«Armastuse puudus,» vastab näitleja Taavi Eelmaa maiselt mõeldud küsimusele, mis on tema senises elus nähtud suurim vaesus ja rikkus. Napilt, aga eksistentsiaalselt, kaarte lahti jättes. Tema värkseim filmiroll on kinolinal meie publiku ees Hispaania-Portugali-Eesti ühisfilmis «Mustad teemandid».

Filmis ootavad Aafrika ühe vaeseima riigi Mali jalgpallipoisid taevakingitusena Euroopast talendipüüdjaid, kes neid märkaks ja suurde profijalgpalli tööle palkaks. Et nii oma ja ehk ka terve pere elu järje peale saada. Milliseid seoseid oma elust leiab filmiloos Taavi Eelmaa (42), kelle näitlejaelu sai lähte paarkümmend aastat tagasi, just siis kui Eesti piirid Läände lahti läksid.

Teemal: Taavi ja jalgpall. Kui haaratud oled sina olnud sellest maailma ilmselt populaarseimast sportmängust?
Suur jalgpallisõber ma ei ole. Sõpradelt kuuldu kaudu oskan hinnata St. Pauli meeskonda.

Teatrikooli 17. lennu lõpetasite jalgpallitiimisärkides, kõigi seljal ühtviisi võrdselt number 17. On sul kunagi platsil olnud ka oma numbriga jalgpallisärk seljas?
Tol ajal tundus kunstiringkonnas jalgpallisärgi või pesapallimütsiga ringi liikumine kogu rahvuskultuuri solvava reetmisena. Niinimetatud dressinimesed oli rumaluse sünonüüm. Meie tahtsime teatrikooli lõpetades rõõmuga olla enamuse arvamusele pinnuks perses.