Reisijuht Hannes Hanso tõdeb, et kõik riigid, kus neil õnnestus käia, on omapärased ja huvitavad, kuid riik, mis südame kiiremini põksuma pani, oli Jeemen. “Meid hoiatati, et seal on väga ohtlik. Süda põksus sees, mis teisel pool piiri ees ootab,” meenutab ta ärevamaid seiku.

Vähem ärevam ei olnud ka muudes paikades, sest seltskonnale tundus, et nende matk on poliitilise maastiku hetkeseisu arvesse võttes nagu katalüsaator. Veel 28. veebruaril olid nad Pärsia lahe saareriigis Bahreinis mässuliste protesteerijate tsentris. Põhjuseks mõistagi soov oma riigipeast, kuningas  Hamad ibn Isa Al Khalifah’ist lahti saamine — nii nagu Egiptuses ja Liibüaski.

Koduigatsusest rääkides tunnistab Hannes, et loomulikult olid mõtted kodu juures, kuid lähedastega oli võimalik ka interneti teel ühendust saada. “Mind huvitas, mis Eesti poliitikas toimub,” ütleb ta heatujuliselt.

Iraanist Jeemenini oli reisiliste põhitoiduks kebab ja leib, mida söödi kätega. Koju jõudes ei öelnud Hanso ära aga kartulipudrust, hapukurgist ja hakklihakastmest.

Küsimusele, kas tuleb ka järgmine reis, vastab Hanso: “Nii kaua kui jaksame, sõidame.” Eeldatavasti asub uhhuduuri meeskond teele nelja aasta pärast ning siis suundutakse Etioopia pealinnast Adis Abebasist Lõuna-Aafrika poole.