«Südamesse ei võta, aga kurb tunne tekib küll,» ütleb Sven Soiver. Telekanali TV3 endine uudisteankur, praegune uudistetoimetuse juhataja ei ole nõus olukorraga, kus teda peetakse pere hülgajaks, kes eelistas oma abikaasale nooremat naist…
|
Sen Soiver hülgas oma naise ja elab koos verinoore näitsikuga» – sellise pealkirja all serveeriti mõne nädala eest uudist Soiveri abielulahutusest, mis jõustus juhuse tahtel just tema 34. sünnipäeval, 15. märtsil. |
Sven ei tee saladust, et tunneb oma praegust elukaaslast, kelleks on Kristine Asu (21), juba kaks aastat ja et nad on õnnelikult koos. Kuid selgus on Sveni sõnul ammuilma majas ka tema ja ta eksabikaasa Viola (33) vahel, kellega nad kasvatavad kahte väikest ühist last. Iseenesest on see lahutus muidugi järjekordne nukker number abielulahutuste statistikas. Viola ja Sven tutvusid 1995. aastal ning abiellusid mõni aeg hiljem. Lahutusprotsessi olid kaasatud ka advokaadid, siiski jõudis paar kokkulepeteni lahutusega kaasnevates küsimustes kohtu abita.
Praegu on kuvand sinust tõesti selline, et sa jätsid oma abikaasa ja lapsed ning läksid ära noore naise juurde.
Jah, need üksikud kommentaarid, mis selle lahutuse teemal ilmusid, on sellised. Ma olen tõesti sattunud kuvandisse, et tuli mingi noor tibi ja abielus mees lahkus naise ja laste juurest… Opereeritakse hästi klassikaliselt. Kommentaarid lähevad ikka sinna auku, ja neid inimesi, kes mõtleks, et tont teab, mis seal taga tegelikult oli – selliseid on hästi vähe. Ma üldiselt ei loe kommentaare, aga mõnikord uudishimust ikka. No südamesse ei võta, aga kurb tunne tekib küll. Tahaks kommenteerijatele ükshaaval vastata, et süüvige, mis juhtunu taga võib olla, kuulake teine pool ka ära, või mis isegi peamine – ärge võtke asju kohe nii mustvalgelt, igas suhtes on kaks poolt. Tegelikult oleme me eksabikaasaga mõlemad oma eluga edasi läinud, ei ole nii, et ma jätsin ta üksi ja hätta.
{poolik}
Eksabikaasa on ka enda kõrvale uue inimese leidnud?
Jah, ja ka pikemat aega juba – ta ei ole lastega üksi. Mis lastesse puutub, siis nemad vaatavad sellele rahulikult, suhtuvad asjasse nii, et emme armastab Jürit, issi armastab Kristinet ja… Kui lastega kokku saan ja Kristinet parasjagu ei ole, nad ikka küsivad, kus ta on. (Svenil ja Violal on nelja-aastane tütar ja kaheaastane poeg. – toim.)
Eks nad mäletavad ka teisi aegu… Nad ei ole tõepoolest kunagi imestanud selle üle, et issi armastab Kristinet ja emme Jürit, neil on nagu südamel pigem see, et emme ja issi ei karjuks enam teineteise peale. Eks me püüame laste nähes ja ees mitte tülitseda, aga… no ikka juhtub. Nad tajuvad pinget. Neil on ikka südamel ja meeles vanad ajad ja siis nad hooti ikka küsivad, et nüüd te ju emmega ei karju enam üksteise peale – ja nad on sellega väga rahul.
Võid sa avada tagamaid, mis siis juhtus?
Oleme tõesti ka isekeskis mõelnud, et kustmaalt, mis ja miks läks midagi valesti ja kas oleks võinud kuidagi teisiti minna. Abielus on olnud ka paremaid ja halvemaid aegu, aga päris nii öelda, et näe, nüüd just täpselt see, teine või kolmas moment oli see, mis… Eks ta oli pealtnäha klassikaline lugu.
Teil on omavahel asjad selgeks räägitud, teravaid probleeme üleval ei ole?
Eks on ikka igasuguseid ütlemisi olnud, paremaid ja halvemaid aegu, telefonis karjumist, ja mitte ainult telefonis. Aga siis on ka jälle selliseid hetki olnud, kus perekondlikel asjaoludel, näiteks laste sünnipäevadel oleme olnud kenasti neljakesi koos – niisamuti Kristine ja Viola uus mees.
Olete parema läbisaamise nimel eksabikaasaga ka psühholoogi külastanud, mingisuguse teraapia läbinud?
Ei, nii hull see asi ei ole. Mu läbisaamine eksabikaasaga on nüüdseks hea ja see püsib praegu nii.
Kuidas te laste kasvatamise olete korraldanud, on nad peamiselt emaga või vaheldumisi sinu ja temaga?
Nad on ema juures. Osalt tingib seda ka elurütm. Nad elavad Kuusalus, käivad seal ka lasteaias. Minu töö lõpeb siis, kui lasteaiad on juba suletud, ja kui ma sõidaksin neile ka näiteks Kuusallu järele, siis selleks ajaks, kui mina sinna jõuan, on nad juba magama läinud… Eks see mingis mõttes probleemide algus oligi – see ületöötamine.
