“Seoses Tähekese juubeliga olen teinud laste hulgas küsitlemist, et kes on lemmik autorid, kirjanikud ja kunstnikud ning mis teemasid lapsed kõige rohkem armastavad. Olen praegu 50 vastust läbi jõudnud lugeda ja kõige populaarsem asi Tähekeses on siiski nali,” muljetas Kadri Hinrikus. “Lemmikkirjanikuna on selgelt eristunud Andrus Kivirähk just selle põhjendusega, et ta lood on naljakad. Heiki Ernitsa pildid on ka naljakad,” loetles ta.

“Materjali avaldamisel arvestame väga palju sellega, kes on lugejaskond ehk 5-9-aastased lapsed. Et oleks neile jõukohane. Ja loomulikult sõelume välja, mis on kirjanduslikult väärtuslik. Oleme jätnud avaldamata pilte, mis ei kõneta lapsi või pole autor piisavalt professionaalne. Luuletusi jääb pidevalt avaldaldamata, kuna oleme väga karmid. Me tahame häid luuletusi,” kirjeldas Martson.

Mõlemad naised olid ühel nõul selles, et kui ajakirjas ilmub midagi vastuolulist või päevapoliitikat peegeldavat, lähevad alati leili just täiskasvanud, mitte lapsed. Toimetusse laekub seetõttu pidevalt nurinakirju rahulolematutelt lapsevanematelt. “2017. aastal oli näiteks Tähekese esikaanel teatripäeva puhul kleidiga mehe illustratsioon. Ja hakkas siis pihta see jutt, et homopropaganda. Mitte mingit homoprpagandat ei toimu, unustage ära! See on teie loll kujutlusvõime,” põrutas Martson, lisades juurde, et ka Kivirähki “Kaka ja kevad” sai lastelt sooja vastuvõtu, aga vanematelt kohutava hukkamõistu. Sama lugu oli ka Aapo Ilvese luuletustega.

“Mingisugune põlvkond kujutab ette, et kõik peaks olema rõõsa ja roosa, aga Hillar Mets on joonistanud koleda näoga jaaniussi ja Heiki Ernitsa laste silmad on "inetud". Kui keegi teab, kuidas ilusa näoga jaaniussi joonistada, siis antagu teada!” jätkas Martson. “Ütleme nii, et ühiskonnas pulbitsevad kirglikud debatid murravad aeg-ajalt lastekirjandusse,” muigas Hinrikus malbelt.

“Ka mina ei arva, et kõike tuleks käsitleda vati sees. Põhjamaade lastekirjandus on väga julge — käsitletakse tõsiseid elulisi teemasid nagu surm, lahutus, kärgpered, haigused... Ka meie lastekirjandus võiks olla selline ning käsitleda elulisi teemasid, millega lapsed niiehknaa kokku puutuvad. See kõik ei pea olema morbiidne ja mustades toonides. Niisuguste teemade puhul võiks raamatud anda lastele tuge, pakkuda küsimustele vastuseid, julgustada last. Võiksime eluga kaasas käia ikka,” unistas Hinrikus.