«Mustlaslaagri» etenduses imeilusa mustlasneiu Radda rollis seelikuid keerutanud CLAUDIA ŠEVTŠENKO on väljaspool lava pigem vaikne ja vaoshoitud. Ning muuseas — ta pole mustlanna!
«Staariteater on sündinud,» juubeldas üks lummatud meeskriitik pärast Emajõe Suveteatri etendust «Mustlaslaager läheb taevasse». Tõepoolest, ilma Claudiata seda etendust ette ei kujutaks. Peale selle, et ta mängib tükis peaosa, õpetas ta ka ülejäänud trupile mustlaste tantsud selgeks.
Radda, kellena Claudia üles astus, on haavavalt ilus ja jutud tema kaunidusest ulatusid üle Karpaatide. Kohvikulauda istuv Claudia Ševtšenko kehitab pateetika peale vaid õlgu: «Ma ei mõtle sellele.»
Elu ja lava eraldi
Paistab, et väliselt on omanimelist flamenkotantsu stuudiot juhtiv Claudia, kel eluaastaid üle neljakümne, oma värvikast tööst mõjutamata jäänud. Ei pikki kaharaid seelikuid, ei kõlisevaid ehteid. Need kõik jäävad lavale.
Claudia avaldab arvamust, et pigem on ta oma töö tõttu vaoshoitum, kui muidu oleks. «Laval annan nii palju emotsioone endast välja, et pärast tahan rohkem omaette olla.» Kui Claudia ennast Hispaanias flamenkotantsus täiendamas käib, siis peab ta seal kõige rohkem kuu aega vastu. Edasi muutuks lõunamaine emotsionaalsus ja lärmakus juba talumatuks.
Naise tõmmu ilu pärineb ukrainlasest isalt. Aga see on ka kõik, mis teda Ukrainaga seob. Claudia on Eestis sündinud, eesti koolis käinud, tema kodune keel on eesti keel. Midagi teistsugust peaks ju ikka leiduma — miks muidu see mustlaste ja flamenko värk? «Võib-olla midagi on,» poetab Claudia rohkem viisakusest. «Aga mina pole läinud ei mustlastantsu ega flamenkoga tegelema, need on ise minu juurde tulnud.»
Mustlaseks vastu tahtmist
Kui Claudia 1980. aastate algul Pedagoogikaülikoolis näitejuhtimist õppis, pidi tema kursusekaaslane proovitööna lavale tooma Puškini poeemi «Mustlased». Tõmmu Claudia sobis peaossa kui valatult. Tüdruk ise ei olnud aga asjast üldse huvitatud, pigem vastupidi. «Lapsena noriti mind välimuse pärast mustlaseks, ja kui kursusejuhendaja mulle rolli pakkus, solvusin jälle... mis mustlane mina olen!»
Osa sai siiski Claudiale ja enamgi veel — tüki jaoks materjali kogudes sai ta innustust selle teemaga jätkata. Ei läinudki kaua, kui Claudia eestvedamisel sai jalad alla Peda tudengitest koosnev mustlasfolkloori ansambel Romale. Varem balletiringis käinud ja sportvõimlemisega tegelnud tüdruku elu sisuks said eksootilised tantsud.
Materjali otsinguil kaevus Claudia üha sügavamale mustlaskultuuri. Nii kohtus ta ka ühe vana mustlasnaisega, kes nõustus teda õpetama. «Ta vaatas mulle enne ikka tükk aega silma sisse. Mustlastesse suhtutakse ju väga halvasti, ja mida rohkem kellestki teada, seda rohkem saab talle haiget teha,» selgitab Claudia, miks vaid vähesed väljastpoolt tulijaid saavad selle au osaliseks, et pärismustlased neid õpetavad.
Vandele truu 20 aastat
Tagantjärele meenutab Claudia muigega tantsutunde vana mustlasnaise korteris. «Kamp auväärseid vanamehi tuli kokku... Istusid diivanitel, pahvisid piipe ja vaatasid altkulmu, mis see valge tüdruk siin teeb. Ikka päris veider õhkkond oli seal.»
Claudia andis tookord oma õpetajale tõotuse, et ei õpeta mustlastantse kunagi edasi. Naine usub, et näitlejate koolitamine etenduse jaoks ei lähe arvesse. Juba 20 aastat on ta lubadusest ausalt kinni pidanud. «Stuudios ei hakka ma kunagi mustlastantsu õpetama, ei tasu küsima tullagi,» kinnitab Claudia tuliselt.
Õpingud Moskva mustlaste juures viisid selleni, et mõne aastaga vahetus Romale koosseis. Folkloorihuvilisi eesti tudengeid asendasid tõelised Venemaa mustlased, kellega Claudia tutvus. Nii lõppes koos Eesti iseseisvumisega ka Romale tegevus — suur osa ansamblist jäi lihtsalt teisele poole piiri. Sellest saati kuni tänavusuvise «Mustlaslaagrini» polnudki Claudia enam mustlastantsuga tegelenud.