Et sind ei olnud piisavalt palju pere jaoks?
Mind oli piisavalt palju, aga valel kellaajal (Sveni päev TV3s algab kümnest hommikul ja lõpeb enne kaheksat õhtul – toim.). Tuled hilja, lähed küll hommikul ka hiljem, aga siis, kui teised on juba ammu enne sind üles tõusnud ja läinud… Liigsest töötamisest paljud probleemid ja pinged alguse saidki. Enne TV3 olin riigiametnik, kellel oli tööaeg üheksast viieni (aastatel 1999–2004 töötas Sven Riigikontrolli pressiesindajana – toim.). Aga ma armastan jubedalt televisioonitööd. Samas, just uudistes on ta selline, nagu on – kui inimesed tulevad koju, tahavad nad telerist midagi vaadata, aga teised teevad samal ajal selleks tööd. Ja kui sa teed televisioonis veel mingeid muid asju, väikseid lupse, siis seda ju ka pärast oma põhitööd ja tööpäeva. (Muigab.) Mind on ajakirjanduses tituleeritud suureks salsatantsijaks. Isegi kommentaarides keegi mainis, et näe, salsat jõuab tantsida, eks, aga pere jaoks aega ei leia… Tegelikult pole ma enam kolm aastat trenni jõudnud.
Kaua lahutusprotsess kestis, kulges see n-ö konstruktiivses õhkkonnas?
Ma ei oskagi öelda, kui kaua, eks ta pausidega käis ja eks ta algas ka ikka konstruktiivses õhkkonnas… ja peagi me siis enam päris ühel meelel ei olnud. Et jälle selline klassikaline lugu… Ütleme nii, et mõned asjad olid juriidiliselt päris keerulised, niisiis oli mõlemal lõpuks oma advokaat ja nemad rääkisid omavahel asju sirgeks. (Muigab.) Vahepeal oli ka advokaatidel erimeelsusi selles, millist seadust rakendada ja kuidas asjad täpselt jooksma peaksid.
Võhiku jaoks üsna kurioosne lugu, et ka advokaadid omavahel raksu lähevad…
Nad vahetasid vahepeal vihaseid kirju küll… (Muigab.)
Viimasel korral notari juures hakkas ka minul katus sõitma, sest kõik need laenutagatised, tagatisel olevad pärandid, ühisvara, mis polnud ühisvara täies ulatuses – seal läks asi ikka väga keeruliseks. Seal olid juristid tõesti abiks kas või selles mõttes, et me ajaksime asju õiges järjekorras. Mina ei oleks osanud seal mingitele momentidele tähelepanu pööratagi…
(Väidetavalt jäid lahutuse järel naisele ka maja ja auto. – toim.)
Pidid võtma lisaks ka mingeid laene või muid koormisi peale?
Selles mõttes mitte, aga alimendid küll – see on ju loomulik, oma lapsi ju ikka toetad. Selles osas meil isegi mingisuguseid vaidlusi ei olnud.
Võid sa öelda, et oled kogu protsessis ise aumehena käitunud?
(Mõttepaus.) Esimesena tulevad muidugi meelde jälle kõik need kommentaarid, mis tahes-tahtmata mõjuvad… No tegelikult võiks ju elu palju lihtsam olla. Aga nii ta on läinud… Ma ei saa nüüd öelda, et mul ka häbi oleks – nähes kas või seda, kuidas lastele praeguse olukorra, sellise harmoonilise pereelu ja suhte pealtnägemine mõjub isegi paremini kui see, et vanemad tülitsevad, aga on laste pärast koos. See on ka muidugi see filosoofiline küsimus, et kas olla laste pärast koos või mitte – on see õige või vale jne. Ma ei tea, mida lapsed kümne, viieteistkümne või kahekümne aasta pärast mõtlevad, eks, aga mingil hetkel sa nagu mõtled ikkagi ka selle peale, et ka ise õnnelik olla.
Palju on veel ees.
Võib öelda küll, et seda täiskasvanuiga on olnud vähem kui… Kuidas nüüd öelda – pensionini on jäänud? (Muigab.) Kuigi lehtedes on jäetud selline mulje, et nüüd on kokku saanud vana mees ja noor naine.
Alustad hommikul kümnest ja lõpetad õhtul enne kaheksat. Tasub see rühmamine ära? Saad sa vabal ajal lubada endale ja Kristinele seeläbi luksuslikumat elustiili?
No nüüd, pärast seda kui ma ei ole enam ise ekraanil, jätkan vaid uudistetoimetuse peatoimetajana, on tõesti tekkinud tegelikult ka selline võimalus tulla natukene varem ära. Aga no mis ta on... salsatrenni ma, eks, ei ole juba kolm aastat jõudnud. Siis on mul treeningklubi kaart, aga see koht on linna teises otsas ja ma jõuaks sinna ka alles alates üheksast õhtul – ei viitsi enam sellisel kellaajal. Niisiis on see kasutamata ja ta lõpeb lähiajal ära ka. Nüüd, kus tuleb suvi, saab vähemalt jalgrattaga sõita. Mullu suvel käisin rattaga tööle, kesklinnast Lasnamäele (TV3 asub Peterburi maanteel – toim.).
