«Kohtla-Järvel tunnevad eestlased mind tänaval ära, aga venelased ilmselt mitte,» tõdeb Ida-Viru pealinna finaali laulnud Tanja Mihhailova. Nokk kinni, saba lahti…?
Kohtumispaigaks pakub Tanja (28) talle kodukõrtsiks saanud Chicago. Sealsel laval on ta oodatud püsiesinejaks talle hästi sobivate Ameerika evergreen’idega. «Laulupealinna» finaalieelse kolmapäeva varahommikul on tal seal bändiga õhtuse Madonna laulude-kava proov. Keskpäeval sööb ta seal hommikust… Et tuisata «Laulupealinna» finaalieelsesse proovi, reklaamisalvestusele. Intervjuud saadab Tanjat nõudev telefonihelin. Kahel korral ta vastab – elukaaslasele Mikk Saarele ning kolleegile ja konkurendile Ott Leplandile.
Mis oli esimene mõte, kui sind Kohtla-Järvet pealinnaks laulma kutsuti?
Ei mõelnud kaua. Vaatasin, et kuupäevad sobivad ja… Mulle meeldivad suured teleprojektid. Siin oli veel eriti huvitav – tood ka tavainimesi oma muusikakeskkonda.
Iseasi on enda eest võistelda, aga terve kodukandi eest – kas see vastutus hirmu peale ei ajanud?
Einoh, ma teen ju ikka oma tööd maksimaalselt ja laulan nii hästi, kui ma oskan. Aga kuna rahvas hääletab, siis sõltub see, kuidas meil läheb muidugi ka minu kodukandi rahvast.
Millist kohta seitsme hulgas endale uskusid?
Pidasin suht tõenäoliseks, et ma olen üks esimestest, kes välja lendab… Ida-Virumaal on selle saate vaatajate protsent ilmselt märksa väiksem kui teistes kohtades. Pluss see, et teiste linnade eest laulsid minust populaarsemad Ott, Birgit, Koit…
{poolik}
Seda uhkem tunne, koht finaalis – tõusva populaarsuse tunnistäht!
Jah, mul on ülimalt hea meel, et inimesed võtavad mind omaks – et neile läheb korda see, mida ma teen. Ja finaalis – juba teist korda! Täpselt samuti oli «Laulud tähtedega» finaal ju Pärnu kontserdimaja laval!
See oli mulle esimene suur tele-show – ja emotsioonid enamgi laes. Finaali pääsemist poleks ma uneski julgenud oodata! Ma nii mäletan, kuidas ma Margusele («Laulud tähtedega» duetipartner Margus Hanson – toim.) meie esimesel kohtumisel ütlesin: «Teate, Margus… et mina nagu pole…, noh, paar saadet võib-olla peame vastu…».
Nüüd konkureerivas linnas Kärdlas oled sa kunagi käinud?
Üks-kaks korda, aga mitte puhkamas, vaid esinemas ühe sealse firma peol.
Millised Eesti väikelinnad tunduvad sulle eriliselt armsad?
Mulle meeldivad Eesti väikelinnad. Viljandi – kuhu ma Kohtla-Järvelt sõitsin muusikat õppima. Haapsalu… Naljakas, et Tartu algul mulle üldse ei istunud. Tundus kuidagi liiga aeglane. Või lihtsalt mul ei olnud selles ülikoolilinnas mitte midagi teha. Aga nüüd, kus ma olen mitu aastat Vanemuise muusikalides mänginud… Olen nii happy, kui Paavo (teatrijuht Nõgene – toim.) helistab ja sinna jälle tööd pakub. Prooviperioodid on enamasti kevadel – ja just siis on Tartus võrratu olla! Naudin kolmetunniseid lõunapause oma muusikalikambaga Raekoja platsi kandi tänavakohvikutes. «Mäletad, seal vastaskohvikus saab jube head kooki…!» Ja tõkk-tõkk-tõkk üle tee – ja mõnuleme järgmises kohvikus. Nii tšill..!
