Eesti kaitseväe juhataja TARMO KÕUTS ei ole tüüpiline sõjard. Kõuts on hoopis parandamatu romantik.
#p2# Septembrihommik kontradmiral Tarmo Kõutsi (47) kodus sarnaneb kaadritega romantilisest filmist. Aurav kange kohv kruusides, isetehtud lõhemari, mida soovitatakse värskele saiale ikka kuhjaga panna, järjekorda ootamas kohupiimakook... Kõutsi poolatarist abikaasa Velina (46) on malbus ja lahkus ise. Veel ei ole pilt täiuslik. Kaitseväe juhataja lisab nagu tellitult värve juurde. Läheb ja paneb iidse grammofoni mängima — plaat on vana vinüül havai kitarriga. Mida veel ühelt pühapäevahommikult tahta.
Just eelmisel päeval on Tarmo Kõutsil täitunud aasta kaitseväe juhataja ametikohal. Sõbrad töölt kinkisid talle sel puhul Kissingeri «Diplomaatia». Kõuts väidab, et on juba viie leheküljega maha saanud, see raamat nõudvat erilist kaasamõtlemist.
Kust Kõuts endale nime sai?
«Meie suguvõsa on pärit Vätta poolsaarelt Saaremaal. Sutu lahes on Kõutsi laid, ju sealt see nimi pärinebki,» jutustab Kõuts. «Vätta poolsaare koduloouuring on kaante vahel ja ega saarlased ei peta. Vätta poolsaarel elasid Saaremaa viikingid, hiljem asustas Rootsi kuningas sinna rannarootslasi.»
Kaitseväe juhataja saab siiani oma nimega seotud naljakaid kingitusi ja, nagu ta ise nimetab, lugulaule. Üks siseminister premeeris teda hea töö eest suure stiliseeritud kassi kujuga.
Kõutsi praeguses kodus on ka kaks kassi, kes teda sõbraks peavad: üks mustvalge väike kassihakatis, teine allveelaeva värvi sügavhall siberlane Banks, võluv staar, kõikide lemmik. «Mul on looma- ja merearmastus geenides. Maal kasvanud poisina tean, et korralikus talus on palju loomi, ka meie kodus oli: lambaid, sigu, koeri, kasse. Hobused olid ka veel.»
Unistuste tipp
Mere ääres veedetud lapsepõlv viis romantilise Kõutsi mõtted Tallinna Merekooli. «Saaremaal tahtsid tol ajal paljud haridust mandrilt saada. Unistuste tipp oli tõesti Tallinna Merekool, kuhu 15aastaselt astusin ja mille 20selt lõpetasin,» räägib Kõuts.
Oma tantsulõvioskusi sai Tarmo Kõuts proovida just merekooli ajal, nädalavahetuse peod vanas Tombis olid üsna tavalised. Juba 22aastaselt oli Kõuts naisemees. Ja elab oma ingliga koos siiani. «Laidoneril oli ka poolatarist abikaasa,» võrdleb Kõuts.
Suurt merd sõites oli Kõuts viis aastat seotud Aafrikaga. Metsik Lääne-Aafrika jättis talle sügava mulje. «Meremees peab romantik olema, muidu ta merel ei püsi,» ei vaevu Kõuts oma tundelist hingelaadi varjama. Kontradmiral tunnistab, et märkab päikesetõuse ja -loojanguid, paneb tähele ka tähti taevas. Ja kui ta nüüd oma paadiga Keila-Joalt merele popsutab, siis ei mõlgugi alati meeltes kalasaak. Ju vaeb mees hoopis muid mõtteid, kui kaugusse vaatab.
Maalapsena kasvanud Tarmo Kõuts ütleb, et nooruses luges ta raamatuid, et oma kitsast maailmapilti avardada. «Lugesime vennaga valimatult Jack Londonist Balzacini välja. Koolitöid sai tehtud küünlavalgel. Ka minu ema ja isa lugesid nagu hullud. Kodus oli palju kinkekirjadega teoseid. Ka vanematel endil oli palju raamatuid, hiljem merel olles oli juturaamat minu lahutamatu kaaslane.»
Tarmo Kõutsi lemmiktegevusi tuleb nagu varasalvest. Ta on aastaid tegelnud fotograafiaga. «Jah, mul on 2–3 aparaati, tõsi, üks on neist päris hea,» muheleb Kõuts tagasihoidlikult. Koolis oli tal aga üsna hea kunstisoon, mis avaldus palju aastaid hiljem: Kõutsi koduseintel on mitmeid imetlusväärseid maske, mis voolitud punasest puust ja erilisest raudpuust. Need ei jää sugugi alla Mustal Mandril kingituseks saadud ehtsatele Aafrika maskidele. Igasuguse loomingu põhjenduseks peab Kõuts seda, et kui inimene suudab enda sisemusse vaadata, siis suudab ta ka midagi luua.
Mees rahva hulgast
Kõuts arvab, et praeguses ametis tuleb romantika ainult kasuks, sest romantika on seotud optimismiga. Kui seda pole, siis inimene kalestub, tigestub. Igapäevast kaledat eesmärgi formeerimist, selle edastamist tasakaalustab huumorimeel, romantika, arvab kaitseväe juhataja. Kõuts ei mängi kõrget ja arusaamatut ülemust, otse vastupidi: ta satub koos oma alluvatega kalale või sauna ja arvab, et see on õige. Tinglikest mängureeglitest tuleb vahel taanduda.
Tarmo Kõuts on oma tutvusringkonnas tuntud ka kui kirglik jahimees. «Ma ei ole tihe tapja, see on sisetunne: kus on sportlik huvi ja kus saak. Ma käin jahil erinevate inimestega, see on osa minu tööst.» Kuulsaks on saanud siin Põhjalas Kõutsi korraldatud nn kindralite jahid Eestis, kuhu on kutsutud kolleege Soomest, Rootsist ja kaugemaltki. Sel sügisel on jaht plaanis väga kõrgel tasemel, väga kaugete külalistega. Loomulikult läheb küttimine lahti Eestimaa laantes. Kõuts jääb salapäraseks, lisades vaid, et lõkke ääres on hea riigikaitselisi küsimusi arutada.
Kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsi otseses alluvuses on viis ja pool tuhat meest pluss Kaitseliit oma kaheksa tuhande liikmega. Pluss Piirivalve ja Päästeamet. Nende kõigi sõjalise ettevalmistuse eest peab ta hoolt kandma.
Põhiliselt meeste seltskonnas viibiv Kõuts ei taha ugri-mugri meest arvustada, aga ta on pidanud mehelikkust hindama ekstreemolukordades, kus tuleb välja, kui palju kelleski sisu on. Kogetu põhjal arvab Kõuts, et eesti mees sobib sõjameheks ja meremeheks hästi.
Epiloog: naised Kõutsi elus #p3#
«Minusugusele mehele on ainult inglit vaja, ja see on mul olemas,» räägib Kõuts. «Merel olin viisteist aastat üksi, siis ei lubanud seadused naist laevale kaasa võtta. Nüüd käime teinekord koos kalal. Mu naine on juba peaaegu professionaal, aga arenguruumi veel jätkub.» Kõuts muigab. Ja üldse arvab kaitseväe juhataja, et kui inimene ei arene, siis tabab teda tahtmatult taandareng.
