«Unetabletid, lennuki-alkohol, mure kodus, akadeemiline intriig,» kirjeldab poliitik Igor Gräzin oma läbipõlemist, mis lõppes haiglas. Nüüd toetub ta psühholoogi nõuannetele, sest suhtlus hingetohtriga on tema sõnul niisama vajalik kui hammaste pesemine.

Riigikogu liige Igor Gräzin (56), olnud nii Nõukogude Liidu lõhkuja kui ka Tartu Ülikooli särav ja tubli komnoor, on üks müütilisemaid tegelasi Eesti lähiajaloos. Alati naeratav telenägu, külaklubide rahvamees ja keskmisest tunduvalt informeeritum. Kui ta Riigikogus kurgupaelte vigastusest tingituna sosina ja valuga kõnelema pidi, siis  keegi saadikutest hüüatas: «Olge ometi tasa, näete, Igoril on raske rääkida!»
Kohtume Igoriga mündipoes, kus olümpiakomitee president Mart Siimann meenemünti esitleb.
 
Kas oled mündikollektsionäär?
No ei, noh... Siimanni nägin läbi avatud ukse... Aga ilusad asjad huvitavad mind küll. Mulle isegi jäid mõned mündid vanaisalt, kes oli neid kusagil augus hoidnud. Aga kolimiste käigus on nad kadunud. Kahju muidugi - mälestuse pärast. Mulle meeldivad ilusad asjad, nagu need rahadki siin. Kollektsioneerimise ja muude kallite ajaviidete asemel on mul lihtsad hobid, mis ei maksa midagi. Armastasin väga mäesuusatamist, aga Eestis elades oleks see liiga kulukas lõbu: aja ja korraliku varustusegi tõttu. See hobi jäi mul Ameerikasse maha... Kuid ideed sõita nädalaks Rootsi või Makedooniasse suusatama pole ma maha jätnud ja Mustamäe nõlva ikka nühin veidi. 
 
Ka autod on ilusad. Millisega sa sõidad?
Chevrolet Lacettiga, see on 165 000 krooni uuest peast. Autoga ma ei sõida niisama ringi, vaid teen tööd. Mul on lapik valimisringkond ja mootori väike võimsus ei häiri. Kui käisin Ivi Eenmaal külas (kes on valitud Võrumaalt - toim.), siis oli küll künkast üles sõites soov karata autost välja ja seda lükkama hakata - no ei vea see mootor, ei vea!
#end#
Kas sa oled madala profiili mees?
Ma lihtsalt elan vastavalt oma võimalustele. Mitte sellepärast, et tahan, vaid sellepärast, et teist võimalust ei ole, ja sellepärast, et ma ei oska raha hoida. Ühesõnaga, palgapäev on mu jaoks alati pisike pidupäev. Eluaeg on olnud.
Kas Riigikogu liikme palk on väike?
Kaevata oleks patt! Aga hinnasilte ma vaatan. Mäletan, kui üks meie kuulsamaid majandusmehi oli mul USAs külas, see võis olla aastal 1993-1994, ja ma seletasin, et me läheme õhtustama just tollesse restorani sellepärast, et mul on sinna ajalehest välja lõigatud kupong, siis ta küsis, et kas mul piinlik ei ole. Ma ei saanud aru, miks.
Üks lugu siia juurde. Maailma suurim ja rikkaim investor Warren Buffet, kelle isiklik vara on umbes viis Eesti aastast kogutoodangut, vastas küsimusele, mis on teie jaoks suur raha, nii: 50 dollarit. Sellest summast alates algab suur raha nii kerjusele kui ka miljonärile, sest selle summa kulutus paneb mõtlema. 
Aga jah, et minu raha... Saan puhtalt kätte 28 000-31 000 pluss 3000 kuluhüvitiseks. Seega räägime nii 35 000 kroonist. Sellest 10 000 tööks kulutada ei ole haruldane. Lisaks ma maksan autoliisingut, mul on korterikulud. Jah, ma saan kõrget palka, kuid see ei ole niisugune, mis paneb kuldmünte või isegi raamatuid ostma.
Muide, seoses kuluhüvitiste äravõtmisega oli mul ettepanek - igamees võtku kodunt tööle lambipirn kaasa, et töölaual mitte riigi oma põletada. Kahjuks ei võetud seda ideed piisava tõsidusega.
 
