Nii nagu legendaarse linatöö «Libahundi» Tiina uhkelt metsa kõndis, põrutas teda filmis mänginud ENE RÄMMELD Nõukogude ikke eest maailmametropoli Pariisi.
30 aasta eest Georg Otsa endaga ühes majas elanud filmistaar särab nüüd Pompidou keskuse infoletis. «Ei kahetse, olen elanud huvitavat elu,» ütleb ta. «Mitte nii, et söön kümme aastat soolasilke ning siis on mul ilus maja ja naaber imetleb!»
Kui palju oled end elus libahundina tundnud?
Kahjuks tunnen seda tänaseni. Kohtan pidevalt inimesi, kellele ma millegipärast meeldin, kuni ühel hetkel ütlevad nad mulle otse näkku: «Me oleme sinuga täiesti erinevad!» Nüüdki Eestis tuli mitu naist…
Üks keeras tänaval mul nina eest kõrvale: kunagi parim sõbranna — ja enam me ei tereta! (Naerab mõrult.) See on elu! Isegi mu poolõde: me kommünikeerime küll, kui peame aga mitmeks tunniks kokku jääma, läheb tüliks. Ühes peres kasvanud, kuid elanud täiesti erinevat elu.
Olid valge vares sündimisest peale või mängis «Libahundi» film sulle elusaatuse ette?
Olin hüperaktiivne laps: käisin näiteringis, võimlemis-, tantsu- ja lauluansamblis… Iga kord kui koolipeol eesriie lahti läks, ilmusin jälle uues olekus! Eks see võis närvidele käia… Kui «Libahundi» film linastus, kirjutati: «Rämmeld tuli isetegevusest…» Kust üks 18aastane inimene peab siis tulema?! Kust Carmen Kass filmi tuli?
Sõbrannad Marid sind pasteldega ei loopinud?
Otseselt mitte, aga eks õelutsemist oli. Mina ei arvanud, et olen kõige ilusam. Aga tantsupidudel olin esimesena põrandal. Tahtsin tantsida ja ei istunud nurgas: tulge mind võtma!
Igasugu asju juhtus, pidudel oli minu pärast peksmisi… Ometi olin üks väheseid tüdrukuid, kes keskkooli lõpuni poistest midagi ei teadnud. Keegi ei uskunud. Olin 14aastane, kui minu elukommete kohta nähvati. Vanaema, kellega ma muidu üldse läbi ei saanud, lohutas: «Ene, kui sinust enam keegi mitte midagi ei räägi, siis oled omadega läbi!» Ja vaat selle raiusin ma endale pähe! Samas, olen alati tahtnud inimestele meeldida…
Kas selleks andis vedru teadmine, et sa polnud soovitud laps?
Olin 14, kui sain teada, et Verner Rämmeld on kõigest mu kasuisa. Suurem pettumus oli aga see, et mu pärisisa ei ela välismaal. Oleksin tahtnud ka ilusaid riideid saada!
Kui sain teada, et mu isa elab Tallinnas parteikomitee taga väga ilusas korteris, mõtlesin: kui ilus elu oleks võinud minulgi olla.
Isal oli teine pere, lapsed…
Tema lapsendas teiste naiste lapsi. Nemad said hea kinderstube, aga neist ei tulnud rohkem kui korralikud pereemad-isad. Mina pidin ise olema nutikas, oma võimalused leidma. Tahtsin vanematele näidata, et olen hakkaja tüdruk, et saan ka endale ilusa elu…
Pärast «Libahunti» — mõtle, ikkagi peaosa! — tunti mind igal pool ära. Poodides polnud suurt midagi saada, minule anti… Ainult paar korda kasutasin oma isa ära. Kui mul oli korterit vaja, panin padavai tema juurde! Saingi, Georg Otsaga ühte majja.
Isale ma meeldisin, meenutasin talle oma ema. Lasin tal siis lõunasööke kohvi ja konjakiga välja teha. (Naerab.) Aga ma ei saanud teda kunagi tõsiselt võtta, sest mul pole iial olnud tunnet, et see inimene on minu isa.
Ta on elus?
Ei tea, mõni aasta tagasi ma ei tahtnud teda enam näha. No midagi juhtus, ma ei saa sellest rääkida! Kui mu ema viiekümneselt infarkti suri — sest kiirabiauto oli sõitnud metsa seenele —, siis isa isegi nuttis. Ütles, et armastas minu ema. Aga elu läks nii…
Kuidas läks?