Romale oli nii ehe, et viis pärismustlasedki segadusse. Polnud harvad juhused, kui nood tulid pärast kontserti lava taha ning hakkasid Claudiaga rääkima nagu ühega endi seast. Claudia oskab mustlaste keelt niipalju, et saab aru, millest ta laulab.
Mustlasmaailma varjupool
Claudia loodab, et on suutnud mustlaste kultuurist õppida seda, mis on seal positiivset. «Sallivust teiste suhtes, julgust iseendaks jääda. Nad hoiavad üksteist väga, kõik on omavahel nagu vennad ja õed.»
Ent mustlaste juures on küllaga ka seda, mis Claudiale ei meeldi. Kõigepealt nende suletud ühiskond. «Kui mustlane abiellub inimesega väljastpoolt, peab see võtma omaks mustlaste kombed. Või peab paari heitnud mustlane laagrist lahkuma. Ja kes laagrist ära läheb, ongi väljas. Kohe ja alatiseks.»
Mitmed sümpaatsed mustlasmehed on püüdnud Claudia südant võita. Seda kultuuri tundmaõppinud tantsija aga teab, et naine peab seal täielikult mehele alluma. «Vallalisel mustlasneiul on päris palju õigusi, kuid abielludes kaotab ta kõik,» selgitab Claudia. «Naised teevad, mis nõutakse, ja mehed ei midagi.» Vallaliseks jääda ka ei saa — niisugune asi ei tule kõne allagi. «Lohutuseks see, et kui õnnestub piisavalt kaua vastu pidada, siis vanad naised, nagu üldse vanad inimesed, on mustlaste seas taas au sees.»
Ühel Romale kontserdil Soomes astus Claudia juurde Soome mustlanna ja pakkus, et teeme vahetust: tema õpetab naisele flamenkot, Claudia temale vene mustlastantsu. Claudia sai flamenko selgeks, võõras mustlastantse aga mitte eriti — see oli Claudia «mustlaslik» kavalus, et pidada oma Moskva õpetajannale antud lubadust.
Claudia, keda on sageli mustlannaks peetud, on omal nahal kogenud selle rahva suhtes valitsevat sallimatust. Helsingis õppimise ajal teenis ta elatist Romalega tänavanurgal esinedes. Kord, kui Claudia Stockmanni kaubamaja WC-s pärast esinemist riideid vahetades, lõi üks soomlanna teda jalaga ning karjus: «Mustlane, kasi minema!»
Töö või armastus?
Kui Romale oli sunnitud tegevuse lõpetama, oli Claudial vahepeal õpitud flamenko varnast võtta. Viis aastat tagasi avas ta oma stuudio. Algul õpetas ta seal koos kauaaegse lavapartneri Lehti Kostabiga. Kahjuks ei saanud Lehti terviseprobleemide tõttu enam tantsida ning nüüd on stuudio ainult Claudia õlul.
Viis aastat tagasi, kui Claudia astus nimiosalisena üles Estonia «Carmenis», kohtus ta külalisetendustel Belgias Jean-Mariega. Ooperilauljast Jean-Marie on sealtpeale tema elus kõige tähtsam mees. Tõenäoliselt oleks Claudia toona Belgiasse kolinud, aga ta oli just enne seda stuudiole ruumid rentinud... Jean-Mariel omakorda on kodumaal vanad ja abi vajavad vanemad.
Siiani on nad visiitsuhtega hakkama saanud. Tänavu suvelgi oli mees siin, et Claudia esinemisele «Mustlaslaagris» kaasa elada. Paar päeva pärast viimast etendust lendasid nad koos Belgiasse suve lõppu veetma.
Muu hulgas käib mees Claudiale peale, et naine talle mustlastantse õpetaks. Aga Claudia ei õpeta, ei murra tõotust.
Belgias on üks pisike küla, sealsetele mustlastele püha koht. Püha Maria päeval, 15. augustil, voorib neid külakesse kokku poolest Euroopast. Täiesti juhuslikult sattusid Claudia ja Jean-Marie eelmisel aastal just 15. augustil sinna. Claudia ajas mustlased ärevusse. «Nad ei saanud aru, kes ma olen,» naerab naine kokkutulnute kimbatust. «Mustlanna ma ei ole, sellest said nad kohe aru. Aga ju nad siis tunnetasid, et päris võõras ka mitte.» Pole vaja mitu korda arvata, kus naine eelmisel pühapäeval, 15. augustil oli.
Claudia südames kuulub esikoht täna siiski flamenkole. «Flamenko on raskem,» põhjendab ta oma eelistust, «selles on rohkem sisemist pinget. Mustlased, just vastupidi, vabanevad tantsides pingetest.»
«Mustlaslaagri» etenduse tõttu jäi Claudial sel suvel käimata Hispaanias koolitusel. Muidu veedab ta juba aastaid oma suved Andaluusia kuuma päikese all, et omandada uusi flamenkosamme, mis kohalikud talvel on välja mõeldud. Et neid siis järgmisel talvel oma õpilastele edasi anda.
