“Töökaotust võrreldakse leinaga,” kirjutab Kati. “Selline tunne ongi. Sa oled ju harjunud, et ta on, sa veedad tööl rohkem aega kui kodus, kolleegidest on aastatega saanud su sõbrad, kes teavad sinust rohkemgi kui pereliikmed. Mul on olnud suur õnn töötada pea 9 aastat koos absoluutselt suurepäraste inimestega. Mis saab edasi, ma ei tea. Meeleolu on nukker, just selline tunne, nagu oleks lähedane surnud. Midagi on jäädavalt kadunud. Igaveseks. Kuidas edasi, kuhu edasi, millest edasi — pole kõige õhkõrnematki aimu. Seisaks nagu pimedas metsas, teadmata, kuhu suunas minna. Just nii, hapralt, ebakindlalt ja haavatavana pean endas üles leidma need vähesed väärikuse ja jõuriismed, et astuda ebalevaid samme uue alguse suunas, millegigi suunas. Äkki kuskil keegi siiski vajab mind. Kui vaid teaks, kuhu poole astuma hakata…,” kurdab ta.

“Kui on tegevust, pole aega oma kilde kokku korjata. Veel ei ole mul aega olnud enesehaletsusest nuttagi, ent küll tuleb ka see aeg! Võib olla siis, kui vimm, solvumine ja alanduse tunne on lõpuks välja nutetud, läheb kergemaks ja pea selgemaks. Opihaavad on stressist põletikus, ka üldine enesetunne on sant, nagu kivi oleks rinnal,” paljastab Katrin teises postituses, et vahetult enne koondamist oli ta käinud raskel operatsioonil. “Killud ja riismed tuleb ühel hetkel kokku korjata, siis saab ka tervis korda ja pea ehk ka… Kuigi seda välimus ei reeda, on tunne nagu kasutul kaltsul. Küll üle läheb. Ma tean.”