Nagu Marlon Brando on ristiisa, on Helgi Sallo meie ristiema. Näitlejanna suure sünnipäeva puhul räägivad temast teised «Õnne» naised.

Anne Veesaar (54):

No kõigepealt ikka laulusaade «Horoskoop» – Helgi Sallo duett Kalju Terasmaaga «Sulle kõik nüüd ütlen». Iga nädalalõpp rivistusime kodus Valgas perega selle saate ajaks televiisori ette. Rekord 6, selline väike mustvalge erkraani ja heledast puidust ümbrisega, seisis meil au- kohal külmutuskapi peal. Ja sellest saatest nägin ma esimest korda Helgi Sallot. Ja kui keegi oleks mulle sel hetkel öelnud, kui väga palju ma hakkan selle inimesega kokku puutuma ja kui palju ta mu elu mõjutab… Siis ma ei oleks osanud mitte midagi kosta. Et ma hakkan sellesama naisega, kes praegu ilusate pikkade juustega, imelise häälega televiisoris laulab, kunagi koos töötama! Et minu elu läheb niimoodi. Kaheksateist aastat «Õnnet»!

Veider mõelda, et kui me Almana ja Marena alustasime, siis Helgi oli ju noorem kui mina praegu! Ja sel suvel mängime kahekesi «Head ööd, ema!»…

Kui ma «Horoskoobi» saadet nägin, siis ega ma vist ei teadnud veel, et Helgi Sallo on ka näitleja. Operetitäht. Aga reedeti olid telekast teatriõhtud, ja siis nägin Estonia operetti «Mam’zelle Nitouche». Vaatasin seda, ja teadsin – mina tahan ka saada operetinäitlejaks!

Kolmas kord nägin teda juba nii-öelda live’is. Kui Estonia teater sõitis Valga kultuurimajja mängima operetti «Püha-päev Roomas». Ma olen nüüd hiljem selle kohta Helgilt küsinud, ja ta ütles, et see oli väiksema dekoratsiooniga väljasõidu- variant. Aga kui uhkelt nad mängisid seal Peter Jakobiga – keda ma nägin siis ka esimest korda ja kellega hiljem aastaid Rakvere teatris koos töötasime. Minu jaoks olid nad seal «Pühapäevas Roomas» maailma kõige ilusam paar.

Aga hiljem, kui kolisime vanematega Valgast Tallinna, siis hakkasin palju teatris käima, ka Estonia operette ja muusikale vaatamas. «Savoy ball» ja «Kabaree»… Ja hiljem mängis Helgi juba meie «Kabarees» – Vana-linnastuudio ja Smithbridge’i ühistöös sündinud lavastuses. Ja vaat, siis juhtus ka üks seik, mis mõjutas minu otsust kutsuda Helgi «Head ööd, ema!» lavastusse – nüüd, kui Ines Aru loobus ja kui ma nädal enne esietendust partnerita jäin.

Tookord me sõitsime ühel hommikul «Õnne» võttele – ja Ülle Lichtfeldt helistas, et tal on 40 kraadi palavik. Ja Indrek Saar ei lubanud teda õhtul «Kabaree» etendust mängima tulla. Täiesti arusaadav – pärast selgus, et Ülle oli sel hetkel lapseootel. Helgi istus minu kõrval «Õnne» bussis. Ma siis ütlesin talle, et etendus jääb õhtul ära, sest Ülle on haige. Aga Helgi ütles pikemalt kahtlemata: «Mis jutt! Etendus ei jää ära! Ma ise mängin selle rolli.» Temal endal oli «Kabarees» ju dublant – Helene Vannari. Ja Helgi võttis õppis siis mõne tunniga Ülle rolli sisse. Võttis tekstiraamatu, harjutas orkestriga soololaulu- ja tantsunumbrit. Ja mängis hiilgavalt selle osa ära. See oli imeline! See tuli mulle meelde, kui ma nüüd Ineseta jäin ja hädas olin: «Helgi, kas sa tuled minu ema mängima…?»

Eks me esimest korda kohtusime ja tuttavaks saimegi ikka «Õnne» võtetel. Kui režissöör Tõnis Kask mulle tookord helistas ja loetles, et selline seriaalipere ja selline näitlejate valik, olin nii pahv, et ei osanud midagi öelda: Kuidas mind on tabanud nii suur õnn selliste näitlejatega koos mängida! Millega olen selle ära teeninud!