Sa ei ole vist väga selline inimene, kes võtaks vahel kas või jõuga vaba aega, et tegelda mõne hobiga?
Mulle meeldib tegelikult väga reisida, saada ära teise keskkonda. Me tegelikult just paneme puhkusegraafikuid paika ja ma avastasin, et mul on 60 päeva
ainuüksi ametlikku puhkust välja võtmata! Lisaks on paarkümmend päeva uue seaduse tõttu kustunud, kuid juhtkonnaga on kokkulepe, et neid saan välja võtta aumeeste kokkuleppel. Meie firmas on poliitika, et kui ka kellegi puhkusepäevad on kustunud, me ei karista selle eest ja lõplikult need kadunud ei ole.
(Muigab.) Aga ma vaatasin, jah, et kui ma praegu puhkusele läheksin, siis oma 80 päevaga peaksin alles jaanipäeval uuesti välja tulema.
Mida Kristine sellest arvab, et sa ka praegu siiski enamiku ajast töö juures veedad?
Ehh, kui neid pikki päevi satub väga palju järjest, siis ega ta väga õnnelik ei ole. Eks ma üritan siiski samadesse probleemidesse jälle mitte sattuda… Aga samas oleme me ka mõlemad väga hõivatud inimesed.
Ta oli küll omal ajal sinu töövarjuks, aga mis teid siiski kokku viis?
Jah, me saime niimoodi tuttavaks, et ta tuli tuttava tuttava kaudu TV3sse, sest teda huvitas meedia. Ta oli uudistes paar päeva töövari, vaatas ringi, mis seal tehakse. Saime tuttavaks, aga suhtlema ei jäänud – tuttavaks saime nii palju, et nägime teineteist toimetuses liikumas. Aga aasta hiljem tuli ta uuesti ja siis hakkasime juba rääkima. Ja niimoodi ta läks.
Mis teid seob?
Meedia teda huvitas ja huvitab siiani. See huvi on ühine. Ta annab ka vahetevahel väga häid nõuandeid. Kui küsid õhtul, kas oli ka hea saade, siis tema arvamus läheb harukordselt tihti kokku järgmisel päeval laekuvate reitingutega. Kui mulle endale tundub, et oli väga hea saade, aga tema kehitab õlgu, et oh, ei olnud nii hea saade ja alates sellest või teisest loost läks üldse jamaks kätte ära, siis sa järgmisel päeval näedki seda ka minutipõhiselt – et tema arvamus oli õige, noh… Ja on ka vastupidi – kui endal on tunne, et ei olnud üldse hea saade, ta kehitab õlgu ja ütleb, et ei, mina vaatasin küll huviga. Järgmisel päeval tead siis juba ette, mis tuleb. Ta on selles mõttes hea vaistuga.
Jah, ühine huvi seob… Ma ei tea, ma olen alati arvanud ka seda, et neid asju ei saa kuidagi defineerida – suhe kas toimib või ei toimi. Ja sellest hetkest, kus sa paned kirja, et see inimene meeldib mulle selle, teise, kolmanda ja neljanda ning viienda asja pärast ka veel, kaob kuidagi võlu ära. Ma ei olegi üritanud kuidagi midagi lahterdada või neist asjust nimekirja koostada – et miks suhe siiani toimib. Ennustati ka, et küllap see kestab meil kaks kuud, no kolm kuud, aga nüüd rohkem enam sõprade poolt ei küsita ka. Mitte et neid pessimiste oleks palju olnud, aga ikkagi. Toimib.
Võid sa öelda, et kui uus inimene sinu ellu tuli, oli sinu abielu sisuliselt juba läbi?
No kui ta ei oleks olnud selleks ajaks sisuliselt lõppenud, siis ei oleks ju saanud kolmas inimene vahele tulla. Sa ju ei veedakski teise inimesega nii palju aega, ei tekiks ju seda võimalustki, kui erinevate probleemide tõttu poleks asi muutunud harjumuseks või enda töösse peitmiseks...
On sul mingisugused põhimõtted, mis on sulle sinu elus ja käitumises justkui mingiks nähtamatuks piiriks?
Pean mõtlema selle peale… Ratsionaalne üritan olla. Tööasjades või ka mingites igapäevaasjades püüan mõelda asju läbi, teen plusside ja miinuste tabeleid, otsin paralleele, et ei tekiks ebaõiglust teistes asjades või inimestega seoses tehtud otsustes. Et ühele poleks rohkem lubatud kui teistele. Nii enda ümber, enda suhtes, aga ka laiemalt häirivad just sellised ebaõigluse ilmingud. Säästlik püüan ka olla, roheline. Loomapiinamine on minu jaoks mõistetamatu ja hingekriipiv asi.
