Suurkontsertide korraldaja Eva Palm brutaalse aususega: Eesti, lauluväljak ja must leib ei loe midagi, loeb ainult raha!
Küsimuse peale, kui muljetavaldav tema tutvusringkond siis on, sõnas Palm, et ega ta neid maailmaklassi artiste tegelikult isiklikult tunnegi, kuna sellise kaliibriga staarid kipuvad olema väga eraklikud, hoiavad omaette ega soovi kohalike inimestega kohtuda. “Pean olema aus, ei ole keegi tundnud huvi meie vastu. Olgem ausad, kas see on Eesti, lauluväljak või must leib… see ei loe midagi, loeb ainult raha. Ikka ainult raha,” ohkas ta. “Megastaaride toomise teeb väga raskeks see, et tihtipeale nad ei näe Baltikumis turgu ja arvavad, et siin pole potentsiaali. Kuigi me pakume sama raha, mis igal pool mujal. Ja siis teeb selle raskeks ka agentide enda kiiksud, kes on justkui teadmatuses ega teagi, kus on Eesti, Läti või Leedu. Isegi Soome räägib, et neil on järjest raskem leida artiste, kuigi seal on tohutult palju rohkem kontserte ja festivale. Ja artistide hinnakirja pole olemas! Vahel öeldakse ainult, mis on miinimum. Näiteks, et Celine Dion maksab Rootsis näiteks miljon. Ja siis kuuled, kuidas keegi ütleb kõrval, et mis mõttes miljon, minult küsis küll kaks miljonit. Seega, kuidas jumal juhatab. Mitte mingit loogikat, mingisuguseid seadusi või mõistust siin pole!”
Meenutades mõned nädalad tagasi toimunud intervjuud kunagise kontserdikorraldaja Jüri Makaroviga, uuris Anu Välba, kas Eva nõustub selle põhjendusega, et staaride raiderid on sedavõrd arusaamatuid luksusesemeid täis, kuna keegi tiimist lihtsalt üritab staarile muljet avaldada. Eva sellega ei nõustnud: “Ma arvan, et ajad on edasi läinud. Ja ma saan aru, mida need inimesed nende staaride jaoks teevad — nad loovad neile lava taha kodu, õdusa olemise. Ma vahel käin naiselikust huvist piilumas, katsusin näiteks Mariah Carey kostüümid läbi ja vaatasin, kuidas Elton Johni rätsepakuub on õmmeldud. Võib-olla ma seda ei tohiks üldse öelda, aga see on minu kiiks,” naeris ta. “Kui artistid tuuritavad, siis see on suur töö, nädalapikkune kodust eemal viibimine. Ja siis neil ongi kaasas valge diivan, omad lõhnad, jalanõud, meelepärased joogid. Nad tahavad seda, et häälestuda kontserdi jaoks. Robbie Williamsil olid näiteks jalgpallid, kõksis jalgpalli rahustuseks. Igaühel oma viis, kuidas viia end konditsiooni,” rääkis ta, lisades juurde, et alkoholi tarbimist tuleb nüüdsel ajal õnneks haruharva ette.
Palm tõi ka näiteid iga kontserdikorraldaja absoluutsest õudusunenäost ehk sellest, kui kontsert jääb hoopis ära — nii juhtus näiteks Lenny Kravitzi ja Roxette’iga. “Lenny oli juba Eestis ja siis jäi täiesti haigeks ja tahtis arsti. Mul on selliseks tarbeks olemas lausa nimekiri Eesti parimatest nina-kõrva-kurguarstidest, valisin siis ühe välja, läksime ja oligi nii, et arst ütles, et ei tohi laulda ja jäi kontsert ära. Kurk oli nii haige, et ei saanud laulda. Istusime seal ja mis sa ikka teed… Samamoodi oli Roxette’i lauljaga. Et oli juba Tallinnas ja hääl kadus ära. Sõitsime haiglasse ja seal öeldi, et mitte ühtegi sõna ei tohi öelda, oled vait nädal aega. Jääbki ära. Aga enamjaolt tuleb ikka ära teha. See töö on megaraske, olla sellise leveli artist. Ükskõik, kas oled haige, paha olla, pole tuju, rahvas ikka ootab sind. Sa ei saa kontserti ära jätta.”