Isa tahtis karjääri teha: noor inimene, sõitis Leningradi õppima. Viie aasta pärast otsis ta mu ema üles, aga oli juba hilja… Emal oli teine mees, mul poolõde.
Sinagi sünnitasid 24aastaselt…
Aga ma nautisin seda aega. Lugesin, et lapsega peab päevas kaks korda kaks tundi jalutama… Ma siis jalutasin, korralikult Hirvepargis. (Naerab.) Ei öelnud igale noormehele, kes mulle seal jäätist või limonaadi pakkus, et see on minu laps. Ütlesin, et vend või et hoian võõrast last. (Naerab.) Nii olid need jalutamised ka täitsa lõbusad.
20aastasele Lurbule oli natuke probleemiks, miks inimesed meid võõristavalt vaatavad. Hiljem taipasin: vaadati lihtsalt, et vanem naine noore poisiga…
Kust selline nimi, Lurbu?
Poja õige nimi on Tarah. Hüüdnime Lurbu sai ta ühe saksa näidendi järgi. Peategelane tegi kõike ega jõudnud kuhugi välja, kuigi oli kena inimene. Mu poeg on samasugune. Üliandekas, tegeleb paljude asjadega…Tõlkis Ristikivi «Inimese teekonna» prantsuse keelde, ta oma luulekogu on välja tulemas. Joonistab, tema on ainsana minust portree teinud. Mida ta ka ei tee, teeb hästi. Oma hinge poolest on ta poeet, aga amet…
Puudub?
No vot! Õppinud on ta ajalugu, poliitikat, keeli… Doktoritöö Eesti ajaloost on lõpetamisel, nii et professor ta veel pole. Talvel sai 33aastaseks.
Vanaema sa pole?
Oh, ei! See on elu! (Viib jutu mujale.) Kohutavalt raske oli mul nüüd oma raamatut kirjutada. Hoopis lihtsam on riidest lahti võtta. Sellega pole mul probleemi, olen nudist.
Mis mõttes, käid Pariisi parkides «eineid murul» pidamas?
(Naerab.) Lihtsalt, kui mägedesse lähen, võin ennast kohe lahti võtta. Loodus aktsepteerib mind sellisena, nagu olen. Aga fotograafide ees ekshibeerija ma pole. Minust pole tehtud ühtegi alastipilti… Natuke kahetsen, et ma seda omal ajal ei teinud. Iseenda jaoks, sest inimene pole ju jääv. Need pildid, mis ma olen nii natukene teinud… Vaatan, et olin ikka päris kena.
Mis sind eestlastes ärritab?
Väiklus. Minus on praalimise joont, mida eestlastel pole. Kuni on raha, kostitan ka sõpru! Kui mul oli Tallinnas suur korter, kutsusin sõbrannasid lastega meile vanni.
Tunned sa prantslaste hulgas end omamana kui Eestis?
Keelt räägin surmani aktsendiga, aga prantslaste hulgas pole mul mingeid komplekse. Nende jaoks on veidruseks minu sarm. Aga olen ka nende jaoks liiga temperamentne. Ühesõnaga — igal pool võõras!
Nemad kujutavad ette, et eestlane on midagi iidamast-aadamast aeglast ja põhjamaist. Nagu Bergmani filmid.
Kas Carmen Kassi Pariisis teatakse?
Pariisis ei tea mitte üks inimene, et ta on eestlane. Ta võib teenida küll maailma supermodellidega sama raha, aga Pariisis pole ta näol nime — lihtsalt üks ida tüdrukutest, olgu Tšehhist või Venest.
Olen mitu inimest vedanud Diori reklaamitulbani ja vandunud, et see kuldne tüdruk on eestlane. Ja siis endale selle lõhnaõli välja näugunud. Et teada saada, mis lõhn see on, sest ma ei hakka seda ju ostma! (Naerab.) Vähemalt kolm pudelit olen saanud.
Kui heal järjel sina Pariisis oled?
Küsid nagu põline eestlane! Paar aastat tagasi oli mul jalgratas. Panin selle tuppa radiaatori külge ketti. Kartsin, et varastavad. Aga mul ju nii väike elamine ja minu juures ööbib nii palju eestlasi… Ratas jäi jalgu, pidin ära andma. Hea ratas oli, aga see on elu!
