Kui lapsepõlv kulges JAAN TALTSIL seitsme õe ja vennaga pead-jalad koos, siis täna võib tõstelegend valida, peatub ta oma ruumikas pealinna korteris, Tõstamaal väikse mõisa mõõtu kompleksis või selle läheduses renoveeritud talus.
Tõstamaa Saulepi valla inimestelt võib südamerahuga teed küsida, kõik teavad, kus elab Jaan Talts (63). Viimastel aastatel ainult väikse vahega: «Kas te tahate minna sinna, kus Talts ammust ajast elab või uude kohta?»
Nimelt on vanameister korda teinud veel ühe talumaja oma senise hoonetekompleksi vahetus läheduses Kulli külas. Nõnda kuulub Taltsile seal juba kaks majapidamist!
Maja nagu soojakott!
Jaan tervitab Kroonikat oma uues talus, mille hele laudvooder ja hoolikalt pügatud muru juba teelt silma säravad. Kuskil mujal pole näha ka sedavõrd pikka, veel sammaldumata uut kiviaeda, millised seal küll omal ajal iga talupidamist ja valdusi piirasid. Talts on neid oma abimehega ladunud kokku… mine tea, ehk isegi kilomeetrite jagu.
«See oli vana talu. Laka peal hoiti heina ja vilja, siin ahju juures oli kõik tahmaga koos,» seletab Talts juba hoones sees. «Siin ei olnudki midagi, kõik mäda. Mõne koha peal sain palki jätta.»
Jaani elukaaslane, perenaine Epp sõnab, et sees on nad nüüd juba kolm aastat. Sel aastal peetakse samas kolmandad jõulud — sooja hoiab maja kenasti. Jaan pistab vahele: «Maja ju restaureeritud, palk, matid vahel — nagu pott soe! Inimesed elavad ju põllu peal uutes karkassmajades talvel ka. Kus talvel lähevad siis?»
Ruutmeetreid on esimesel korrusel sadakond, katusealuses kolmekümne ringis. Osa pinda on garaaži all. Jaan lööb kokku, et kui kõik nüüd päris valmis oleks, tuleks siin majas ühtekokku ruutmeetreid oma kolmesaja ringis ära küll. Majas on ahjuküte, põrandaid köetakse elektriga.
Kuigi ka Talts ise on pärit maalt ja talust, Massiarust, polnud lapsepõlves pinnaga priisata. Antud kohaga võrreldes oli tema vanemate Massiaru talu Jaani sõnul ikka väiksem ja viletsam. «Elasime kõik ühes toas, pead-jalad koos nagu põrssad,» resümeerib Jaan.
Kuigi visioon oli endal olemas, aitas sisekujunduse juures neid Pärnu arhitekt Riin. Epp sõnab, et kui jutt oli rohelisest või beežist köögist, jäi beež. Jaan: «Ma teen ju oma jaoks. Kui meeldib, siis meeldib, teiste jaoks — pole tähtis. Mis siin siis nüüd eriti on, aga midagi hullu ka ei ole ju?»
Jalutanud Taltsi uue majapidamise läbi nii- ja naapidi, istume autosse, sõidame suurele teele ning keerame juba järgmisest kruusateest jälle alla. Siin männimetsa vahel on koht, kus asub Taltsi teine suveresidents, ühtekokku kuuest-seitsmest hoonest koosnev talukompleks ühes tenniseväljaku ning jahivaritsusega.
Kuulsuste sünnikodud varemeis
Jaan ütleb, et siia sattus ta paarikümne aasta eest puhtjuhuslikult. Kuigi oli Saulepi kandis käinud varemgi, sest samas, Taltsi praegusest residentsist vaid poolteist kilomeetrit metsa sisse asub teise legendi, Eestile omal ajal au ja kuulsust toonud maadleja Kristjan Palusalu sünnikodu. Kui Talts oli kaheksakümnendatel Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli direktor, käidi Palusalu sünnikodu ka vaatamas ning kõpitsemas. «Juba siis oli Palusalu vanematekodust ainult varemed järel, lagunes kolhoosi ajal nii ära,» seletab Talts. «Meie kooli töötajad — käisime ja tegime siis veel seda teed seal — taastasime natuke.» Entusiastid tegutsesid ses suunas veel kaheksakümnendatel, aga midagi välja ei tulnud.
«Praegu vaevalt pääseb sinna, olen käinud paaril korral seal jalutamas, talviti loomajälgi vaatamas.»
