Saate «Laulud tähtedega» favoriidi MARGUS TSAHKNA (31) ja ta naise ANNA-GRETA (28) vahel lõi armastus lõkkele alles viieaastase koostöötamise järel. Täna kroonib Tsahknate abielu kaks imearmast last, Margaret (3) ja Artur (1,5).
I stseen
Tüdruk klaveril
Anna-Greta sai Marguse olemasolust teada 1999. aastal korporatsiooni Sakala uusaastapeol.
«Ma Margust ei teadnud ja ta poleks mulle ehk silmagi jäänud, kuid sattusin ruumi, kus ta klaverit mängis. Klaveril lebas kena neiu, mu korterikaaslane. See pilt lihtsalt sööbis mällu,» meenutab Anna-Greta naerulsui esmakohtumist.
Margus ütleb, et tegemist oli üsna tüüpilise peo lõpuga ning ta oli tol hetkel keskendunud klaveri-tüdrukule, kellele ta romantilist pala mängis.
«Ma ei märganudki tol korral Anna-Gretat, mu tähelepanu oli mujal,» lausub Margus.
Pärast uusaastapidu noored mõnda aega ei kohtunud, sest Margus õppis Torontos. Nad viis uuesti kokku ühine sõpruskond ning kirglik huvi poliitika vastu. Margus naasis Ameerikast, hing tahet täis midagi sotsiaalset teha. Noormees kutsuti Isamaaliidu noortekogusse, kus, oh üllatust, ootas teda ees Anna-Greta.
«Mind valiti Isamaaliidu noortekogu esimeheks, Anna-Greta oli aseesimees. Me tegime mitu aastat külg külje kõrval tööd,» räägib Margus. «Anna-Greta oli tõsine võitluspartner ja meil oli tugev sõprus, mingit muud teemat polnud. Ja niimoodi viis aastat.»
#end#
II stseen
Kuuvalge öö
Anna-Greta ja Marguse suhtes sai otsustavaks 2003. aasta august. Nad veetsid koos ühiste sõpradega Pärnus nädalalõppe. Marguse sõber korraldab seal jahisõite ning ühele sellisele paluti ka Anna-Greta. Kusjuures ilma igasuguse tagamõtteta.
«Unetunde me eriti ei kulutanud. Oli kuuvalge öö, istusime enne jahile minekut Anna-Gretaga rannas ja siis hakkas asi tiksuma,» ütleb Margus.
Mõlemad olid õnnelikud, et jõudsid äratundmiseni, et ka teistmoodi on tore kahekesi koos olla. Tunne süvenes. «Mingi hetk me saime mõlemad aru, et soovime midagi enamat,» kinnitab Anna-Greta.
Margus täiendab: «Ühel hetkel mõistsime, et asi klapib ja et kamraadluse kõrvale tekkis säde. Neli-viis aastat olin olnud Anna-Gretaga peaaegu iga päev koos. Aga alles siis adusin, et mu elu armastus on olnud kogu aeg nina all.»
Margus ei oska defineerida, mis keemiline reaktsioon temas toimus, kuid see oli tugevam ja sügavam kui mis tahes varasem armumine.
III stseen
Armastuse tunnistamine
Kuigi Anna-Greta ja Margus olid mõistnud, et sõprusest on saanud armastus, keeldusid nad jääradena seda pikka aega tunnistamast. Mitte et poleks tahtnud — ei julgenud lihtsalt.
«Mäletan jahisõidule järgnenud päeva selgelt. Margus helistas mulle küllalt vara ja kutsus Laulasmaale ujuma. Kuna klõps oli ära käinud, siis arvasin, et ta kutsub mind esimesele ametlikule kohtingule,» meenutab Anna-Greta.
Margusel polnud aga kohtingut kavas, tema vend, kes samuti ujuma tuli, on äärmiselt punktulaane ja nõudis konkreetset kellaaega.
«Kuna me Margusega kellaaegadest eriti kinni ei pea ning oleme tegutsemiselt spontaansed, siis arvasingi, et nüüd on Margusel eriti tõsi taga,» naerab Anna-Greta.