Sul on korter?
Julgusest jäi puudu, küsisin ainult toa ja köögi. Et eestlasi Pariisis vastu võtta, oleks vaja vähemalt kolmetoalist korterit.
Kuidas küsisid?!
(Naerab.) Mul tulid meelde need mängud, mis mul Tallinnas isaga olid. Kui leiad end ühel hetkel tänavalt, tuleb tegutseda!
Kui tulime Luciga Eestisse «Kas te armastate Brahmsi?» mängima, pidin elamise Pariisis likvideerima, polnud mõtet maksta pool aastat tühja toa eest!
Hiljem tahtis Luc, et ostaksin korteri temaga ühte majja. Tema tahtis, et me elaksime hästi koos — mitte samas korteris, vaid ühes majas. Aga mul polnud ju raha! Läksime siis ühe Pariisi linnaosavanema juurde… Too oli kunagi olnud Luci sünnilinnas biskviidivabriku direktor. Luc naeris, et terve oma lapsepõlve pidi ta hirmsat vaniljehaisu taluma… Saingi korteri.
Kodueestlased on sul tänaseni Pariisis kukil?
Mulle meeldib neid vastu võtta. Ajapikku olen õppinud mõnele «sõbranna sõbranna tuttavale» ka ära ütlema.
Aga Pariisis võiks ju olla eesti kultuuri keskus. Pisikese kohviku ja hotelliga, eesti raamatute, ajalehtede ja näitustega. Sest eestlasi käib üle maailma Pariisi kokku. Saaksin perenaise ametiga hästi hakkama.
Mis tööd Pompidou keskuses teed?
Töötan informatsioonis. (Naerab.) Püüan seal inimesi oma võrkudesse ja räägin siis hoopis teisi asju, kui mu amet ette näeb. Sest niipea, kui ma Pompidou’st rääkima hakkan, küsitakse, kust ma ise pärit olen… Jutustan neile Eestist.
Vahepeal sain väliseestlased nii kaugele, et nad hakkasid mind luuleõhtutega oma üritustele kutsuma, maksid reisiraha. Paljud neist vihkasid varem kõike, mis Nõukogude Eestiga seostus. Mina lugesin neile Viidingut, Rummot, Runnelit, Karevat… Tundsin siis, et elan tõesti missiooniga.
Mis ameteid sul veel on tulnud pidada, kõige rängem hetk?
Ränka polegi olnud. Olen kõike teinud huumoriga, pole end liiga tõsiselt võtnud.
Raskem oli Eestis… Inimesed imetlesid ja tahtsid suhelda. Et saada linnuke kirja ja pärast praalida: näe, olin Libahundiga…
Minu probleem on kogu elu olnud: kes on mu tõelised sõbrad? Kui enne surma võin öelda, et mul on kaks-kolm head sõpra või sõbrannat, siis olen ma miljonär! Neid, kes aeg-ajalt röögatavad, et ma neile meeldin, on olnud tuhandeid.
Aga palju praegu sõpru on?
Vaat ei julgegi enam öelda! Eestis oli mul «Libahundi» kuulsus, Pariisis saab minult öömaja, pole vaja hotelli maksta. «Külmkapp tal ikka on, midagi näksida saab!»
Kas poeg pole kunagi küsinud: ema, pidime me ikka Eestist ära minema?
Mitte kordagi. Kasvatasin teda teadmisega, et niipea, kui meid välja lastakse, siis läheme…
Tema oli siis kümnene, hiljem Eestis sinuga pole ta käinud?
Ei kordagi. (Naerab.) Ju olen nii ebakindel element. Ta saab ju aru, et minuga ei lähe alati kõik väga hästi.
Ma pole talle olnud klassikaline autoriteetne ema. Võtsin Lurbut algusest peale võrdsena. Ta oli neljane, kui jäime kahekesi. Ja naise elus juhtub ju nii- ja naasuguseid asju, mida ta võis pealt näha… Siis seletasin talle kõik rahulikult ära.
Teisi mehi?
Seda võib-olla ka… Aga et naine on teistmoodi kehaga kui mees — ma ei varjanud oma alastiolekut. Selge, et ta on minus ka sada korda pettunud. Imestanud, miks ma olen nii käitunud. Oleme elus kõvasti riielnud.
Näiteks?
Ma ei saa rääkida oma pojast ja mehest. See on tingimus, et nad mind üldse «õue lasevad». (Naerab.)
