Hepburni tervis oli halvenenud juba pikemat aega ning ta ei rääkinud viimastel päevadel sõnagi. Ta suri rahulikult, ütles tema õemees Ellsworth Grantt.

“Ta oli oma ajastu suurim filmitäht ja tema surmaga on lõppenud terve suurte filmistaaride galaktika,” sõnas Grant.

Hepburn suri “lihtsalt kõrge eaga kaasnevate komplikatsioonide tõttu”, selgitas ta.

Seitsme aasta eest kolis Hepburn tagasi oma perekonna villasse Fenwicki kõrgklassirajoonis Old Saybrookis, kus elas vaikselt ja tagasitõmbunult. Sõprade ja sugulaste sõnul kannatas ta lühimälu kaotuse all.

“Mälestusteenistust ei peeta ja matused tulevad privaatsed. Ta suri samuti, nagu elaski, väärikalt ja kaunilt,” ütles Hepburni testamenditäitur Cynthia McFadden.

Oma esimese Oscari sai Hepburn 1933. aastal filmis “Koidusära” (“Morning Glory”), järgmised autasud tulid filmidega “Arva ära, kes tuleb lõunale” (Guess Who’s Coming to Dinner”) (1967), “Lõvi talvel” (“Lion in Winter”) (1968) ja “Kuldjärve ääres” (On Golden Pond”) (1981). Ükski teine naisnäitleja pole nii palju Oscareid võitnud.

Oscari-kandidaadiks nimetati Hepburni veel kaheksa korda.

Hepburni vastasnäitlejateks on olnud staarid nagu James Stewart, Humphrey Bogart, John Wayne ja Henry Fonda. Kõige enam seostatakse teda aga Spencer Tracy’ga, kellega koos ta tegi üheksa filmi ja kelle elus ta 27 aastat “teise naise” osa etendas.

Roomakatoliiklane Tracy ei tahtnud Hepburni pärast oma naisest lahku minna ning ühes 1991. aastal antud usutluses ütles näitlejanna, et armastas Tracyt, kuid ei suuda meenutada, kas mees ka talle kunagi ütles, et ta teda armastab.

“Me elasime küllalt avalikult koos. Kindla peale polnud mul mingit kavatsust purustada tema sidemeid oma naisega,” ütles Hepburn.

1930. aastatel oli Hepburnil afäär miljardär Howard Hughesiga, kuid 1991. aastal ilmunud autobiograafias “Mina” (“Me”) väitis näitlejanna, et ei armastanud Hughesi.

Hepburn oli üsna andekas amatöörmaalija ja kaunistas maalidega oma New Yorgi kodu, mida ta Tracyga jagas ja kus ta elas üle 60 aasta.

Aukartmatu ja elava loomuga Hepburn ütles alati, mida ta mõtles. Tema iseseisev vaim tegi tast paljude naiste eeskuju ning 1985. aastal valiti ta Ameerika imetletuimaks naiseks.

“Tema on see, kes pani naistele püksid jalga, nii otseses kui ülekantud tähenduses,” kommenteeris Hepburni elulookirjutaja Christopher Andersen 2000. aastal.

Ameerika kino esimeseks leediks kutsutud Hepburni kaubamärkideks olid kõrged põsesarnad, kuldpruunid juuksed ja Uus-Inglismaa kõrgklassi päritolu reetev kõneviis.

“Pärast Frank Sinatra ja Jimmy Stewarti surma oli ta tõesti ainus Hollywoodi sinivereline. Ja ta oli kindlasti suurim,” ütles Andersen.

Hepburn mängis ka filmides “Väikesed naised” (“Little Women”) “Aafrika kuninganna” (The African Queen”), “Philadelphia lugu” (“The Philadelphia Story”), “Lahutuskiri” (“A Bill of Divorcement”), “Pat ja Mike” (“Pat and Mike”), “Aadama küljeluu” (“Adam’s Rib”) ja “Pikk päevatee kaob öösse” (“Long Day’s Journey Into Night”).

Tema viimane film oli 1994. aastal ilmunud “Armulugu” (“Love Affair”), kus ta mängis endise jalgpallistaari tädi, vastasnäitlejaks Warren Beatty.

Kriitikast Hepburn siiski täiesti ei pääsenud — mõnikord nimetati tema osatäitmisi külmadeks ja tundetuteks. Kriitik Dorothy Parker ütles kord, et Hepburn väljendavat “tunnete skaalat A-st B-ni”.

Hepburni surma puhul avaldasid järelehüüde ka president George W. Bush ja ta abikaasa.

Septembris 1991 ajalehele The New York Times antud usutluses väitis Hepburn, et tema tegelik isiksus langes filmides kehastatuga suurel määral kokku.

“Mul oli väga kindlakujuline isiksus ja mulle meeldis materjal, mis seda välja näitas,” rääkis ta.

Katharine Houghton Hepburn sündis 12. mail 1907. aastal jõuka kirurgi perekonnas. Tema veendumusi mõjutas kindlasti naisõiguslasest ema.

“Mul oli päris tähelepanuväärne elu, aga võrreldes ema ja isaga olen ma igav,” ütles ta kord. “Kõige tähtsam asi, mida minust tuleks teada, on see, et ma olen kahe neetult huvitava inimese toode, kes juhtumisi olid mu vanemad.”

Teatmekirjanduses on Hepburni sünniajaks märgitud 1909. aasta 8. november. Vanemas eas tunnistas ta üles, et 30. eluaastale lähenedes valetas ta oma vanuse kaks aastat nooremaks, omastades oma vanema venna Tomi sünnipäeva, kes tappis end, kui Katharine oli 14-aastane. Ühe hiljutise biograafia väitel püüdis Katharine isa lemmiklapse Tomi rolli asuda.

Koduõpetajate käe all õppinud Hepburn oli teismeeas poisstüdruk, kes 15-aastasena lõikas juuksed lühikeseks, kandis pükse ja teeskles noormeest nimega Jimmy.

Näitlemisest huvitus ta Bryn Mawri kolledžis õppides ning pärast mõnd osatäitmist suveetendustes debüteeris ta Broadwayl etenduses “Night Hostess”. See viis teiste Broadway osapakkumisteni ja esimese suure lavaeduni etenduses “Sõdalase mees” (“The Warrior’s Husband”), mis tõi omakorda esimesed filmipakkumised.

Aastail 1928-1934 oli ta abielus Philadelphia maakleri Ludlow Ogden Smithiga, kes muutis oma nime Ogdeniks, sest naine ei tahtnud olla proua Smith. Lahutuse järel otsustas Hepburn, et “abielu ei ole loomulik institutsioon” ega abiellunud enam kunagi.

Hepburnist jäid maha õde ja vend ning 13 õe- ja vennalast.