Kas tõesti kumisevad veendunud elunautleja HUGH GRANTi kõrvus pulmakellad?

Nad veetsid suve Lõuna-Prantsusmaa ja Itaalia kuldsetel liivadel ning on sügisel Londoni udude eest korduvalt ookeani taha päikest nautima põgenenud. Filmistaar Hugh Grant (44) ja inglise miljonäri James Goldsmithi tütar Jemima Khan (30) on naise abielu purunemisest saadik peaaegu lahutamatud.

«Olen õnnelikum kui kunagi varem,» ütleb Jemima. «Ma abiellusin ja sain lapsed väga noorelt, nüüd saan minagi veidi lõbutseda.»

Hugh’ lähikondlased usuvad, et ta on valmis sellele suhtele tõepoolest «võimaluse« andma. Sestsaadik, kui ta neli aastat tagasi Elizabeth Hurleyst lahku läks, on Jemima tema esimene tõsine sõbranna.

Granti suhtumine abiellu on viimastel aastatel muutunud. «Pole olemas paremat poissmehepõlve kui minul,» ütleb ta. «Mis puutub madalatesse kirgedesse, siis mul on neid piisavalt olnud. Nüüd olen valmis kogema tõsisemaid asju.»

Mõni nädal tagasi väitis Hugh Oprah Winfrey talk show’s, et naise juures köidab teda nüüd «sisemine ilu». «Ma vajan vaid ilusat hinge,» ütles uue Bridgeti-filmi «Täitsa lõpp« staar. «Ma ei hooli enam välimusest. See, mis mulle naise juures kõige enam meeldib, on... tõsiasi, et ta armastab mind.»

Tõsised kavatsused

«Hugh on üle pika aja jälle tõsiselt armunud,» lobiseb üks näitleja sõber. «Ja ta ütleb, et ei kavatse sellest kõigest loobuda, et mängida mõnes filmis jälle mingit pinnapealset briti snoobi. Talle meeldib Jemima kahele pojale isa eest olla. Ta tahab Jemimaga last.»

Hugh on Jemimat tutvustanud ka oma isale Jamesile (ta ema suri kolm aastat tagasi). «Hugh ütles isale, et ta pole kedagi niimoodi armastanud nagu Jemimat,» räägib sõber. «Ja kui ta pihtis, et tema süda valutab ilma Jemimata, soovitas ta isa: sellisel juhul peab Jemimast saama sinu naine. Hugh’l on nüüd selge siht silme ees.»

Ka naise sõbrad kinnitavad: «Miski ei teeks Jemimat õnnelikumaks kui proua Grantiks saamine. Tema lahutus on alles nii värske, ta lihtsalt ei taha, et teda sündsusetus kiirustamises süüdistatakse.»

Piinarikas filmikunst

Armumine on Hugh Granti küll kõvasti muutnud, kuid eraelust ei taha ta sellegipoolest rääkida. Tegelikult jätaks ta ka töö teemal sõna võtmata, kuid nüüd, kui «Bridget Jonesi» teine osa «Täitsa lõpp» on kinodes, ei ole tal sellest pääsu. Hugh väidab, et tema osalemine «Bridgeti» järjes oli tükk aega väga ebakindel.

«Danieli osaga käis pikalt üks jändamine,» räägib ta. «Minuga oli väga-väga keeruline töötada. Raske on minuga alati, aga seekord olin ma ikka täiesti võimatu. Esiteks ei meeldinud mulle üldse, et Daniel läheb televisiooni tööle — seda meediumi ta ju vihkas. Aga ma harjusin mõttega ja töötasin tükk aega Danieli kavaluse kallal. Üks pehmendavaid asjaolusid selle tegelaskuju juures oli ju alati olnud see, et ta pole mitte üksnes tõbras, vaid kaval tõbras. Tahtsin, et see omadus jääks talle alles. Kui ta end teles esitles, siis tahtsin, et ta ei oleks üksnes šikk mees, vaid ka kavalalt šikk mees.»

Hugh nõustus osalema alles siis, kui talle koitis, et tegelikult ei mängi ta selles filmis ju romantilist peakangelast, vaid paha poissi.

«Olen aastaid intervjuudel istunud ja kuulanud, et ma kehastan peamiselt paipoisse. «Miks sa ei võiks minna ja mängida vahelduseks mõnd vastikut tüüpi?» küsitakse minult. Danieli roll oli tegelikult kergendus. Ma võin olla küllaltki vastik. Mul puudub põlev iha igasuguste nunnude tüüpide mängimise järele.»

Neurooside kammitsas

«Bridget Jonesi» järg viis Hugh’ taas kokku filmi nimiosatäitja Renée Zellwegeriga. «Teate, Renée on lihtsalt väga hirmuäratav,» sõnab Hugh. «Näitlemine on masendav tegevus, see võtab kohutavalt aega ja on meeletult igav. Metsikult peab pingutama, et asju toimima saada. Eelkõige läheb tarvis kirjeldamatut tahtejõudu ja vaimutugevust. Renéel on see olemas. Ma ei tea, kust ta selle on saanud, aga tal on see olemas.»

Hugh tunnistab, et tema tööviljakust mõjutas pikk eemalolek kaameratest — roll ei jäänud talle pähe ning ta kannatas isegi kaamerahirmu all. «Teisel võttepäeval oli mul närvivapustus,» pihib Hugh. «Ühtäkki tabasid mind igasugused neuroosid. Mul tekkis isegi kaamerahirm, mida mul kunagi varem pole olnud. See oli kõigile asjaosalistele väga raske. Pidime tegema 30 võtet, enne kui mulle meelde tuli, mida ma ütlema pidin.»

Noor pensionär

Asi oli muidugi selles, et Hugh polnud praktiliselt kolm aastat üheski filmis mänginud. «Noh, oli väike osa filmis Love Actually («Armastus on see...») ja ka Bridgeti-filmis oli mul väike osa. Nii et ma olen pooleldi pensionil,» ütleb ta.

Pensionile minna meeldiks Hughile väga — lõppude lõpuks on ta ju näitleja, kes vihkab rambivalgust ja eelistab Los Angelesele Londonit. «Ma suhtun näitlemisse samamoodi nagu laulmisse. See on küll loominguline, aga teisejärguliselt loominguline töö. Tegeleksin meelsamini millegi esmajärgulisega. Olen seda miljard korda öelnud, aga mul on tõesti kogu aeg tunne, et ühel päeval saan ma hakkama särava stsenaariumiga. Stuudio istub ja ootab juba. Nad on selle eest isegi maksnud.»

Kui Hugh parajasti ei tööta — ja enamasti ta ei tööta —, veedab ta aega Londonis, loeb, sööb karrit, vaatab oma armastatud Fulhami jalgpallimeeskonna mängu ning naudib oma värskeimaid kirgi: golfi ja Jemimat. Ta tunnistab avameelselt, et näitlemine ei toida tema hinge, mis sest, et see on tema pangaarvele toonud üle 36 miljoni dollari. Võib-olla on nüüd õige aeg see lubatud särav stsenaarium välja haududa? «Mulle ju meeldib asju lõpetada,» väitis ta kunagi.

Aeg tundub olevat õige ka koduse kuningriigi loomiseks. Kuninganna on tal igatahes juba olemas...