“Mart Laar kinkis oma raamatu, kui olime käinud koos mu kodukohas Voosel, kuhu olen asunud looma Eesti ajaloo hariduskeskust – ja ta kirjutas raamatusse pühenduse: «Eestit on alati edasi viinud hullud ideed.» Kui löön raskuste ees seistes kahtlema, et kas ajan õiget asja, võtan selle pühenduse lahti ja mul tuleb taas jõudu juurde,” räägib Kanal2 uudisteankur ja maaelu edendaja Tanel Talve.
Kanal 2 uudisteankur ja e-turundusfirma Winter Media Group omanik Tanel Talve (37) käivitab suurejoonelist ettevõtmist. Maakodu kõrvale, tema Voose valdustele loodetavasti lähiaastatel rajatav Eesti ajaloo hariduskeskus peaks kohalikele ja külalistele välismaalt põneval kombel edasi andma eestlaste lugu. Saksa spetsialistide detailplaneering näeb ette tehnoloogiliselt võimsat ja meelelahutuslikku keskust erinevate allüksustega, näiteks sepikoda kohapeal elava sepaga. Projekti käivitamise maksumuseks on kolm miljonit eurot. Suurprojekt peaks samuti hoidma armsat kodust maakohta välja suremast ja tooma sinna tagasi ettevõtlikud inimesed. Eestlaste ajalugu saab seal lahti seletatud ajaloolase Mart Laari poolt. Mart innustus Taneli mõttest ühel valimispäeval, mil viimane teleajakirjanikuna IRL valimisstaabis intervjuusid tegi. Kuni oodati valimistulemusi, astus Tanel Mardi juurde ja rääkis, et tal on säärane mõte. «Ütlesin, et ma austan teda kui ajaloolast, et kas ta tahaks kampa tulla, raha pakkude ei ole. Ja Mart on õnneks heas mõttes piisavalt hull selle koha pealt. Tal lõid silmad särama ja ta ütles, et tänuväärne ettevõtmine, teeme ära.»
Hundid piiravad
Tanel võtab meid vastu oma lapsepõlve- ja maakodus, mille nende pere on nüüd, Eesti ajal ümber ehitanud. «Voose on mul veres ja hinges vanavanemate tõttu, kes siin elasid – seepärast on maaelu arendamine mulle tähtis. Ma olen üks hulludest, kes usub, et elu maal on võimalik.»
Koera siin ei ole, võib julgelt uksest sisse marssida, aga õhtuhämaras, jumal seda teab, võiks ehk suisa mõne hundi hiilgava silmapaari ette sattuda.
«Eelmisel aastal oli siin lambaid, keda murda, hundid võtsid terve karja maha. Sel aastal on lambaid vähevõitu, hakkasid küla pealt koeri ära viima,» sõnab Tanel.
Muidu on rahulik, Taneli sõbramehed kipuvad talle siia tihti külla, sest koht olla kuidagi eriti õdus kodune. Peremees tõdeb: «See Uuetoa on pull koht. Kui mina väike olin, oli see alati ka ülejäänud külapoiste kogunemiskoht. Vanaema ei jõudnud võileibu ära vorpida. Kõik küla poisid said meil söönuks. Inimestele meeldib siin mingil põhjusel.»
Köögilaual on kõrsikud, meie generatsiooni «neiupõlvetoode», nagu Tanel neid hellitavalt nimetab, nende ragistamine kutsub nostalgilistele radadele. Ragistame ja silmitseme pilte elutoa seintel – need on kaadrid läbi aja Taneli vanaemast Aurelie Velveld`ist ja tema teisest mehest Arnold Gustav Velveldist, kes pere kolme poisi jaoks olnud aga nagu vanaisa ja keda nad kutsusid Onuks. Esimesest mehest läks vanaema lahku, kui öelda tänapäevaselt, iseloomude sobimatuse tõttu.
«Eks ma selle tsiklipisiku vist Onult saanud olengi,» märgib Tanel. See olnud lausa ulmeline õnn, kui Onu ostnud talle, veel põnni mõõtu poisile Kehra poest tuttuue sääreväristaja.
