarium ja mul oli hommikul antud ülesannetele aega mõelda vaid paadisõidul džunglisse.»
«Džunglistaari» vedamine on Tõnul esimene teletöö saatejuhina. Ta ei tohi põruda ja võtab seetõttu asja väga tõsiselt. Kui teatrilaval näeb näitlejat korraga paarsada inimest, siis «Džunglistaaris» jälgivad teda mitme kuu jooksul sajad tuhanded silmapaarid kõigist kolmest Balti riigist.
«Ma ei saa ekraanil olla Tõnu Kark, vaid pean olema «keegi». Ma pean ise endale osa looma. Teatris on võrratult kergem, seal teen kaks kuud proovi ning mõtlen rolli selgeks. Džunglis passib hulk staare, kel on muudki teha kui oodata, kuni saatejuht asjaga hakkama saab,» räägib näitleja.
Tõnu tunnistab, et tundis end esimestel päevadel saatejuhi rollis kui vettevisatud kutsikas. Nagu 30 aastat tagasi esimesi filmiosi tehes. Aga ta õppis keskenduma ja üle oma naba hüppama.
Eraelus peab Tõnu end väga ettevaatlikuks, kuid tööalaselt on ta nii mõnigi kord esmapilgul üle jõu käivaid pakkumisi vastu võtnud. Isegi kui mõni asi pole täielikult õnnestunud, pole tal tulnud kahetseda, sest kogemuse võrra rikkamaks saab ikka. Kui Malaisias tuleb taluda kõrvetavat kuumust, siis Põhjamerel vändatud filmi «Karge meri» võtetel kannatas Kark kuu aega 30-kraadist pakast.
Absoluutselt armutu
Saatemeeskonnast on Tõnul ainsana luba osalejatega suhelda. Ta võib nad ära kuulata, lohutada ja lootust anda. Tõnu ütleb, et kuuleb pihiisana ka muresid, mis ei kannata trükimusta.
«Inimestel on ees nägu, nagu oleks nad toodud põrgusse, kus pole võimalik ausat mängu mängida. Ma näen nende silmis hirmu. Siin on 24 tundi kannatusi ja ei mingit näitemängu. Paljudel on nutt kurgus ja eluisu kadunud,» lausub saatejuht.
Tõnu teab naisi, kes esimestel kordadel džunglis ööbides hirmust karjusid. Mõni staar kurdab pisarsilmi, et tahab minema, ning kirub ennast, et üldse kohale tuli. Tõnu teada kaalusid kuulsused vahepeal tõsiselt võttemeeskonna üle võimu haaramist. «Piinajad» kavatseti kinni siduda ja ise sündmuskohalt põgeneda. Saatejuhid kui ainsad lohutajad oleks kaasa võetud.
Sellest, et elu pole siin muretu mõnulemine troopikas, annab tunnistust öösel toimunud intsident. Üks naisterahvas oli parasjagu keha kergendamas, kui kuulis järsku valjuhäälset nurrumist. Neiu hirmunud röögatuste peale kostis liaanide vahelt raginat, millele järgnes suur sumakas. Hommikul leiti jõekaldalt 20 sentimeetri laiused käpajäljed, mis kohaliku küti kinnitusel kuulusid tiigrile.
«Ma ei tunne kellelegi kaasa, see oleks valelohutus. Sa oled staar, sa tead, mida tahad. Kui sa asja juba ette võtsid, siis ole nii kõva ja kannata ära. Ära kärvata ei lase sul keegi,» põrutab Tõnu.
Ise ei osaleks
Tõnu ise poleks pakkumist «Džunglistaaris» osaleda vastu võtnud. Mees leiab, et sedasorti eputamine pole tema kaalukategooria näitlejale vajalik. Saatejuhi amet on talle aga tasustatav töö ja enese proovilepanek väljaspool lava.
Mees usub, et saaks džunglis ka võistlejana hakkama. Algul talumatuna tundunud kuumus muutus mõne ajaga meelepäraseks ja sitikate-satikatega harjus ära.
«Kõige hullem on teadmatus, aga ma õppisin siinset olustikku tundma. Praegu käin džunglis nagu Kadrioru pargis, lükkan jalaga elukad eemale ja lähen,» lausub ta.
Kui küsin Tõnult, millest ta Malaisias kõige enam puudust tunneb, saan vastuseks, et heast naljast. Selle tegemiseks polevat eriti aega. Läti saatejuhil Raimonds Dombrovskisel olevat hea huumorisoon, aga leedukas Vytautas Kernagis on oma tõsiduses ise naljakas.
Tõnu võttis Vytautasega esimesel õhtul klaasi viskit. Mees nägi samal ööl midagi unes, arvatavalt ebausuga seotut, ja otsustas pärast seda oma rahvuskaaslase juurde kolida.
«Vytautas on mees nagu mees ikka, aga meil lihtsalt said omavahel kõik jutud räägitud,» põhjendab Tõnu.
Kadri soovitas minna
Juba siis, kui Tõnule tehti pakkumine «Džunglistaari» juhtida, aimas ta, et see töö pole kergete killast. Samas kannustas teda kihk end proovile panna. Otsuse tegemisel sai määravaks elukaaslase Kadri soovitus minna — pakkumisi, kus töö ja lõbu oleks koos, ei tehta ju iga päev. Pealegi ei saa väikeses Eestis endale naljalt keeldumist lubada. Kadri jaoks oli Tõnu eemalolek isegi hea, sest ta sai sel ajal rahulikult magistritööd kirjutada. Ka Draamateatris ei tehtud näitlejale sarjas osalemiseks takistusi, mille üle ta on tänulik.
Tõnu jaoks tegi otsustamise keeruliseks perre oodatav järeltulija.
«Katu tundis, et laps sünnib siis, kui tagasi olen. Ka mina arvasin, et midagi ei lähe viltu ja nii me kahekesi otsustasime, et käin viu ja vops džunglis ära,» sõnab Tõnu.
«Džunglistaar»
Septembris TV3 ekraanile jõudvas ellujäämissarjas «Džunglistaar» osaleb 15 kuulsust Baltimaadest. Võistlejatel tuleb kolm nädalat elada Malaisia džunglis lahtise taeva all, ümbritsetuna ohtlikest kiskjatest ja mürgistest putukatest. Staaride vaim ja keha pannakse proovile eneseületust nõudvates mängudes ning neil tuleb hakkama saada elementaarsete eluks vajalike esemeteta.
«Džunglistaari» produtsent Kaupo Karelson:
Kuna «Robinsonide» sarja juhtinud Emil Rutiku teeb kaasa ETV ja Kanal 2 ekraanil, siis ei saanud TV3 teda oma kõige kallima saate juhiks valida. Kandidaatidele mõeldes kerkis Tõnu nimi kohe üles. Ma ütlesin, et ei julge talle helistada — ta ju nii suur staar, ei tea, kas ta väiksesse televiisorisse ära mahub. Praegu võin väita, et olen äärmiselt rahul, et võtsin julguse kokku ning talle pakkumise tegin.
.
