«Kui ühel hetkel märkad, et oled 45 ja su elus polegi rohkemat kui käia õhtuti väljas õlut joomas, siis on ikka väga kurb,» ütleb Riigikogu liige ja sotside juht Sven Mikser. Temal seda muret pole.

  Sven (37) pidas naisega pikalt aru, enne kui otsustas sügisel Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ohjad haarata.
«Perekond on kõige olulisem,» tähendab ta. Sven tahab jõuda õhtuti koju tütrele unejuttu lugema. Reena (4) pusserdab asjaliku innuga saapaid kingade vastu vahetada, et end Kroonika fotosessiooniks tipp-topp korda sättida. Veidi laseb issil ka aidata, aga mitte väga palju, lobisedes kõrvale ilmast-maast, nagu juhiks raadio hommikuprogrammi. Väike jutupaunik on oma vanematesse — mõlemad, nii Sven kui ka tema Eesti Keele Instituudis terminoloogina ja justiitsministeeriumis referendina töötav elukaaslane Mari Vaus (36) on keeleinimesed. Paidest pärit Sven ja Hiiumaa juurtega Mari tutvusid Tartu Ülikoolis inglise keelt ja kirjandust tudeerides ja jäidki kokku.  

Peaminister Andrus Ansipi abikaasa Anu ütles pärast pronkssõduri teisaldamist mehele: «Tubli, hästi tehtud! Aga ikka pidage nõu, ära sa oma peaga üksi midagi hullu tee!» Mida sul naine kostis otsuse kohta Keskerakonna kõrvalt koalitsioonist välja astuda?
Me räägime kodus naisega kõikidest asjadest. Nii enne kui pärast. Ühest küljest ta püüab olla hästi toetav, teisest küljest, kui tal on kõhklusi ja kahtlusi, siis ta ütleb need ka välja. Eks teinekord jääb natukene närima, kas sai tehtud õigesti või mitte. Selles küsimuses muidugi oli asi sedavõrd ühene ja selge, et siin saime mõlemad täiesti ühtemoodi aru. Mõni aeg tagasi tuli aga teha suur otsus kandideerida erakonna esimeheks — seda me arutasime perekonna nõukogus ikka päris pikalt. Üks asi on pidev avalikkuse tähelepanu fookuses olemine, mis on omamoodi koormav. Teine mure oli, et täiendav kohustus tähendab, et kuskilt tuleb aega juurde näpistada, sealhulgas ka kodu ja pere arvelt.

Naine manitses sind aru pidama?
Naine ütleb, et ma mõtleksin ikka enda peale, et kas ma ise tulen toime ja jõuan. Seda ta kindlasti ette ei heida, et mul jääb siis tema jaoks vähem aega. Eks koormust oli juba niigi palju. Nendel kuudel, pärast otsust hakata erakonda vedama, olen pigem tõmmanud tagasi osas, mis puudutab tegemisi välispoliitilisel rindel. Eeskätt NATO parlamentaarses assamblees, kus olen viimastel aastatel olnud hästi tegev. Seetõttu on tulnud tihti kodust ära olla.  

Kripeldab see loobumine?
Jah, aga eks see töine elu ongi raskete valikute tegemine. Enamasti on valida, kas loobuda millestki, mis on südamelähedane ja meeldiv, või millestki, mis on oluline ja tähtis. Ohverdasin antud juhul kire ja hobi sellele, mis on minu silmis erakonnale ja Eestile olulisem. Perekond on kõige olulisem nagunii.  

Milline on sinu jaoks hea päev, kui töökohustusi pole kuklasse hingamas?
Meil on vahva suvekodu, ämma-äia suvila, mis on hästi kaunis kohas ja väga ilusa rannaga. Ideaalne päev on, kui seal üles tõusta, süüa kerge hommikusöök, kõndida läbi männimetsa mere äärde, lebada seal päikese käes, käia vahepeal ujumas, mängida lapsega, ajada juttu ja võib-olla mõne sõbraga grilli teha. Õnneks seda iga suve jooksul juhtub ka. Süüa teen ma tihti, isegi kiirel ajal. See on lõõgastav tegevus.  Õhtuti loen lapsele unejuttu. Enda lapsepõlve lemmikuid, Astrid Lindgreni raamatuid, mis on sellised toredad. Laps armastab ka väga Karupoeg Puhhi.  

Tüdruk on sinusse?
Me oleme mõlemad naisega inglise fillid, keeleinimesed, ja tundub, et laps on ka keeleinimene. Talle meeldib rääkida. Kui ta kuuleb uut ja võõrast sõna, siis võtab selle kiiresti kasutusele, (naeruturtsatusega) mõnikord isegi enne, kui ta on välja selgitanud, mida see täpselt tähendab.

 Kuidas on isadus su elu muutnud?
Elutunnetus ja ajakasutus on kindlasti muutunud. Kui sul ei ole inimest, kelle olevik-tulevik otseselt sinust sõltub, siis vaatad elule kuidagi kergemalt.  Selline elav energiline laps nõuab erakordselt palju aega ja tähelepanu, teinekord on see üsna väsitav ka, ei saa salata. Sellist iseendasse vaatamise aega, mil saaks asju pikemalt läbi mõelda, jääb palju vähemaks. Seda ei saa aga panna ainult isarolli arvele, elu on läinud ka töistel põhjustel palju kiiremaks ja tempokamaks. Ühest küljest oleks kindlasti tore, kui oleks rohkem aega, aga kui ühel hetkel märkad, et oled 45 ja su elus polegi rohkemat kui käia õhtuti väljas õlut joomas, siis on ikka väga kurb.  