Raamatus kirjutasin asjadest, millest polnud kunagi rääkinud. Ju oli seda mulle endale vaja. Kas või seda, et mind vägistati.
Muutis see sinu suhtumist meestesse?
Mina ei muutunud meestevihkajaks. Mina, vastupidi, olen kogu aeg kõiki armastanud, nii naisi kui mehi… Võtnud inimest kui inimest. Mind ei kasvatatud nii, et naine on nagu viletsam või armetum…
Türi on väike koht. Pidid sind vägistanud poisiga kohtuma ka hiljem?
Kohe pärast seda lõpetasin keskkooli ja sõitsin Türilt ära. Nägin teda palju aastaid hiljem… Ta tuli mu 50. sünnipäevale. Läksin sel päeval Türi keskkooli — ise kutsusin, ise mängisin etenduse. Ja tema tuli mind õnnitlema, lilled peos…
Mida tundsid?
Ta on oma karistuse saanud… Tal pole olnud kerge elu.
Pereisa?
Ei kommenteeri. Aga hea, et ma teda nägin. Seni see painas mind… Mul oleks vaja olnud psühholoogi abi, aga seda ju toona polnud. Olin 18 ega julgenud sellest kellelegi rääkida. Alles aasta pärast oma mehele Vovkale, aga ka sellest polnud küllalt.
Otsisid vanemalt mehelt turvatunnet?
Omavanustega ei julgenud ma kaua suhelda. Oli hirmutunne: võtab ühe klaasi rohkem ja… Enne Vovkat kohtusin ju oma pärisisaga, kes oli ka tark mees. Ju siis isa kuju kummitas mul ikkagi peas.
Mõtlen, et kui mu ema poleks surnud ja meie pere oleks alles… siis võib-olla ma oleks Eestisse jäänud. Aga kahe aasta pärast sõitis Vovka Pariisi ja palus seal poliitilist varjupaika. Siis otsustasin ka mina, et siia metsikusse läände ma üksi ei jää!
Raamatu järgi oli «Libahundi» Margus, Evald Hermaküla, su elu suurim armastus?
Filmivõtetel arenes meil Evaldiga tõesti üks teine film. Kohutavalt ilus aeg… Aga teadsin, et see lugu ei arene millekski. Tema oli abielus, kaks last. Ja mina sel ajal kõrge moraaliga: abielumeestega mina ei olnud!
Kuuvalgel alasti järves ujumine jäi teie «filmi» haripunktiks?
Nojah. Ja see oli ka kõik. (Naerab.) No aga võib-olla oli hiljem veel midagi… (Tõsineb.) See oli ilus suhe, nagu mul 20 aastat hiljem Pariisis Lucigagi. Ma peaaegu et mõtlesin need lood ise välja. Hea on unistada inimesest, kellega sul midagi välja ei tule. Lood, mida päriselt elad, muutuvad ju lõpuks banaalseks. Mulle meeldib fantaseerida, vaimustuda, inimesi imetleda. Evaldi nägemus teatrist lummas mind nagu Vovka jutud maailma filmikunstist…
Ja nagu Tiina ja Margus, ei saanud teiegi kokku…
Aga teadsin, et me hakkame koos teatris töötama. Olin ekstaasis: korraga oli mul oma lavastaja. Inimene, keda ma absoluutselt usaldasin ja uskusin. Siis tuligi Vanemuises «Tuhkatriinumäng».
Aga siis tuli Liina Orlova?
Uh, kes iganes… (Naerab.) Pärast polnud seal enam vahet. Kes iganes võttis Evaldi, oli temaga.
Pärast seda, kui sina temaga ei jäänud?
Sest teadsin, et see ei jääks kestma.
Orlova näib patenteerinud ajakirjanduses Hermaküla esilese rolli…
Mina olen väga õnnelik, et Evald leidis lõpuks Kaie Mihkelsoni. Siis sain ka mina Evaldiga jälle rääkida. Orlovalt oleksin saanud panniga. Saalist oli ju näha, kuidas see naine Evaldi lavastustes domineeris. Ühesõnaga, Evald polnud siis oma lavastuses enam alati tema ise. Teater on kollektiivne kunst. Oleks Evaldil kogu elu õiged inimesed kõrval olnud…
Pihid raamatus oma keskeakriisi: armusid tosin aastat nooremasse Luci…
Ka Luc oli jõudnud kriisini. Kolmekümneselt ei saa mees enam kaua jätkata mannekeenina. Ta pidi otsustama, mis ta teeb. Samm edasi ekshibeerimisel: teatrilavale või filmikaamerate ette. Ta tahtis saada näitlejaks.