Soovita Kohtla-Järvelt mõni sulle nostalgiline koht?
(Paus.) Need mõned kohad, mis olid minu lapsepõlves – neid lihtsalt polegi enam olemas.
Tollased kohvikud, minu elu esimene ööklubi – need on ammu kinni. Omal ajal sai käidud Kukruse mäel istumas – niisugune rohkem künka moodi asi, ei ole väga mägi. Pärast kooli läksime, saime kokku ikka seal. Või Jõhvi kultuurimaja kõrval pargis…
(Tanja vastab Miku kõnele: «Tead, ma jooksen küll kodust läbi, aga süüa teha ei jõua. Soojenda eilset hernesuppi…»)
Kuni laulad täiel rinnal Kohtla-Järve eest – on su köök siis Chicago?
Rohkem ostan jooksu pealt valmistoitu kaasa. Kodus asju ja riideid vahetades kähku «ampsutan». (Õnnelikult.) Nii kreisilt kiiret perioodi pole ammu olnud!
Peaasi, et tervis finaalis päris alt ei veaks. Paar nädalat on mul antibiootikumid peal. Jäin
haigeks, kui meil Vanemuises oli «maraton» – nelja päevaga kuus Abba-tribuutetendust.
Millal kodus mõnd põhjalikumat delikatessi valmistasid?
Üleeile, kiiruga. Veinis hautatud sealiharullid – need on suht lihtsad.
Seniks on mees Mikk majapidamis- ja kodukohustused enda kanda võtnud?
Jah, eks ta tegutseb nüüd meil kahe eest. Sest ega mina praegu absoluutselt koristada, poes käia ei jõua.
Millist head nõu Mikult «Laulupealinna» lahingutesse kaasa said?
Laule valides konsulteerisin temaga ikka. Nüüd finaaligi kohustuslikku vana kooli eestimaist lugu valides. Eestis on palju vana kooli häid lugusid – kaalusin mitme vahel: Oi, kurat, see on ka hea!
Lõpuks jäi see, mille Susan (saate lauluõpetaja Lilleväli – toim.) esimesena välja pakkus – rahvalaul «Mu süda, ärka üles». Ma ise polnudki seda varem kuulnud.
Mis sa oma tarkusest oleks valinud?
Mulle meeldivad väga Tõnis Mäe lood «Pühendus» ja «Palve». Aga tuli arvestada, et partneriteks pole professionaalsed lauljad…
Paljusid vaimustasid sa eriti just
Tina Turneri lauluga «River Deep – Mountain High». Sinu senise elu «mäetipp» – suurim õnnetunne?
Sa mõtled ühte ainust hetke…!? Ma vist ei oska öeldagi. Nii nagu üht suurt unistust – kohe tuleb pähe palju väikseid.
Sest iga kord, kui tuleb uus emotsioon peale – siis ega sa vana peale ju ei mõtle. Nii nagu meil Margusega «Laulud tähtedega» saates – iga kord, kui edasi pääsesime, oli uus «hurraa!» – samm edasi. See oli minu esimene suur teleprojekt, kus ma osalesin.
Samamoodi – «issand!» – kui suur asi see oli, kui ma Kohtla-Järvel gümnaasiumi lõpetasin! Või siis see vägev tunne, kui sa suure orkestriga laval hea esituse teed. Näiteks muusikalis…
Eriti mis – kuulus nimilaul muusikalis «Fame»?
Just! Olen mõelnud, et praegu teeks ma seda kindlasti veel paremini. Mu eesti keel polnud siis see, mis nüüd ja lauluoskuski…
Aga «river deep» – sinu valusaim põhjamudas ärakäimine?
Oo, neidki on olnud palju… Alustades sellest, kui mind Kohtla-Järvel lastemuusikakooli ei võetud. Öeldi, et mul puudub muusikaline kuulmine. Siis noh mingid konkurentide sõimamised. Kooliastumised Viljandisse… Aga rohkem on olnud ikka vist neid mäetippe. Noh, küll ma ise ka neid halbu hetki mäletan – sest sellest ju õpidki.