Endisele sotside juhile Ivari Padarile helistas kord keset intervjuud keegi purjus kodanik. Kui pidev on sinu valmisolek riigiasjade üle juurelda? Helistatakse ka öösel?
Kui olen samas ajatsoonis, siis öösel ei helistata, enamik inimesi on piisavalt pieteeditundelised. Ma loodan, et enamik inimesi öösel üldse magab. Ma eelistan öösiti magada, pole seda lugu, et mul kell kolm öösel lambikene
põleb ja ma mõtlen Eesti riigi ja rahva peale. Õhtul üheteistkümneni küll ja hommikul kaheksast jälle.

 Väsitab?
Eks ta on väsitav, jah, aga vaheldusrikas. Riigikogu ja erakonna asjade kallal töötamine on ühest küljest hästi energiamahukas, teisest küljest rutiini pole. Ma ei igatse pintsaklipslase-ametniku tööd, et istun kaheksa tundi lihtsalt arvuti taga. Kuna seda istumist ja koosolekutel olemist on aga siiski palju, ei ole mul keeruline vahepeal sundida end ka liigutama. Isegi väikses keldrijõusaalis on see väga mõnus ja isegi kui vaatad sel ajal kiviseina.  

Mõned kilod tulid juurde vahepeal?
Mõned kilod tulid ja õnneks läksid suhteliselt kergelt ära ka. Aga endal on enesetunne palju parem, kui natukene liigutad. Nüüd jälle on olnud hästi kiired ajad ja olen jõusaali vähe jõudnud. Tavaliselt on võimalik leida päeva jooksul vaba tunnike, mil ei ole koosolekut ega midagi muud. Siin Riigikogu jõusaalis on olemas võimalus vändata veloergomeetrit, tõmmata sõudetrenažööri või natukene jooksulindil joosta. See on paras — kolmveerand tundi, siis kiiresti duši alt läbi ja tööga edasi.  

Kui raske on sul ennast sundida kõiki tublisid asju tegema?
Mulle on intellektuaalne uudishimu hästi omane. Tahan asjade kohta teada ja mul tekib nende kohta arvamus, tahan seda jagada, saada sellele kinnitust. Teatud asjades, millest tean enda arvates keskmisest rohkem, tekib mul visioon, milles tahaksin teisi veenda ja mille poole liikuda. Ma ei ole aga karjääri mõttes süsteemne inimene — et oleksin joonistanud endale seinale graafiku, kuhu pean millal jõudma. Kui kunagi sätestati, et Riigikogu liikmele ei kehti töö- ja puhkeaja seadus, ja siis mõni innukam kolleeg jõudis kõmulisemale osale ajakirjandusest väita, et tema töötabki seitse päeva nädalas ja 24 tundi päevas, siis mul ei ole sellist ambitsiooni ega soovi seda väita. Ühe Eesti poliitiku kohta — mille üle ta tundus ise olevat uhke —, kasutati ajakirjanduses sõna «riigihull» (Juhan Parts sai selle aunime endale seatud ambitsiooni eest maailma parandada – toim). Mind selline asi natuke hirmutab. On inimesi, kes on probleemist kuuldes välkkiirelt valmis olema poolt või vastu ning siis kaevuvad nad maasse ja asuvad oma seisukohta elu hinnaga kaitsma. Ma olen natuke kahtlevam, loomult veidi skeptiline. Maailm ei ole must ja valge. Asjad on enamasti pooltoonides. Võib-olla oleks poliitikat kergem teha, kui määratleda, et see mängija on üdini halb, too aga täiesti õige.  

Isegi Edgar Savisaar pole üdini halb?
Teatud asjade kohta, mida ta on teinud, võib kindlasti öelda, et need on üheselt valed. Samal ajal, kui võtaksime Eesti viimase 15 aasta poliitilisest võrrandist Savisaare ära, mõtleme, mis siis oleks olnud... Võib-olla oleks halvem, ei tea öelda. Iseasi aga... Tema jaoks on võim ilmselt suurel määral kinnisidee. Paljud sammud, mida ta selle suunas liikudes on teinud, saab üheselt hukka mõista.  

Mil määral on sinu sotsiaalse tundlikkuse juurdumist mõjutanud lihtsad olud lapsepõlvekodus Paides? Ma ei ole hõbelusikas suus sündinud ega vati sees kõrge pulga peale kantud. Taust on mul üsna lihtne, aga kodus on haridust ja inimlikkust alati väga väärtustatud. See on hästi loomulik.   

Sul on kogu aeg raamat kaasas...
Raamatute lugemine on oluline. Üldiselt ahendab tänapäeval maailmapilti — see on läänemaailma probleem —, et väga palju infot tarbitakse väikeste jupikestena ja kokku tuleb mosaiik, milles pole sügavust. Maailmapildi kujunemiseks on oluline minna süvitsi ja saada taustast aru.  

Mil määral te Reena huviharidusse panustate?
Tüdruk saab varsti viieseks. Ta käib iluvõimlemise trennis — tore, kui kesklinnas kasvav laps saab natukene liigutada. Iseenesest ma ei arva aga, et lasteaialaps peaks käima neljas-viies huvialaringis ja trennis. Eks ta peab ise tundma, mis talle huvi pakub. Normaalne oleks, et iga laps ikka millegagi tegeleb. Et ta saab seda teha. Ja Eestis on seda ressurssi nüüd nii palju küll, et ükski laps näljasena magama minema ei peaks.