Artiklis pealkirjaga "Ma olen isa!" kirjutab muusik avameelselt enda ja oma elukaaslase Karina Vesmani emotsioonid ja mõtted alates hetkest, mil nende tütretirts Lumi siia ilma hakkas saabuma ehk alates öisest rännakust sünnitusmajja kuni esimeste hetkedeni koos oma pisikese järeltulijaga. Muuhulgas ei olnud Rästa kitsi ka kriitikaga haiglatöötajate aadressil.

"Suhtumine on selline eestlaslikult tuttav: nähvav ja pigem tahaks kellelegi natuke halvasti öelda, kui teda maha rahustada," muljetas muusik. "Põhimõtteliselt anti meile teada, et te ei oska midagi, ei saa hakkama ja teilt on vist parem laps ära võtta."

"Sain aru, et targem on ise loogiliselt mõelda ja küsida oma emade kogemusi, kui jääda töötaja abile lootma. Näis, nagu ei tahaks nad üldse seal tööl olla – ja ilmselt ei tahagi –, aga muud ka teha ei oska ja sellest ongi kibestumus sees. Tagatipuks joob veel kodus mees äkki ühe liigse õlle ja siis tuuakse kogu see ladestunud närvilisus enda õlul sünnitusmajja kaasa. Heast sõnast jäi väga puudu. Kahekümnest töötajast tegid seitseteist kõik, et me sinna majja enam tagasi ei läheks, kolm aga tegid nii, et me lähme sinna majja tagasi, ainult et palju targemana," nentis Rästa ja soovitas kõigil tulevastel lapsevanematel endale võimaluse korral isiklik ämmaemand organiseerida. Paar tohtrit said aga vaatamata halbadele näidetele ikkagi ka nimeliselt kiidetud ja tänatud.