Vasta nüüd mäetipult ja ausalt: on sind kunagi tabanud mõte, et seal Kohtla-Järve tuhamägede all oled sa sündinud ja seal ongi su õige koht – sinna sa oma elupäevad ka lõpetad?
Patja olen nutnud küll – aga mitte nii, et nüüd pakin asjad kohvrisse kokku ja sõidan ema juurde koju tagasi. Sest sealt ma olen n-ö välja kasvanud. Arenemisvõimalus lauljaks puudus.
Ei löönud hetkekski kõhklema. Olid kindel: eesti laulja saab ükskord minust niikuinii!
Ausalt öeldes, ma ei ole niimoodi mõelnud. Oli neid aegu, kui tööd ei tulnud – ja sõingi Viljandis kolm kuud leiba ja kapsasalatit, sest rohkemaks raha ei olnud. Esimesel-teisel kursusel oli meil Nightlight Duo. Siis ajas asju minu esimene mänedžer Gunnar Loho. Olin juba harjunud esinemiste, pisikese teenistusega igasugu pubidest, aga siis vahepeal läksid me teed lahku. Püüdsin leida ise endale keikasid (esinemisi, tööotsi – toim.), aga…
Ükskord elus – see oli juba hiljem Tallinnas, käisin ühes firmas töövestlusel. Nad otsisid ürituste korraldajat. Nad oleks võtnud mind põhikohaga, nii et ma poleks enam igal ajal laulda saanud… Loobusin, kuigi mul siis esinemisi suurt polnud. Mu esimene plaat (JZ Belle – toim.) oli küll väljas, aga keikasid suurt polnud… Oli halvemaid aegu, aga saime üle.
Ega meil palju neid Eestis polegi, kes muud ametit pidamata ainult lauljad olla saaks…
Ega minagi ei tea öelda – äkki ma lähen ka Kohtla-Järvele ja hakkan laulustuudiot tegema. Aga nad ju lubavad siin järgmiseks aastaks maailmalõppu. Nii et ei ole mõtet nii kaugele edasi mõelda.
Minu püsiteenistus on tulnud kolm-neli aastat Vanemuise teatrist – see on väga suur asi, kui laulja teab ette, et teda ootab pikem periood tööd.
Mäletan ajakirjanikuna meie esimest kohtumist aastast 2002, Fizz Superstar talendikonkursi koridoripingilt. Naeratasid duokaaslase Ly Lumiste kõrval Mona Lisa naeratust ja tundsid end vist üsna sandisti…
Nojah, kas ma siis üldse aru sain, mis sa eesti keeles rääkisid või küsisid. Kui sandisti just…? Kuna ma seda üldse ei mäleta, siis isegi kui hea ei olnud, ilmselt polnud mu tunne eriti hull.
Mänedžer Gunnar Loho meid sinna võistlema lükkas. Sõidutas ühelt salvestuselt sinna kohale, ja pärast tagasi. Ma vist ei teadvustanudki seal, et sellest võiks tulla midagi vajalikku.
Mäletan meie intervjuud, siis kui 2006 ilmus su teine album «Teemant», juba ekstra sulle kirjutatud eesti originaallugudega. Selles intervjuus ilmutasid sa pettumust, et kuidas sa ka ei pingutaks, aktsendi pärast ei võta eesti publik sind ilmselt mitte kunagi päris omaks…
Nojah… Ma ei teagi, kuidas vastata. Samas tulid ka tööd muusikalides – seal läks mul hästi, aga minu plaadid ei läinud. See tunne, et mind on võetud omaks tuli alles saates «Laulud tähtedega» – et olen nii, nagu ma olen, aga meeldin…
On’s nüüd kas või Kohtla-Järvel mõni venelane tulnud ja küsinud – «mida sa sööd», et oled eestlaste hulgas nii menukaks ja omaks saanud?
