Suri pikaaegne Vanemuise teatri näitleja Raine Loo

 (2)
Suri pikaaegne Vanemuise teatri näitleja Raine Loo
Foto: Mart Trummal

Meie hulgast on lahkunud Raine Loo, ligemale nelikümmend aastat Vanemuise teatri draamarepertuaari ilmestanud isikupärane näitlejanna.

Viljandimaal Taevere vallas 1945. aastal sündinud Raine Loo lõpetas kuulsa kirjanduskoolina tuntud Tartu 8. Keskkooli 1963. aastal. Juba keskkooliajal viis teatrihuvi ta Vanemuise teatri juures töötavasse õppestuudiosse, mille I lennu lõpetamise järel sai temast Vanemuise draamatrupi koosseisuline liige.

Paremat aega ja kohta ühe teatritee alguseks olnuks raske ettegi kujutada, sest 1960ndate teisel poolel Vanemuises alanud nähtus, mida täna tunneme eesti teatriuuenduse nime all, kaasas eelkõige just trupi nooremaid jõudusid. Uuenduse juhtfiguuride, noorte lavastajate Evald Hermaküla ja Jaan Toominga kõrval olid aga samal ajal kõrgvormis veel ka eelmise põlvkonna lavastajad Epp Kaidu ning Kaarel Ird.

Raine Lool oli õnne mängida kõigi nimetatute lavastustes: Eos (Undi "Phaethon, päikese poeg", 1966, lavastaja Kaarel Ird), Pärisproua Chlopitzky (Kitzbergi "Laseb käele suud anda", 1969, lav Jaan Tooming), Maaja (Toominga "Külvikuu", 1972, lav Jaan Tooming).
Etapiliseks kujunes aga Eeva roll Epp Kaidu poolt lavale toodud Madachi mastaapses "Inimese tragöödias" (1971), mis avas seni pigem lüürilisi kangelannasid mänginud Raine Loo jõulise dramaatilise ande ja viis ta järgnevateks kümnenditeks Vanemuise juhtivate draamanäitlejate sekka.

Seotud lood:

Tema 1970ndate tähtrollide hulka kuuluvad mitu täiesti erinevas võtmes lahendatud rolli eesti klassikast: julgelt groteski ja näitlejalikku hüperbooli kasutavad osatäitmised Jaan Toominga lavastustes (Miili, Kitzbergi "Kauka jumal", 1977; Karin, Tammsaare/Toominga "Tõde ja õigus", 1978) ning olustikrealistlikus ümberkehastumisteatri laadis Tatjana Nikolajevna Kaarel Irdi erakordselt pika eluaega Lutsu/Liivese "Tagahoovis" (1974).

1980ndad viisid Raine Loo kokku uue lavastaja, Endrik Kergega, kellega koostöös sündisid uued meeldejäävad klassikarollid: Liidia Pavlovna (Gorki "Barbarid", 1985), Mari (Tammsaare/Kerge "Aeg tulla – aeg minna", 1986), Leedi Macbeth (Shakespeare´i "Macbeth", 1987).

Sellesse kümnendisse jäi ka esimene roll Mati Undi lavastajakäe all (Amalia, Schilleri "Röövlid", 1983), mis sai uhke jätku juba 1990ndate teisel poolel. Mitmed Raine Loo osatäitmised selle perioodi Mati Undi Vanemuise-töödes (Kuninganna Margarita (Gombrowiczi Iwona, "Burgundia printsess", 1994; Mari ja Karini mitmikroll (Tammsaare ja Undi "Taevane ja maine armastus", 1995) panevad kriitikud rääkima täiesti uutest värvidest näitlejanna loomingus, sõeluma distsiplineeritud spontaansuse, vaheda analüütilisuse ning pillava lavalise ekstsentrika vahekordi tema lavarollides.

Mati Unt jäigi Raine Loo kõige olulisemaks lavastajaks tema viimastel teatrihooaegadel. Juba uuel sajandil nägi rambivalgust veel üks Raine Loo tipprolle: mõistatuslik, elegantselt mängulisi registreid vahetav Ranevskaja (Tšehhovi "Kirsiaed", 2001), millele järgnesid Agaue ja Iokaste kaksikroll (Und "Vend Antigone, ema Oidipus", 2003) ning viimasena Proua Solness (Ibseni "Ehitusmeister Solness", 2004).

Lisaks teatrirollidele on Raine Loo kontos mitu meeldejäävat filmirolli ("Kolme katku vahel", 1970, "Värvilised unenäod", 1975, "Karge meri", 1982, "Inimene, keda polnud", 1990), ta on mänginud mitmetes telelavastustes ja kuuldemängudes ning oli hinnatud isikupärase luulelugejana.

1976. aastal omistati Raine Loole Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus. 2004. aastal pälvis ta Eesti Näitlejate Liidu auraha.

"Ikka ja alati naine mitte siitilmast," on kirjutatud ühe Raine Loo rolli kohta ja usutavasti võiks seda määratlust kasutada ka mitmete teiste näitlejanna teatri- ning ka elurollide puhul.

Kolleegid, sõbrad ning Raine Loo kunstist vaatajatena osa saanud saadavad siitilmast teele oma tänusõnad ühiste hetkede eest.

Raine Loo ärasaatmine toimub 20. mail kell 12 Tartus Pauluse kirikus, millele järgneb muldasängitamine Raadi kalmistul.