Talts leiab, et Palusalu kodu oleks ikkagi võinud omal ajal taastada. Just hiljuti käis ta Soomes ning külastas sealse tõstelegendi Jaakko Kangasniemi maja, kus… elas, tema, isa ja ema ja kaheksa venda! «Kangasniemi maja on viis meetrit lai ja kaheksa pikk, sellest on tehtud muuseum. Kangasniemi medalid on seal, ümberringi kõik korda tehtud. Täielik spordimuuseum, meil midagi taolist ei ole. Kahju.»
Teema lõpetuseks nendib Jaan, et teisiti pole lood ka tema sünnitaluga Massiarus. Vaatamata sellele, et tema ristiisa oli omal ajal Massiaru kolhoosi esimees. «Lagunes! Ja ei ole keegi rääkinud, et panna sinna mingit silti, kooligi näiteks,» räägib Talts. «Tead, minul vaja ei ole, aga kui vaatad, mujal maailmas kõikjal on, siis sellest siin ma küll aru ei saa. Ei ole keegi selle mõtte peale tulnudki, ja arvan, ma lähen mulla alla, ei pane siis ka keegi!»
Puhtuse ja korra vaim
Paarikümne aasta eest ostetud popsimaja ümber on Talts ajapikku püstitanud hooneid sedavõrd, et kohta võiks nüüd nimetada väikseks mõisaks, ning avada kohe turismindusele.
«See on ikka pere käes. Kui laenutan, siis sõpradele,» pareerib Jaan veendunult.
Parasjagu on samas toimetamas Jaani poeg Jaan perega. Ehitusäris tegutsev juunior on abimehega ametis sauna terrassi vahetamisega, mille ehitusest on möödas kuusteist aastat. «Poiss aitab mul teha,» seletab vana Jaan. «Ja eks ta aimab ka, et pärast jääb temale võib-
olla. Nüüd tahavad ilusaks teha. Las teeb… Las nokitsevad, tead sa.»
Jagamist on Jaanidel seejuures kõvasti. «Kõvasti, kogu aeg,» muigab Jaan juunior. «Ei jõua ära jagada. Väga keeruline.»
Jaan seenior: «Aga väga tore on kõik. Näe, rõdu võtab juba ilmet.»
Kui seeniorilt pärida, mille üle ta pojaga kõige rohkem vaidleb, naerab Jaan: «Iga asja üle. Niisugust asja ei olegi, mille üle me ei vaidleks! Tema tahab tark olla, ja ongi, ja ega me ei kakle… Noh, mina tahan, et siin korras oleks, tema tahab, et veel parem oleks! No näed, siin, vaata kui täpselt on kivi kuju järgi välja võetud terrassilaua otsad ja ära lihvitud. Muidu pannakse rõdu nii paika, et üks laud on teisest pool senti pikem.»
Vana-Jaan näikse rahul olevat, et ka pojal on see puhtuse ja korra vaim sisse tulnud. Kohati, nagu Talts sõnab, on see küll ka vahel tülikas: «Mina vaatan, et käib küll, aga tema… Noh, siin on betoon, aga nemad panid veel spets vundamendiplaadi siia — no on seda nüüd tingimata vaja?»
Ühes on Jaanid aga kindlalt ühel meelel — tänavasillutisega rajatud teed tuleks üles võtta. Tõepoolest, mõni koht on veidi sisse vajunud, aga üldpilt paistab siiski hea — aga Taltsidele mitte!
Naudivad vaikust
Jaan juunior naudib maal ennekõike vaikust, ja võimalust tulla kohta, kus ei ole internetti. «Jäin hiljuti kuulama Vikerraadiost üht viieminutilist teemaarendust vaikusest,» meenutab juunior. «Kui kümne aasta pärast räägid lapsele vaikusest, võib ta tõepoolest küsida, mis asi see vaikus on. Kui räägitakse saastekvootidest, võiks olla kehtestatud ka vaikusekvoot… Nii et jumal tänatud, et siin ka internetti pole, isegi telefonilevi eriti mitte.»
Istume Taltsidega ühes lõunaeinet võtma. On`s tegemist kõvade võõrustajatega? «Vastupidi, vastupidi, siis ei ole enam see,» sõnab vana-Jaan. «Siis oleks laat. Kõige hullem asi on laat. Siin käivad ainult omad inimesed, mõned sõbrad ka.»