Ei, sest kui ma kuskil linnas liigun, ega venelased mind ära ei tunnegi. Nüüd, kui ma arsti juures käisin, venelannast õde küsis mu nime ja et mis ametit ma pean… Eestlased tunnevad mind märksa rohkem. Minuga seotud venelased muidugi vaatavad ka «Laulupealinna». Aga n-ö tavavenelane – kust tema peaks teadma, kui ta ei vaata eesti kanaleid.
Kohtla-Järve kandis oled sa ju ka varem laulmas käinud?
Eestlastele. Nojaa kaevuripäevadele Toilasse on kutsutud.
Teeb see sind kurvaks ka, et venelased
sinust suurt ei tea?
Ei, miks?
Üks ammune Vene menufilm kandis nime «Võõrastele oma, omadele võõras» – kuidas sa seda vene ütlemist oma elukogemusest lahti mõtestaksid?
Mul ei ole niisugust tunnet… Või ehk kunagi oli: tahtsin Eestis arvestatavaks lauljaks saada, aga tundsin, et päris omaks ei võetud. Venemaale ei tahtnud minna – seal olnuks ma ju võõras… Või kuidagipidi siis…? (Naerab.) Ma loodan, et said must aru.
Nüüd oled siinsetele venelastele võõras?
Ma arvan küll, jah.
Millal sa viimati pikalt ja mõnuga vene keeles rääkida said?
Emaga Kohtla-Järvel ja vanaema-vanaisaga siin Tallinnas ju ikka räägin, aga (Naerab.)… kas just pikalt ja mõnuga…? Paar nädalat tagasi olid siin ühe Vene seriaali võtted – siinne asjapulk on mu hea tuttav. Tema näitas neile mu fotot ja mind kutsuti laulvat ettekandjat mängima. Kogu tiim oli Venemaalt, ja seal oli terve võttepäev vene keeles.
Aga teised «meie venelased» – Olga Kosmina või näiteks Anna Levandi – tõmmet omasugustega suhelda ei tunne?
Anna Levandit ma isiklikult ei tunne. Olga oma mehega kutsub meid külla, aga mul pole praegu aega süüagi, ammugi siis külla minna. Tunnen Olgat Miku kaudu – nemad suhtlevad omavahel rohkem.
Ja mul on ju pinginaaber, kellega me tihti helistame. Temalegi üritan juba mitu kuud külla minna. Igal nädalal räägime – no nüüd pühapäeval, kui ma lendan saatest välja, siis ma tulen kohe esmaspäeval sinu juurde…
Suvel olime Mikuga kaks nädalat mu õel Ilonal Iirimaal külas. Pärast kooli lõpetamist polegi meil õega nii pikka kvaliteetaega koos olnud. Õde oma elukaaslase ja sõpradega läks sinna tööle. Õde teenib-elab seal juuksuriametis hulga paremini kui Tallinnas – siin olid nad hädas, et ellu jääda, seal on neil kõik eluks vajalik kodus olemas. Nad üürivad maja Dublinist pooletunnise autosõidu kaugusel. Mõnus roheline äärelinn, mugavalt väikesed kolmekorruselised majad.
Ka Mikk suhtles seal vene keeles?
Mikk saab vene keelest aru ja mu õde räägib ka eesti keelt…
Ida-Virumaa eestlasi ärritas, kui sa laulsid otse, et Kohtla-Järve asemel valid sa muidugi Tallinna… Narkootikumid, prostitutsioon, HIV. Kui lähedalt see teema su Kohtla-Järve lapsepõlvenaabreid-sõpru puudutas?