Kas kinnisvara ei ole ostnud?
Mul on eluasemelaenuga ostetud poolteisetoaline korter Mustamäel. Väga hea korter, sest ma elasin selles majas kaua aega üksi, kuna järgmisi lolle andis otsida. Nüüd nägin äsja majakaaslast liftis ja olime mõlemad šokeeritud, sest arvasime kumbki, et oleme kogu maja ainsad asukad...  Ühesõnaga, üks tuba on suur kööginurgaga ja teine, väiksem on väike magamistuba. Külla kedagi ei kutsu, aga sildi «Mr Gräzin, M.P. Esq.», mille tõmbasin mingilt konverentsilt, panin kleepsuga väiksema toa ukse peale küll. Et endast veidi rohkem lugu pidada.
 
Kas elad koos oma lapse ema, Riigikogu liikme Maret Maripuuga?
Ei. Minu juriidiline staatus on: sümpaatne vanapoiss. Lahutatud poissmees. Iseseisev juriidiline isik, nagu ütles Ostap Bender.
 
Teil on ju Maretiga ühine laps.
Laste eripära selles ongi, et nad on alati ühised. Meie tibu on nüüd kaheksa-aastane. Kiituskirja-mees ja puha. Poiss. Ja ma tahaks, et iga pere saaks kulutada oma lastele kas või poolegi sellest ajast ja armastusest, mille meie oleme kulutanud. Äsjane avastus, mis oli pooleks rõõmu ja kurbusega, oli niisugune: väike Kaspar Gräzin triblab vutis oma isa üle isegi siis, kui ma pingutan tema vastu mängida kuni infarktiohuni välja. Vanema poja kohta tuli hea uudis eelmisel nädalal. Ta on 21aastane, elab Ameerikas ja pääses äsja läbi meeletu konkursi õppima Indiana Ülikooli Kelley Majanduskooli. Ilma minupoolse «ajupesuta» on temast saanud puhas ja klassikaline liberaal, alates riietumisstiilist ja lõpetades majandusfilosoofiaga. Arvan, et Anton on nende hulgast, keda Friedman nimetas - XXI sajandi õilis majanduse rüütelkond.
 
Kas Eesti lõhkus sinu Ameerika abielu?
Ei. Kindlasti ei. Abielusid ei saagi lõhkuda, nad lihtsalt vajuvad laiali ja selle kohta on mul oma teooria. Aga ma mäletan seda küll, kuidas ma esimest korda avaldasin armastust Kaspari tulevasele emale. Maandusin hilisõhtul lennuga läbi Rootsi Ameerikast Urmas Oti otse-saatesse «Carte Blanche»... Ma olin väsinud ja pohmeluses, otse lennukilt ja ilma kellegagi rääkimata. Tolle tunniajalise saate sees Ott siis küsis midagi tulevikuplaanidest, et kas tulen Eestisse kunagi ka päriselt, ja siis ma ütlesin, et armastuse pärast tulen ma varsti Eestisse tagasi.
 
Kas poliitika on tõsine asi, või võib see olla ka show? Mäng?
Tänase poliitika eripära on see, et poliitika on saanud show osaks. Ja vastupidi! Pullivennad Tarand ja Võsa Pets on muutunud poliitiliseks asjaoluks ja Žirinovskist on saanud arvestatav filminäitleja. Vilja Savisaar, Aivar Riisalu, Kristiina Ojuland, Eve-lyn Sepp ja Ester Tuiksoo on aga näidanud, et soovi korral saab ka vastupidi - poliitikud võivad olla ka andekad show-inimesed. Tarand kui fenomen on mõttetu väljaspool seost «Leto Svet'iga», aga nad paaris - makes sense. Tarand on õuenarr, aga temasugusteta ei saanud kuningad valitsetud. Ajaloost tean vaid kahte inimest, kelle puhul on poliitika ja kunst ühendatud täpselt pooleks - Ronald Reagan ja Tarmo Leinatamm.
Kuna sa aga küsisid minu enda kohta... Olgu, muidugi olen ma ka ise teataval määral show. Ühemehe-oma. Aga selles mõttes, et olles läbi rapsitud, -tõmmatud, -uuritud. Kogu avaliku meedia poolt on mulle antud unikaalne võimalus olla ka avalikult mina ise. Tegelikult on hea elada, omamata n-ö varjatud agendat, «teist elu» vms. Mis ei tähenda, et mul ongi hea elu. Sest südametunnistus ja mälestused jäävad. Ja seal on paljugi, mida tahaks maha tõmmata. 
 
