Sylvia Kristel sai "Emmanuelle'i" eest kõigest 6000 dollarit!

1974.aastal nägi ilmavalgust kurikuulus erootiline linateos "Emmanuelle", mille staar Sylvia Kristel möödunud ööl 60-aastaselt suri. 2007.aastal andis ta ühe oma viimastest intervjuudest, milles 22-aastastelt 650 miljoni vaataja ees lahti riietunud naine end üllatavalt haavatavast küljest näitas. "Armujumalannadel on mõistlikum surra 40-aastaselt! Säästavad end paljudest probleemidest," nentis ta muude mõtteterade hulgas.

Peadpööritava staarielu kiire algus ja lõpp

"Ma võtsin end alasti, sest lootsin, et see saab mu hüppelauaks filmistaaridele kohasesse ellu, millest olin alati unistanud," kõlas põhjendus, miks "Emmanuelle'i" roll vastu sai võetud. Sylvia Kristel tunnistas ka ühtlasi, et ei kujutanud tollal tegelikult ettegi, kui riivatu filmiga on tegemist, kuid ta ihkas tähelepanu, imetlust ja tunnustust. "Olin tolla kõigest 22-aastane, mul oli raske lapsepõlv, mida ilmestas vanemate lahutus ja pidetuse tunne, ma olen olnud kaks korda abielus, purjetanud lühikese kuulsuse laineharjal ning sealt kõrgelt alla sadanud, võidelnud alkoholismi ja vähktõvega, kaotanud kogu oma varanduse, nii paljukese, kui mul seda oli," loetles ta intervjuus. Selgub, et oma elu viimased aastad veetis ta tagasihoidlikus korteriuberikus, mis külaliste võõrustamiseks liiga väike. "Ma hindan oma privaatsust ega kutsu keda külla. See on väärtus, mille õpib selgeks see, keda ihaldavad paljud, kuid tõeliselt armastavad vaid vähesed," nentis ta toona.

Sylvia Kristel: "Emmanuelle" ei ole suurepärane film!

"Mitte kellelgi pole minu südant, ma lihtsalt pole seda andnud," jätkas ta avameelselt. "Ma olen end välja laenanud, kuid mitte iialgi lihtsalt andnud. Ma tahtsin, et inimesed mind vaataks ja rohkemat ei iialgi!" võttis ta oma elutarkuse lühidalt kokku. "See, kui isa mu ema pettis, temast lahutas ja meid kõigest ilma jättis, röövis mu usaldusvõime," põhjendas ta oma mõningast misantroopiat. "Ma korrutasin endale, et küll ma teile veel näitan! Ma saan kuulsaks ja siis mu isa näeb, mis ma tegelikult väärt olen," meenutas Sylvia nukralt. "Ma ei väida, et "Emmanuelle" oleks suurepärane film, oh ei! Aga sellel oli ideaalne ajastus," kehitas ta õlgu. "Sain selle filmi eest 6000 dollarit. Seda pole palju, aga mulle meeldis Tais, seal oli võrratu. Tegime lepingu, mille kohaselt pidin osalema kolmes filmis ja kui nägin esimese edu, küsisin raha juurde ja järgmise palga suurus oli juba 100 000 dollarit," muigas ta. Sealt algaski hullumeene staarielu, kust ei puudunud ei meelemürgid ega juhusuhted. Näitlejati kinnitusel seostus film talle nüüdseks vaid kurnatuse ja väikese vastikustundegagi. "Veidi tunnen siiski ka kiindumust ja tänu," lisab ta juurde.

Jaapani turisti 3 Pariisi vaatamisväärsust - Eiffeli torn, Triumfikaar ja "Emmanuelle"

Raske on alahinnata "Emmanuelle'i" tähtsust, sest see muutis erootika vastuvõetavaks, kujundas seksi rolli filmikunstis ja päästis valla inimeste varjatud fantaasiad ja allasurutd emotsioonid. Sylvial polnud kõigest sellest tollal õrna aimugi, ka ei osanud ta oodata, et film nii tohutult populaarseks saab, et seda vaatab lausa 650 miljonit inimest. "Mõelda vaid, see jooksis algul lihtsalt ühes väikeses Champs-Elysées kinos ning filmi hoiti kavas lausa 9 aastat! Sellest sai justkui Pariisi monument," naeris daam. "Jaapani turistid topiti bussi, viidi nad Eiffeli torni ja Triumfikaart vaatama ning seejärel kinno," jutustas ta. "Kui Prantsusmaa feministid kurtsid, et seksistseenid alandavad naist ja muudavad ta mehe ihaldusobjektiks, siis jaapanlaste meelest valitses hoopis Emmanuelle," meenutas ta edasi. "On üks stseen, kus naine ronib mehele peale. Jaapani naised tõusid püsti ja aplodeerisid!" meenutab ta.

Intervjuu tõlgitud Daily Telegraphist