{poolik}

Ega proovides, võtetel Helgi tühja juttu ei aja – stsenaarium kätte, kohe teksti läbi võtma! Ta keskendub tööle – räägime asjast! Pikemalt saime jutu peale ilmselt alles «Õnne» reisidel Marocosse ja…

Võin öelda, et ma olen Helgi peale metsikult kade. Tema elu suure armastuse peale. Ja seda mina ei saagi tunda, ma ei saa ju enam oma elu muuta. Eks me oleme muidugi rääkinud ka armastusest ja meestest, nagu naised ikka. Ja ma olen nii-nii kade! Sest ta ütleb: «Mul on elus olnud üks suur armastus ja ma elan sellest veel praegugi.» Saad sa aru! Kusjuures ta ei elanud selle mehega ju päevast päeva koos. See oli ju alguses neil salajane lugu, ja armastusest sündis laps. Ja ta pidi väga palju üksinda teda kasvatama. Ja milline andestamisvõime sellele mehele, kui mees ei teinud oma valikuid ära! Milline suuremeelsus! Milline tunne see pidi olema… Nüüd on see mees läinud igavikuteele, aga Helgi ütleb, et elab ikka sellest armastusest. Ja ma näen ta silmist, et ta elabki. See on temas väga suur vägi. Ju on temale see võime kuidagi kaasa antud. Sest seda ei saa vist ise tekitada või endas kasvatada või… Sest kui ma ennast vaatan – sinna-tänna, blää-blää-blää! Hakkan nüüd meenutama: kõik mu mehed on toredad inimesed, aga midagi nii üht ja võimast on minu elus puudu. Vaatan Helgit ja näen, et tema olemises ja käitumises on see vägi sees, see tunne – suur armastus.

Marika Korolev (41):

Mõeldes Helgile, tuleb mulle kõigepealt meelde imeilus noor naine mustvalgel televiisoriekraanil, pilk kaugusesse suunatud laulmas laulu «Sulle kõik nüüd ütlen...» Ma ei tea, miks just see kõige esimesena, aga ju oli Helgis juba siis midagi nii erilist, et see minusuguse lasteaialapse ära võlus.

Viimati puutusime pikemalt kokku, tehes koos etendust «Viimane sigar», milles mängisid veel Tõnu Aav ja Ago Endrik Kerge. Millegipärast kujunes meil traditsiooniks pärast etendust teatribussiga kodu poole sõites vanu poliitilisi nõukogude sõjalaule laulda, nii me siis kolmekesi üürgasime, üks kõvemini kui teine. Helgi istus vaikselt tagapingil, vangutas pead ja ütles vaid: «Ohhh issand jummal küll...!» Ja kui ma küsisin, et Helgi, sa tead ju tuhandeid selle aja laule, miks sa ei laula, vastas Helgi, et ta lihtsalt otsustas nii ega riku seda reeglit isegi omade vahel bussis. Niisugune põhimõttekindel ja sõnapidaja inimene.

Ta on ka üks korralikumaid näitlejaid. Kui etenduste mängimises on kas või paaripäevane vahe, võtab Helgi enne lavale minekut oma tekstiraamatu välja ja kordab üle, erinevalt paljudest teistest ta ei eksi tekstiga peaaegu kunagi ja grimmi teeb ta ikka ise, see on tema viis keskenduda algavaks etenduseks. Igatahes üks lõpmata armas ja kena inimene on Helgi!

Luule Komissarov (69):

Esimene, mis ma Helgi kohta ütlen: väga töökas naine! Natuke pipart on temas ka – sest talle meeldib, et näitlejat ikka austataks. Toon väga väikse näite «Õnne» võtetelt. Kui me võtame seal teksti omavahel vaikselt enne läbi, siis... ta ei lähe seda just kõva häälega ütlema, aga turtsub ja purtsub natuke, andes märku, et ümbruskond sisiseb, kui näitleja töötab.

No vot. Kadedaks teeb mind Helgi puhul see, et ta oskab süüa teha! Mis on näiteks minu puhul täiesti välistatud. Mis ma veel oskan öelda – ütlemata kena inimene! Hea reisikaaslane. Oleme elanud ühes hotellitoas «Õnne» reiside aegu… Tema teeb minu eest kõik ära. Temal on kodutöö juba Eestis tehtud: teab täpselt, kuhu tasub minna, mida teha, kus olla. Mõnus!

Tema seal meie vägesid juhatas. Ükskord naeris ise ka, et nüüd me oleme vist küll eksinud. Aga tema on vägev naine, kes tuleb igast olukorrast välja.