«Ma vaatasin, et Anna-Greta on kuidagi imelik, mitte nagu tavaliselt,» meenutab Margus. «See oli armumine, mis kestis ja arenes. Ning armastus Anna-Greta vastu aina kasvas.»
Alguse kohmetus ja ümber nurga jutu ajamine muutus konkreetseks, kui mõlemad välja prahvatasid, mida nad oma südames soovivad.
«Ühist kodu,» ütleb Margus soovi välja. Elasid nad mõlemad ju kitsastel üüripindadel. Üürikorterite asemele otsustati ühine päriskodu soetada ja siis hakkas elu end kiiresti edasi kerima…
IV stseen
Ootamatu Margaret
Anna-Greta ja Margus rajasid ühise kodu ja tegelesid oma karjääride edendamisega.
«Elutempo oli ülimalt kiire ja meil oli isegi plaan kolida Euroopasse elama, et Anna-Greta saaks seal karjääri teha. Mingit konkreetset pereloomisplaani küll polnud,» tunnistab Margus.
Suure ja rõõmsa üllatusena avastati, et perele on lisa oodata.
«See oli tegelikult ülimalt hea, et niimoodi läks,» on Margus tagantjärele rahul.
«Me suhtumine oli täpselt selline, et kui laps tuleb, siis on tore, aga mingite majanduslike seisude järgi me teda küll planeerima ei hakanud,» ütleb Anna-Greta.
«Meil on pereasjad loomulikult käinud, olen tõesti väga õnnelik. Ju siis on keegi kusagilt kõrgemalt abiks olnud,» muheleb Margus.
Anna-Greta võtab kallima mõttelõngast kinni: «Tegelikult tulevad kõik asjad ja olukorrad sinu juurde ikka siis, kui oled nende tulekuks valmis.»
Margus leiab, et kõik head asjad on tema elus justkui iseenesest juhtunud: «Ma ei planeerinud teoloogiat õppima minna ega ka välismaal end täiendada ja seal elada. Ma olin välistanud enda jaoks poliitikaga tegelemise, kuid kõik need asjad toimusid ning on parimad, mis on minuga juhtunud. Nii ka Anna-Greta ja me kaks last.»
Anna-Greta ja Margus ütlevad, et laste tulek pani neid aega maha võtma, kui karjääriratas oli liigse hoo sisse saanud ja eraeluks nappis aega.
V stseen
Kihlus jõulupühal
Tsahknatel on traditsioon, et jõululaupäeval ollakse naise perega koos ja jõulu esimesel pühal sõidetakse Marguse ema juurde Tartusse.
«Olime käinud jõulukinke ostmas. Tulime koju, kus ootas suur ilus kuusk, mille alla kingid panime,» räägib Anna-Greta. Margus poetas nende sekka ka ühe erilise kingi — kihlasõrmuse.
«No mitte et ma nüüd ülimalt romantiline mees oleksin. See tunne tuli ikka südamest, et ma just siis tahtsin Anna-Gretat endale naiseks paluda,» selgitab Margus. «Vähim, mida mees saab naisele pakkuda, on kindlustunne. Sõrmuse sõrme poetamine alati kindlustunnet ei taga, rohkem kinnitab mees oma armastust naise vastu siis, kui ta naise kõrvale ka pärast laste sündi jääb.»
Anna-Greta ja Margus peavad abiellumist emotsionaalselt vajalikuks ja iseenesestmõistetavaks. «Oma sõpruskonnast olime me esimesed, kes abiellusid, nüüd on aga rõõm tõdeda, et paljud on riburada pidi järele tulnud, abiellunud ja lapsi saanud.»
VI stseen
Hõissa pulmad!
Kui kihlumise ajal ootas Anna-Greta Margareti, siis pulmadeks oli ta poeg Arturi ootel. 2006. aasta 4. augustil vandusid Anna-Greta ja Margus teineteisele igavest armastust jumala palge ees.