«Kuramus, ta ostis talvel selle! Pidin kevadel ootusärevusest küüsi närima,» meenutab Tanel naeruselt. «Vanaema sõitis ka tsiklite tagaistmel. Mäletan, ühel tsiklil, millel ei olnud tagaamorte, sõitsid nad koos Tallinnast Pärnusse. Vanaema käskis – müü maha! Vaene mees pidigi müüma! Muidu oli äge tsikkel, aga pisut kõvavõitu pikemaks sõiduks ja vanaema keeldus sellega edasi sõitmast.»
Vanaema mees päästis raamatukogu
Tanel ja tema kaks venda veetsid Voosel kõik koolivaheajad, saades vanavanematelt ohtrasti positiivset toetust. Vanaema mees päästis kunagi ära külaraamatukogu. Enne venelaste hävitustööd tõi ta sealt kohvritega paljud raamatud koju ära.
«Terve maja oli raamatuid täis ja see soodustas lugemist. Sari «Seiklusjutte maalt ja merelt» on mul läbi loetud üsna noorena,» räägib Tanel. «Sealt edasi võtsin ette Tammsaare ja Kaugveri. Mul ei olnud midagi lugeda enam, sestap hakkasin neid tõsisemaid raamatuid vaatama. Mina olin nohik, lugesin kodus raamatuid.»
Taneli vanaema oli elupõline voosekas, sündinud siit paar maja edasi. Elu võttis aga ootamatu pöörde, kui inimesi hakati küüditama. Vanaema isa Hans ei pidanud küüditatute vagunis kaua vastu, tema elutee lõppes, kui rong jõudis Valga kanti.
Tänaseks on perekond mitmeid riigikordi ja elanikke näinud vanaema sünnikodu müünud edasi teistele tublidele inimestele. Vanaema ostis aga kunagi oma kodukülla naasnuna ja uut elu alustades sinnasamasse kõrvale teise maja – kus me täna koos istumegi.
«Minu jaoks on nagu see too õige kodumaja, kus olen lapsest saati ringi vändanud. Oleme perega koos seda renoveerinud – Vene ajal ehitatud värk sai vähe moodsamaks tehtud. Kuivkäimla asemel on veega käimla,» lausub Tanel.
Pererahvas käib siit pidevalt läbi. «Mul on väga ägedad vennad, olen selles mõttes üks väga õnnelik inimene. Ma ei kujutaks ette, kui mul ei oleks ühtegi venda või õde, täitsa imelik oleks, tühi tunne. Juba seegi on väärtus, et on kellegagi olulistes küsimustes vaielda.»
Tanel kiidab, et ka omaette on maakodus väga mõnus olla. Mõnikord istub ta keset nädalatki pärast pikka tööpäeva tsikli selga või autosse ja sõidab oma Viimsi kodu asemel Voosele. On üleöö, ja kui hommikul Tallinna tagasi vurab, on juba sootuks selgem ja helgem olemine.
Pereloomine peab ootama
Kas pruutis tüdrukuid siis küla peal ei ole, keda Voosele perenaiseks tuua? Tanel mõtleb. «On, aga isa on neil külavanem – ühesõnaga, ei julge minna. Ta on kõik need oma väimehed tööle pannud, kohe kündma ja metsa puid langetama.» Ehk tammsaarelikke elutõlgendusi tänapäevaselt käsitledes – küll naine ja lapsed majja tulevad, kui inimene ja aeg õiged.
«Ega nad tulemata jää. Kõikidel asjadel on oma õige aeg, olen seda meelt. Ma väga ei arva, et kui inimene on 20aastaselt kogemata lapsed saanud, et siis ongi nii, nagu olema peab. Mulle on ikkagi see tähtis, et lastel oleksid nii ema kui isa. Neid katkiläinud peresid on nii palju Eestis, et ma ei kiirusta. Tasa ja targu. Aga ega ta tulemata jää selle pärast,» räägib Tanel.
Seniks aga jätkub kõvasti tööd ajalookeskuse projektiga. «Oleme juba päris palju raha ja aega sinna alla pannud,» sõnab Tanel. Praegu tehakse detailplaneeringut, seda teeb Saksa firma, mis on teinud ka näiteks Berliini loodusloomuuseumi ja Islandi rahvusmuuseumi.
