Renel õppis aastatel 1952–1956 Draamateatri õppestuudios ja töötas pärast lõpetamist Nukuteatris näitlejana kuni 1992. aastani, teatab Nuku- ja noorsooteater.

Kalju Renel on loonud kümneid häid karakterrolle, millest eredaimalt on kolleegidel meeles nimiosa lavastuses „Elevandipoeg“ (1977), kus tuli mängida suures poroloonist maskis ja kostüümis. Silmapaistvad rollid olid ka võõrasõde lavastuses „Tuhkatriinu“ (1979), pühvel lavastuses „Hirvepoiss“ (1978), Kuri Tundmatu ehk Makmõrr lavastuses „Päikesejänku“ (1986), õpetaja Mäger lavastuses „Hunt ja seitse kitsetalle“ (1991) jt. Renel on andud oma hääle ka paljudele multifilmitegelastele ning tegi mitmetes teatritruppides kaasa ka pensionieas.

Kalju Renel oli vaimukas inimene ja näitleja, tema erakordne huumorimeel ja oskus jääda igas situatsioonis härrasmeheks avaldasid muljet paljudele. Ta oli väga hea suhtleja, armastas seltskonda, kauneid daame ja Tallinna kohvikuid. Olles mitu kümnendit Nukuteatri üks esinäitlejaid, ulatus tema loomeanne teatrialalt kaugemalegi – ta oli väga musikaalne inimene, mängis kitarri, suupilli ja klaverit, maalis heal tasemel ning oli ka suurepärane rätsep. Reneli suureks kireks oli hispaania kultuur.