«Me mõlemad soovisime kiriklikku laulatust. Ma olin varem leeris käinud ja Anna-Greta käis enne abiellumist,» räägib Margus.
Tsahknad on niisama usklikud kui keskmised eestlased.
«Iga pühapäev me kirikusse ei jõua, aga jõulude ajal käime kindlasti. Meie jaoks on oluline see kogukonna tunne, mille kirikust saame. Kuhugi kellegagi koos kuulumine;» selgitab Margus. Ka nende lapsed on ristitud.
«Praegu teeb see nalja, aga kui me olime kirikuõpetaja Joel Luhametsa juures vestlusel ja ta küsis Anna-Gretalt, kas ta mõistab, et kui abielus jõutakse mingi lahendamatu probleemini, kus kompromissi ei saavutata, siis tavaliselt tuleb lahku minna. Aga kuna kiriklikku abielu lahutada ei saa, on olemas reegel — mehe sõna otsustab,» räägib Margus.
Sel hetkel olevat Anna-Gretal jõnks kehast läbi käinud ning ta ilme tõsiseks muutunud. Teine probleem ilmnes perekonnanime valikul.
«Me olime mõlemad valimistel oma nime all kandideerinud ja Anna-Gretat tunti ikka Gutmanina. Ja tal ongi väga ilus nimi. Seega leppisime algul kokku, et ta perekonnanimeks saab Tsahkna-Gutman,» räägib Margus.
Teel Tartust Tallinnasse märkas Anna-Greta, et miski häirib Margust. Ta küsis, milles asi, ja sai teada, et meest häirib, et naine ei soovi Gutmani nimest loobuda. Anna-Greta otsustas seejärel Tsahkna perekonnanime kasuks.
«Nägin, kui palju see Margusele tähendas ja et abielu on selles mõttes lõplik,» ütleb Anna-Greta.
Tõsi, Anna-Gretat kustutakse endiselt vahel Gutmaniks. Tihti teeb seda Margus ise hüüdes naist hellitavalt Guta-Gutaks.
Tsahknate pulmapäev oli täpselt selline, nagu nad soovisid. Kahepäevane meeleolukas pidu peeti maha Kopra talus Viljandimaal lähimate sõprade ja sugulaste seltsis.
VII stseen
Arturi tulek
Artur sündis siis, kui Margusel olid kiired ajad, lähenesid Riigikogu valimised ja tuli alustada valimiskampaaniaga. Pealegi valiti mees Isamaa ja Res Publica Liidu peasekretäriks.
«Ükski teine naine poleks ilmselt sellise olukorraga leppinud,» nendib Margus. Olukord oli tõepoolest närvesööv. Viimase vindi peal lapseootel Anna-Gretal tuli hoolitseda poolteiseaastase energiapommi Margareti eest.
«Ja kui siis veel vanem laps haigeks jäi, olid küll närvid ikka pingul,» sõnab Anna-Greta.
Naine meenutab elavalt Arturi tulekut. «Margus oli tööl, kui mul neljapäeva õhtul tuhud hakkasid. Helistasin talle ja ütlesin, et miskit toimub. Margus tuli mulle kell seitse järele ja sõit läks haigla poole.»
Sel ajal, kui Anna-Greta sünnituseks valmistus, tegi Margus sülearvutiga tööd, sest Arturi sünd sattus kampaania avalöögi päevale.
«Oli peresünnitus nagu Margareti puhulgi. Pisarad olid silmis ning meeletult ülev tunne oli, et sündis poeg,» õhkab Margus.
Arturi sünnijärgsel hommikul läks Margus Olümpia konverentsikeskusesse ja andis kampaaniale avalöögi. Oma tervituskõne lõpetas ta lausega: «Mul sündis täna öösel poeg ja ma lähen tagasi haiglasse, teie aga minge kampaaniatööd tegema.»
VIII stseen
Isapalk
Laste tulek pani Anna-Greta ja Marguse mõtlema isapalga vajadusele.