Seda suhtumist oli küll, et ise lasi sealt jalga, no mida ta teab ja räägib? Ma ei mõtle ju neid asju välja. Rääkisin sellest, mida ma olen seal näinud. Mäletan, kuidas ühel mu klassiõel rööviti korter tühjaks. Olen näinud, kuidas eestlased versus venelased on nuga andnud… Kui mina seal elasin, 1980ndatel, 1990ndatel oli jõhker üleminekuperiood – olukord oli Kohtla-Järvel kindlasti teravam. Nüüd, ega ma täpselt ei teagi, aga seal liikudes halvad asjad enam nii silma ei torka… Aga igal ajal elab ja töötab enamik inimestest ja – lapsed kasvavad. Seal kandis on väga palju kultuurimaju ja lastele hulganisti põnevaid huviringe…
Vene lastele meeldib eriti esineda…
Mäletan, et ma käsin vähemalt kolmes ringis – laulu-, tantsu- ja draamaringis. Samuti käis mu õde järjest kõik ringid läbi, alustades malest ja lõpetades rahvatantsu ja ujumisega… Meil oli lapsepõlves, kus käia ja mille kõigega tegeleda. Kohtla-Järve ei ole mingi urgas, kust igasugu kriminaalid välja roomavad. Minust sai täiesti normaalne inimene. Mu pinginaaber õppis arstiks. Samasugune väike Eesti linn, igas kohas on häid ja ka halbu inimesi.
Anne Veski sai hiljuti ordeni rinda president Medvedjevilt endalt. Mis oleks sinu unistustuste auhind?
Mul on juba. Ma olin kutsutud Eesti presidendi vastuvõtule – olla presidendiballil, see oli minu jaoks ikka väga suur asi! Üks minu elu suurimatest mäetippudest. Päriselt ka.
Sinu Kohtla-Järve lapsepõlves oli Anne Veski ainus eestlane, keda sa televiisorist teadsid?
Veski. Ja Jaak Joala ka….
Aga Madonna meeldis rohkem?
Neid kahte ei saa võrrelda. Veskit nägin ma televiisorist, Madonnat videokassettidelt, mis mu isal õnnestus kusagilt välismaalt hankida.
Kas te Mikuga mõnel õhtul kahekesi olete ka kaalunud, mis maimukesele nimeks saab – esimesele pojale sinu isa järgi Juri, teisele Miku isa järgi Jaan…?
(Naerab.) Seda teemat me ei ole väga arutanud… Meil ei ole nagu… Noh, paha öelda, et «ei ole tahtmist». Aga ma ei tunne veel, et õige aeg oleks.
Kui tuleb tahtmine oma kooselu registreerida, kas sinust saab siis Tatjana Saar?
Muidugi ma võtaks siis oma mehe nime. (Naerab.) Aga ei tea ju veel, kes mu abikaasaks saab. Keegi ei ole veel ametlikult naiseks palunud… Siin olen ma vanamoeline: mees teeb ettepaneku ja naine võtab mehe nime.
Tanja Mihhailova töötab juba kui oma- ette tähenimi?
Aga see ju ei tähenda, et ma Mihhailova nime laval edasi kasutada ei võiks! Terve Eesti ei peagi teadma, kui ma mehele lähen. Mulle meeldiks omade keskis ja kas või paljajalu lihtne pingevaba pulm.
Külalisena olen ma käinud ainult kolmes pulmas, küll aga mitmes laulmas… Olen näinud pruute, kel kingad pigistavad või korsett kopse kokku surub. Ka ei tahaks ma ärgata pulmapäeval kell seitse hommikul, et minna meiki tegema. Mulle meeldiks registreerimiseks pigem õhtune aeg – palju küünlaid ja laternaid. Vabam õhkkond. Nii et kõik mu lähedased inimesed tulevad ja on meiega, nii nagu nad ennast mugavalt tunnevad…
(Taas heliseb telefon nõudvalt.) Ma vastan, see on Ott… (Telefoni: «Jah, ma olen autoga, tulen, sõidan, võtan sind peale…»). Tead, seekord Otiga finaalis ei tunne ma üldse mingit halba konkurentsi. Ott on nii tore ja hea huumorimeelega inimene…