Tuttavaks saime lavastuses, kus mina mängisin tema ema. Õudne pauk: järsku olin 45 ja mängisin endast 12 aastat noorema mehe ema…
Luc oli esimene inimene, kes tõesti oli nõus, pea ees, minema minuga ei tea kuhu. Uskus minusse… Ja heitis mulle ette, et mina ei taha karjääri teha. Sest mul oli võimalusi, režissööre, aga… (Paus.) Mulle on teatritööst tähtsam peretunne, sõpruskond. Olla õigete inimestega, õigel ajal, õiges kohas.
Otsid armastust, aga tema nägi sinus tugevat sõpra?
Tähendab, tema ideaalid olid kaugemal ja kõrgemal…
Oli nooremaid naisi rivaaliks?
Vaat see oligi kohutavalt imelik, et… Mina läksin täitsa segi: temal ei tohtinud kedagi teist olla. Aga tema arvas ka, et kui keegi teine mind vaatab või otsib, siis on see ainult hetkeks — see ei saa olla mul mingi tõeline tunne, ei sõprus ega armastus…
Villem Indrikson plaanis Eestis meiega mängufilmi. Minu naistegelane pidi lõpus surema. Luc ütles, et siis sureb ka tema meestegelane, sest ilma selle naiseta ta elada ei saa… Aga siis suri Indrikson ja järsku ei olnud mul Lucile midagi pakkuda.
Ülo Vilimaa tahtis teha meiega ka Stendhali «Punast ja musta», aga see oleks läinud meie enda suhtega sassi. Ma ei tahtnud olla Evaldi naine ega armuke, ainult temaga töötada. Aga Evaldi jaoks oli nii, et kui sa pole see ega teine, siis pole enam muud ka.
Luciga läks vastupidi… Ma ei suutnud 24 tundi ööpäevas selle mehega ainult töötada, ilma et midagi muud oleks.
Ja mis siis sai?
Õnneks ei olnud ma tol päeval üksi… Kui tulin koju ja mind ootas teade Luci õelt, et ma kiiresti neile helistaks… Ta hüppas lihtsalt alla, 200 meetri kõrguselt Alpidest. Kümne kilomeetri kaugusel oma maakodust. Käisin seal mitu aastat hiljem. Ühe tema sõbraga, kes seda kohta teadis. Kõndisime mägedes kaua. Olime juba mitu kilomeetrit sellest kohast möödas, kui ta julges mulle öelda. «Tead, Ene, see koht oli juba tükk aega tagasi…»
Miks ta seda tegi, mis tal puudu oli?
(Paus.) Tal oli kõik, mida mul siis polnud. Mannekeenina oli ta materiaalselt täiesti kindlustatud. Aga inimene ju otsib…
Kui Eestis mängisime, olid suured saalid täis. Sama, mis minuga pärast «Libahunti» juhtus. Ma ei tea, kust ma võtsin selle jõu, et menu kätte lolliks ei läinud…
Kuidas sina keskeakriisist välja tulid?
Polegi tulnud. Mingit iluravi ma ei tee — vananen nii kiiresti, kui suudan, et elada siis rahulikult.
Kriis tulenes välimusest?
Muidugi. Väline on ju see, mille peale inimesed liimile lähevad. Sisemine kriis on mul lapsest saadik. (Naerab.) Olen kogu aeg olnud liiga enesekriitiline, imetlenud väga tarku ja väga ilusaid naisi.
Kuidas režissöörist abikaasal Vladimir Karassev–Orgussaarel Pariisis läheb?
Tervisega on korras.
On ta Prantsusmaal filme teinud?
Ei, põhiliselt ajakirjanduse tööd…
Millised su soovid on veel täitumata?
Pole leidnud seda üht inimest, kes viitsiks ainult minuga tegeleda. Aga sellest ma tüdineks ka ära. Sest kui miski tuleb liiga lihtsalt käte, ei viitsi ma selles suunas edasi minna. Ja kui on kaks teed, valin ikka käänulisema. Olen inimene, kes kogu aeg iseenda kinga sisse kive loobib. See on minu elu.