«Siis tulid voosekad...» Tanel puhkeb naerma. «Sellest võiks raamatu kirjutada. Meili teel suhtlesime tükk aega, ja nad, viisakad inimesed, pikalt kohe ei saatnud, ikka vastasid. Sõbraga räägime, et kuramus, see ei vii kuhugi, kaua me siin leelotame, tahaks et asjaks läheks juba. Panime lipsud ette ja sõitsime Berliini kohale. Koputasime uksele, et näete, me oleme päriselt olemas!» meenutab Tanel. Seal oli ka üks soomlane, kes parasjagu taastas oma vaarisa talu, ja tema kiitis takka: «Õige asi, mehed, mis te teete! Eestit ma tean, jah, Tallinnas või?» Ei, on selline Voose küla, pidi Tanel veel kord seletama.
«Siis nad vaatasid meid tükk aega, et mis mõttes, tahategi niimoodi teha või? Tahame, jah, kuramus. Ja siis nad läksid ise ka nagu kuidagi põlema, et see on äge mõte, teeme! Ja tõesti, see raha, mis me maksime, ei olnud kuidagi suur nende mastaape arvestades. Meile ei olnud see väike summa, neile on see loomulikult taskuraha,» räägib Tanel.
Tahab turvatunnet
Sakslased käisid seepeale Eestis, korraldati workshop Mart Laari ja teistega. «Mart seletas neile poolteist tundi Eesti lugu. Me tahame, et inimene saaks aru, mis on toimunud üldse, kes me oleme… Et me ei ole mingi mõttetu rahvakild siin, tegelikult on meist tohutult palju olenenud ka Euroopa kontekstis. Vahepeal ei saanud sakslased inglise keeles mõnest sõnast aru ja siis Mart ütles, ta võib saksa keeles ka rääkida. Ja rääkiski saksa keeles neile. Minu sügav austus Mardi ees. Kui Mart oli lõpetanud, kõigil olid suud lahti, eestlastel ka.»
Kui projektile peaks laekuma ka EAS-ist toetus, võiks ehitusega alustada. Tanel ütleb, et ta ei võta seda tööd ette omakasu eesmärgil – äriplaan näeb ette, et tullakse omadega ilusasti välja, aga meeletut kasumit ei ole kuskilt terendamas. Ettevõtmine sisaldab Taneli sõnutsi teistsugust omakasu – ta tahab luua järgnevaks eluks meeltmööda keskkonna vanavanemate kodukohas, kus tal endal oleks tore ülejäänud elu elada ja lapsi kasvatada. Samasuguste noorte ettevõtlike inimeste keskel. Palju on külarahvaga juba praegu ära tehtud, oma kätega suur külaplats ja väike laululava üles ehitatud.
«See on ju ka elu mõte, et teed tööd ja et samal ajal oleks tore olla. Kõik see on nagu väljakutse, enesearendamine,» leiab Tanel, ja lisab muiates: «Ma pole rikkaks saanud, sest pole aega tegeleda raha teenimisega selle töö kõrvalt.»
Samas tunnistab mees, et on endale majanduslikus plaanis eesmärgi seadnud. «Et mul oleks mingi turvatunne. Ma ei taha elu lõpuni kuu lõpus sente lugeda, et kas saan kommunaalmaksed makstud või mitte. Aga ma ei taha mingit kuradi lossi ega Ferrarisid, milleks?»
Tanel meenutab aega, mil ta töötas Hansapangas internetiturunduse osakonna juhatajana, aastad olid siis 1998–2002: «Hansapankurid rääkisid ühel konverentsil, mäletan, et raha teenimine on kah tore asi, aga see on vaid vahend suuremateks asjadeks. Raul Parusk, kes oli käinud Venemaal mingit linna ehitamas, ütles, et te ei kujuta ette, kui äge tunne on, kui saad elule tagasi vaadates öelda, et oled ühe linna ehitanud. Et kõik see raha on köki-möki, aga vaatad selja taha tehtule ja mõtled – olen osaline olnud linna ehitamises! Mulle hakkas see mõte väga meeldima.»
