Selleks, et laulda nagu Adele, peab sinu süda olema purunenud – ja lausa kahekordselt. Sellegipoolest arvab Grammy’dega pärjatud supertalent, et sõna «laulja» on tema jaoks liiga suur.
Adele (23) ehk Adele Adkins on rahvusvaheline superstaar, kelle viimane album «21» on vallutanud edetabeleid igal pool maailmas. Kuulsus ei ole talle pähe löönud. «Ma ütlen ikka, et ma olen laulev daam, mitte laulja,» ütleb ta. ««Laulja» on minu jaoks liiga suur sõna. Lauljad on minu kujutlustes Etta James ja Carole King ja Aretha Franklin.»
Kuulsusest ja sellega kaasnevatest pingetest pole nii edukal artistil paraku pääsu. Adele tunnistab, et peadpööritav edu on röövinud temalt mõned sõbrad, «kes käituvad imelikult», kuid üldiselt on ta suutnud maa peale pidama jääda. «Olen kohanud inimesi, keda ma imetlen, ja inimesi, keda ma ei imetle, kes on oma edust täiesti sisse võetud, ja ma f***ing vihkan neid,» räägib ta. «Nii palju on inimesi, kes usuvad oma legendi ja kohtlevad inimesi halvasti. Kui ma peaksin kunagi selliseks muutuma, siis ma lõpetan selle asja üldse ära ja lähen püüan end uuesti üles leida. Minu arvates on see groteskne, kui inimesed niimoodi muutuvad. Võib-olla on asi selles, et nad ei suuda sidet hoida inimestega, kellele nad nii väga meeldivad.»
{poolik}
Laulude läte
Adele kannatab võrdluse oma iidolitega välja küll. Ta kirjutas oma läbimurdelaulu «Hometown Glory» 16aastaselt kümne minutiga, olles värskelt üle elanud suure tüli emaga, kes tahtis, et ta ülikooli läheks.
Sestsaadik on pea kõik Adele’i laulud sündinud südamevalust. Tal on erakordne võime panna emotsioone sõnadesse, mis on eriti haruldane seetõttu, et viimati luges ta raamatut rohkem kui kümme aastat tagasi, ja seegi oli Jacqueline Wilsoni lasteraamat.
Adele arvab, et õppis end väljendama teismeeas.
«Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma olin üksiklaps, aga ma ei osanud kunagi öelda, mis mul hingel oli,» räägib ta. «Kusagil 15aastaselt, kui mind süüdistati milleski või kui ma oma tuba ära ei koristanud, või kui ma emale vastu haukusin, hakkasin ma kirjutama vabanduskirju.»
Need kirjad võimaldasid Adele’il oma tundeid analüüsida. Ning Adele’i kahetsuskirjadest kasvasid välja laulud.
Inglise ühes vaeseimas piirkonnas Londoni Tottenhamis üles kasvanud Adele’ile oli muusika väljapääs karmist reaalsusest. Melanhoolia on teda alati liigutanud – lapsepõlves kuulas ta Sinead O’Connorit ja Lauryn Hilli. Kui ema küsis, kas ta saab aru, millest nende laulud räägivad, vastas ta: «Ei, tegelikult mitte.»
14aastaselt hakkas Adele õppima kurikuulsas Brit Schoolis, mis on lihvinud mitmeid andekaid lauljaid, nagu Amy Winehouse, Katie Melua, Leona Lewis, Kate Nash ja Jessie J. «Paljud inimesed tunnevad, et noorus vangistab neid, aga Britis õppides tundsin ma end f****ng elavana,» ütleb ta. «Nad õpetasid meile, kuidas olla avatud, ja meid julgustati oma muusikat kirjutama. Mõned meist võtsid seda tõsiselt, mõned mitte.»
Ebaõnnest sündinud edu
Kui Adele 18aastaselt kooli lõpetas, oli tal juba plaadistusleping taskus. «Ma ei pidanud reaalsusega silmitsi seisma, mulle kukkus kõik sülle,» ütleb ta.
Adele teab, et ta on saavutanud tööalase edu tänu isiklikele läbikukkumistele. «Ma ei usu, et annan endale kunagi andeks, et minu suhe esimese eks-poiss-sõbraga läbi kukkus, sest ta on mu elu armastus,» ütleb ta. «Ma oleksin tema pärast kõigest loobunud. Ma laulaksin võib-olla veel duši all, aga ma oleksin loobunud karjäärist, sõpradest, hobidest. Ma oleksin kõigest lahti öelnud, püüdes olla talle parim. Ta tegi mind tõeliselt nõrgaks, aga samal ajal ka kartmatuks, ja see jõudis välja minu lauludesse.»
Kui purunes Adele’i teine tähtis suhe, tormas ta nuttes stuudiosse, ja sündis laul «Rolling in the Deep», mis tegi ta lisaks Euroopale kuulsaks ka Ameerikas. Adele mõtiskleb, et ehk õnnestub tal kunagi õnnest ja rahulolust album kirjutada. «Tegelikult oleks see kohutav, kui ma oleksin oma kolmandal albumil abielus, õnnelik ja lapseootel ja kriitikud ütleksid: «See siin on pask. Kas sa palun ei võiks olla meeleheitel?».»
Õnnelaulukesi Adele’ilt niipea oodata ei ole. Seda sellepärast, et ta usub hingesugulusse, ja tema on oma hingesugulase kaotanud. «Meil oli kõik,» ütleb ta oma «elu armastuse» kohta. «Meiega oli kõik igal tasandil korras. Me lõpetasime teineteise lauseid, ta teadis mulle silma vaadates, kuidas ma ennast tunnen, meile meeldisid samad asjad, me olime koos tugevad, koos nõrgad – peaaegu nagu kaksikud. Väga harva juhtub, et leiad teises inimeses täisringi. Ma jään seda alati meestes otsima,» räägib ta.
Adele assistent andis talle hiljaaegu edasi ühe Brasiilia naise elutarkuse: «Sul on valus, kuni sul enam pole valus.» Adele’i ajab selle elutarkuse lihtsus naerma. «Ma püüan sellest teha oma motot. Mul on valus, kuni mul enam pole valus. Lihtsalt praegu veel pole valu lõppenud.»