Kas aastatel 1989-1990 olid sa mõjukam poliitik kui 2009. aastal?
Või veel! Olin tuumarelva omava suurriigi enam-vähem demokraatlikult valitud parlamendi liige. Jeltsiniga istusime õhtuti meie komisjonitoas, Gorbatšoviga suhtlesime mõnikord töö-alaselt ja teretasime iga tööpäeva alul. Kui ma esimest korda lugesin ette ja selgitasin MRP salaprotokolle, nägid seda 2 miljardit inimest üle maailma. Pinge oli nii suur, et järgnenud vihaseid debatte jälginud professor, minu endine õpetaja sai südamerabanduse, millest ta enam ei toibunud. Surmadaatum tema hauakivil ei lase mul tollel päeval kunagi ununeda...
 
Sa olid selle viimase NSVL Ülemnõukogu liige, kus aktiivselt toimetas baltlaste asjadega Nõukogude ekssuursaadik USAs Aleksander Jakovlev. Miks ta seda mängu mängis?
Ta tegi seda teadlikult, samm sammult. Mihhail Gorbatšov ei teadnud. Kui ta taipas, siis oli rong juba läinud. 
Jakovlev oli vene intelligent. Lõpetanud USA eliitülikooli Prin-cetoni. Kuid see ei olnud niivõrd tähtis, sest meie vastane Valentin Falin (NLKP KK välisasjade osakonna juhataja ja suursaadik Lääne-Saksamaal) oli Princetoni samast lennust. Tema oli igasuguse demokratiseerimise vastu ja meie tugevaim vastane MRP ülestunnistamise eest peetavas raskes võitluses. Muide: saavutasime tol korral midagi peaaegu uskumatut - MRP salaprotokollid tunnistas üles ja kuulutas ebaseaduslikeks nad algatanud osapool! NSV Liit. Arvan, et tänase Eesti välispoliitikal pole sellele midagi võrdväärset vastu panna. Isegi sellest alati vaieldavast «okupatsiooni» sõnast saime mööda - 1940. aasta sündmusi nimetatakse nüüd ametlikult: «vägivaldseks liitmiseks».
 
On targutatud, et Kesk-Aasia, Baltikumi ja Kaukaasia väljaviskamine toimus Venemaa enda identiteedi säilitamise huvides?
Ha-ha-haaa... Osalt õige ju! Baltikumiga probleeme ei olnud - Vene demokraadid ei vajanud veenmist, et tahame olla omaette ja et meist saavad demokraatlikule Venemaale sõbralikud riigid. Aga Aasia... Mäletate filmist «Ergav kõrbepäike» lauset: «Vostok, eto tonkoje delo!» (Ida - see on üks peenike värk! - toim.) Jeltsinil oli meie komisjonis asetäitja: Butovo ehitusmaterjalitehase direktor Miška Botšarov. Tema oli selle seltskonna juht, kes esitas seadusprojekti Venemaa üleviimisest isemajandamisele Eesti IME eeskujul. Ja asiaadid hääletasid selle oma enamusega maha! Ja Botšarov käratas neile kõnepuldist: «Mida kuradit me teid vallutasime, kui teiesugused tšurkad hakkavad nüüd meile, venelastele, õpetama, kuidas me Venemaal elama peame!»
 
Lõhkusid Nõukogude Liidu ära ja sõitsid unistuste maale USA-sse...
Absoluutselt. Unistuste maad ma tegelikkuses ei leidnud. Aga ma polnud kindel, et mul on, mida Eestis teha. Oma komsomoliminevikuga. Ning õppinud ja õpetanud seda juris-prudentsi, mis oli koos riigiga kadunud! Olin teinud omalt poolt kõik võimaliku selleks, et Eesti sai iseseisvaks. Sellega sain Eestiga oma suhted tasa. Kui kellelgi on etteheited, et olen kuulunud komsomoli, siis mul on ka ette näidata teened Eesti ees. Elulugudes on kirjas, et olin kuni 2000. aastani NLKP liige. Siis, kui ümberringi kaamerate ees parteipileteid põletati, ei pidanud ma NLKPst välja astumist soliidseks. Olles astunud NLKPsse Brežnevi ajal, olnuks minu poolt lihtsalt lame sigadus astuda sellest välja Gorbatšovi ajal. Mis olnud, see olnud, ja poliitiliselt on mu südametunnistus puhas.
 
