Stress. Masendus. Viha. Avad külmkapi ja seal on heal juhul üks muna või üks leib. Teed endale teed ja sööd muna. Võtad kitarri kätte ja teed miskit – aga see miski jääb ainult sulle!" ahastab superstaarisaate teisest hooajast tuule tiibadesse saanud noormuusik Artur Rassmann.
"Ma töötan Tallinna Psühhiaatriakliinikus, teenin sealt selle väikese kopika, maksan korteriüüri ära, millele lisanduvad ka muud kommunaalkulud. Ostan makarone, ja raha ongi otsas. Siis ootan järgmist palgapäeva, ja jälle sama lugu," kurdab Artur (23) Õhtulehele.
"On tunne, et oleks nagu sügavasse auku kukkunud ning ei ole köit, millest kinni haarata ja end sealt välja rebida," arvab ta, et nii tunneb veel nii mõnigi noormuusik. "Õhtuti voodis olles mõtled sellele kõigele ja tulevad pisarad silma, hoiad peast kinni ja palud, et järgmine päev parem tuleks. Aga kus sa sellega, ärkad sama tundega üles. Olen pidevas stressis! Otsin teist töökohta kõrvale, et toime tulla, ja lisaks veel meeleheitlikult mõnda esinemist. Iga päev loodan, et keegi pakub midagi, kuid neid ei tule, sest mul pole midagi rahvale pakkuda – stuudioajaks raha puudub. Surnud ring!"
Rokkar ütleb, et viimati kulutas ta muusikatarvetele raha pool aastat tagasi, kui sai järelmaksuga kitarr võetud. "Nüüd olen sellegagi ühe kuu võlas!" Selle raha eest ostis ta paar kuud tagasi kaltsukast punased ketsid. "Need olid uued ja maksid vaid 4 eurot – jalatseid oli siis väga vaja," tunnistab Artur, et koer küll näris ühe natuke katki, aga kanda ikkagi saab.