«Anna-Greta küsis, miks ma pärast laste sündi kümnepäevast isapuhkust ei võtnud. Ma ei teadnudki, et ka isadel on võimalik puhkust võtta,» ütleb Margus. «Tuli välja, et need päevad ei oleks olnud tasustatud. Ja siis tekkis meil mõte, et isad peaksid saama puhkust, et perega koos olla ja et need päevad peaksid olema tasustatud — ehk siis isapalk. Anna-Greta ettepanekul lisati see IRLi programmi ja koalitsiooniläbirääkimistel sain ma selle sisse lükatud ja hiljem tehtud.»
Margusele on isaksolemine nii mõndagi õpetanud. Ta sõnul kasvatavad öised mähkmevahetused isa korralikult lapse külge. Margus on püüdnud kõik nädalavahetused pere jaoks hoida.
«Kui varem käis 24 tundi andmine, siis nüüd perekond kindlasti tasakaalustab töörügamist,» lausub Margus.
Anna-Greta on mehega päri — ületunnid ei tee kedagi õnnelikuks. «Inimesed põlevad kiiremini läbi, kui lasevad ühte rada pidi,» sõnab naine.
Kellesse aga on Tsahknate lapsed?
«Margaret on vast rohkem minusse, sest ta on kaval strateeg. Artur on aga oma kompromissitu käitumisega Anna-Gretasse, kes näeb kõike mustvalgelt,» kirjeldab Margus. Ta tunneb, et isade ja tütarde suhe on lähedasem. «Võib-olla tuleb see ka sellest, et ma olin palju rohkem Margareti kasvamise juures kui nüüd Arturiga. Teine asi on see, et Margaret on juba nii suur, et temaga saab suhelda ja asju arutada.»
IX stseen
Väsimus toob tülid
Tundub, et Tsahknate abielu on pilvitu. Kas ka tegelikult?
«Me oleme kaks jäära ja ikka tuleb pusklemist ette,» sõnab Margus.
Anna-Greta lisab: «Väikseid tülinaid ikka on, need tulenevad valdavalt väsimusest.» Esimene päris tüli oli Tsahknatel maailmavaatelist laadi. «See oli teemal, kas Eesti Energia peaks ampritasu kehtestama.»
Margus on abielu jooksul selgeks saanud, et naisele on oluline pärast laste sündi veelgi rohkem tähelepanu pöörata.
«Naist ei tohi unustada. Sina ju rinda ei anna ja siis on vähim, mis teha saad, naisele tuge pakkuda. Nii saad kordades positiivsust tagasi.»
X stseen
Laulab ka kodus
«Poliitikud ei pea kindlasti surnumatja näoga olema. Tõsi, naeratada pole ma laulusaates veel suutnud,» ütleb Margus.
Pühapäevaõhtuti ekraanil säraval Margusel on tagataskus pere kindel toetus.
«Ma käin talle kaasa elamas ja tunnen rõõmu, et ta saab oma hobiga süvitsi tegelda,» kiidab Anna-Greta.
Margus räägib: «See on mulle ikka täiesti uus kogemus, kuigi olen ju varem kooris laulnud. Eks ta aega argipäevatoimetustest võtab, aga kindlasti palju vähem kui näiteks tantsusaates osalemine.»
Margus laulab ka kodus. Kui ta Margareti lasteaeda viib, siis kuulatakse koos plaate ja issi laulab kaasa. Traditsiooniks on saanud õhtune unelaulmine. Piiga lemmiklugu on HU «Absoluutselt». Tsahknate lapsed on isalt lauluoskuse pärinud, nad käivad Musamari laulustuudios.
Kui Margus peaks laulusaate võitma, siis annetab ta preemiaraha lastekodulastele kõrghariduse omandamiseks.
«Olen lastekodu Tartu Kristlik Noortekodu üks asutaja ja tean väga hästi, kui keeruline on nendel lastel kõrghariduseni jõuda. Seepärast sai eelmisel aastal ka vastav stipendium asutatud,» ütleb Margus.