Kui kõrgel «punasel» ametikohal olid?
1975. aastal olin ülikooli komsomolikomitee sekretäri asetäitja. Eks Tõnu Laak, Siim Kallas, Hardo Aasmäe olid ka tolleaegsed asesekretärid. See ei olnud ehk suur patt, aga ma leidsin aastal 1991, et olid tulnud teiste meeste ajad. Nende aeg, kes olid iseseisvuse eest võidelnud, selle eest kinni istunud. Las nüüd nemad teevad. Presidendikandidaatidest oli minu oma Lagle Parek, keda ma eriti ei tundnud, aga kelle nõukogudeaegsed rängad kannatused olid märgiks sellest, et nüüd oli tulnud tema aeg. Lennart Meri ei «istunud» mulle kohe kuidagi, ikkagi nomenklatuura-vend. Ühesõnaga, mul ei olnud mingeid pretensioone määrata selle riigi tulevikku, mille saabumisse polnud ma eriti uskunud. Kuid 1991. aastal selgus, et rahvuslaste unistus sai teoks, ja ma tundsin, et minu töö on tehtud.
 
Müstiline aga uue aastatuhande Eestis on 80ndate lõpp ära unustatud, ajakirjanduse ja poliitikute mälu on ülilühike?
Me läksime ajalooga väga imelikku teed: juriidilise järjepidevuse teed vabariigiga, mis vallutati 1940. aastal tollaste juhtide, Pätsi ja Laidoneri abiga.
Lühidalt: sellesse ajaloosse ei mahu asjaolu, et Eesti NSV lõpul olid tegevad inimesed, kes läbi Nõukogude süsteemi saavutasid Eesti vabanemise. Ma ei saagi aru saama, miks korrumpeerunud Laidoner sai ausamba, aga üdini aus Väljas pole saanud. Ah, mis me ausammastest räägime... Kunagi tegi mu meele kibedaks see, et 1989.- 1991. a. eest pole ma saanud Eesti Vabariigilt isegi uppuja päästmise 11. järgu medalit. Imelik küll, aga ma hoian ühte reliikviat alles: koos Ignar Fjukiga saime Keskerakonna aukirja Eesti suveräänsusdeklaratsiooni väljatöötamise eest - 1998. aastal.
 
Mida sa oma psühholoogiga arutad?
Seda, mida ma sinuga ei aruta! Aga... vaata, on olemas mitte ainult ihu, vaid ka hinge hügieen. Suhtlus professionaalse psühholoogiga on mõnikord midagi samasugust nagu hammaste pesemine. Ameerikas pole midagi erilist, kui küsitakse tuttavalt: aga kes on teie psühholoog? Igatahes olen ma õnnelik, et see abiline on mu jaoks olemas. Täpselt niisugune, nagu ma vajan. Kahju vaid, et ma leidsin ta enda jaoks natuke liiga hilja.
 
Mis juhtus? 
Olen sellest raamatugi kirjastanud - «Poliitika kui depressioon ja enesetapp». Seal on juttu teistest inimestest: alates Thomas Becketist ja tema mõrvast Canterbury's ning USA merejõudude ülemjuhataja admiral Frank Borda'ga lõpetades. Aga tegelikult on see minu enese lugu. Kolmteist aastat tagasi leidis aset läbipõlemine: 6 päeva jooksul reisid USA-Austraalia-Euroopa-Ameerika-Alaska... See on võimalik, kui arvestada ajavahesid. Edasi ei taha meenutada... Unetabletid, lennuki-alkohol, mure kodus, akadeemiline intriig. Nagu mul üldse veab - ärgates Michigani haigla reanimatsioonis, nägin kõrval torude all tumedat karva meest, musta särgi ja valge kikilipsuga ning ilma püksata - kateeter kusetorus. Kui aru sain, et tegemist on USA suurima mustanahaliste organisatsiooni Nation of Islam juhi Louis Farrakhaniga - tal oli infarkt -, alustasime diskussiooni. Mina: «Ega teil, neegritel, see värk hästi lähe, kui sa siin oled?» Tema: «Kui sa oleksid prosektooriumis (lahkamisruum - toim.), läheks meil paremini.» Jne. Arvestage, et pärast sedatiive (rahustid - toim.) oli meie tempo umbes neli sõna minutis. Aga kui meid hommikul lahku viidi ja jutt juba mõtetele järele hakkas jõudma, ütles ta: «Vend! Integratsioon on valge mehe väljamõeldis lollide valgete meeste lollikstegemiseks.» «Vend» kasutatakse USAs neegrite keelepruugis üksnes «omade» suhtes. Kirjutasin sellest ka Urve Palole. Vastuseta.