Lisaks on ta paljulugenud inimene, tark ka kõigele lisaks – kuula ja imesta! – õhtuti hotellitoas rääkis ikka huvitavat juttu elust ja ilmast. (Naerab.) No kas just päris hommikuni – nii pikalt me enam ei jaksanud, pole enam selles eas. Päris nooruses pole me ju Helgiga rohkem kokku puutunud kui muusikalis «West Side Story». (Lavakooli teise lennu diplomilavastuses laulis-mängis naispeaosa Draamateatri õppestuudio lõpetanud Helgi Sallo. – M.K.) Helgi oli Maria rolliks valatud, nagu aamen kirikus – parimat ei saa olla. Ta laulis ikka väga ilusti, ja ka näitlejapool oli olemas. Eks need meie kursuse tüdrukud, kes Maria rolli harjutasid, võisid kadedad olla, et ta võeti kõrvalt meile juurde. Aga kui Helgi selles rollis lavale astus, ei jäänud kahtlust – tema oli nagu rusikas silmaauku, parim Maria! Täpselt nii oli. Meie kursuselt ei olnud nii head lauljat võtta.

Lõvi tähtkujust oleme Helgiga, jah, mõlemad. Aga ma ei ole nii mõelnudki ega võrrelnud. Ei, Helgi on minust ikka kõvasti tugevam tegelane.

Ülle Lichtfeldt (41):

Esimene asi, loomulikult – Helgi Sallo ja «Horoskoobi» laulud. Mäletan, kuidas ma vaatasin teda televiisorist ja mõtlesin – ta on nii ilus! Ja hääl ka nii helisev. Nagu mu vanaema kõrvalt ütles: «Tema kohe helgib ja heliseb!»

Ja eks järgmine, mida ma nägin, oli «Pipi Pikksukk». Rakvere plika toodi Tallinnasse ja esimest korda Estonia teatrisse. Ohh! Naljakas, et nüüd mängin ise ka Pipit juba varsti kakskümmend aastat. Aga siis, eks jah sai hoovi peal Pipit järele mängitud ja Lindgreni raamat läbi loetud. Enne nägin Helgi Pipit, kui raamatut lugesin.

Ja edasi… siis juba kohtusime «Õnnes». Esimesed võttepäevad – Are saabumine Mor-nasse – olidki mul kohe Helgi Sallo endaga, keda ma loomulikult tohutult kartsin. Suur aukartus tema kui näitleja ees. Ja eks ma olin seriaali vaadates jäänud uskuma, et Helgi Sallo on ise ka parasjagu käre nagu Alma. Aga võtteplatsil on ta Helgi Sallo, hea kuradike silmanurgas. Mitte pahatahtlik, aga kui vaja, siis ka päris otsekohene ja terav. Tema ütleb välja, mis talle meeldib ja mis talle ei meeldi. Ega ta ei hellita – mis mulle väga meeldib. Ausus ja otsekohesus, mis on nii-öelda meile, Lõvidele, omane. Ega Helgit ära ei peta, tema hammustab kohe lahti, kes või mis sa oled.

Mina, algaja näitlejahakatis, kui ma «Õnnesse» läksin – ainult vaja vaadata ja õppida. Mul ikka väga vedas, et mul oli Helgiga palju stseene koos! Veel praegugi vahel ma lihtsalt vaatan ja imestan: issand, kuidas saab üks näitleja olla nii täpne! Just, Helgi puhul ongi see õige sõna – täpne! Teinekord ise mõtlen nii ja proovin naa, aga siis tuleb Helgi oma mänguga kõrvale ja suunab stseeni täpselt õigele rajale. Üks meie vägevamaid teatrinaisi.

Meie «Õnne» reisidel mõlemad koos pole käinud. Küll aga Rakvere teatri suvelavastusega «Armastajad kurja tähe all» Eestile tiiru peale teinud. Koos vihmas ja tuules Eestimaa lavu läbi rännates. Helgiga on metsikult nalja saanud – aga need naljad on nii omas hetkes, et neid on raske lühidalt ümber rääkida.

Selle suve lavastuse aegu oli tal kaasas ka tütretütar Reti, kes sobis siis omavahel hästi minu vanema tütre Barbaraga. Ei, seda ma ei teagi, kas Helgi on minu mängitud Pipit näinud. Ma pole söandanud kunagi ise küsida… Ta on nii sädelev ja särav, ikka Pipi.

Ja alati, kui saan uute «Õnne» osade tekstid kätte ja kui seal ootavad Helgiga stseenid – siis läheb tuju heaks, sõidan suure isuga Tallinna võtetele.