Laulja Ott Lepland tunnistab, et temast pole tüdrukutele otse peale lendajat – kõigepealt tuleb neiut tundma õppida! Nooremana armastas ta oma lemmikutele salakirju saata…
Ott (23) saabub kohtumisele rõõmsameelsena. Ta on nagu Hunt Kriimsilm, kel seitse ametit käpas. Kui Ott poleks muusik, võiks ta olla ka professionaalne näitleja või tasemel jalgpallur – mõlema alaga on ta pisikesest peale tegelenud. Kaheksa-aastasena mängis ta Vanalinnastuudios Ivo Eensalu lavastuses «Eksinud kommipoodi» kandvat rolli. Ta lavapartneriteks olid Anne Paluver, Ines Aru, Rednar Annus ja teised tipud. Jalgpalli tagus Ott seitse aastat, aga siis tuli valida, kas sport või muusika. Mõlema jaoks aega ei jätkunud.
Sul on palju tegemist, kas leiad aega ka pruudi otsimiseks?
Pruut tuleb siis, kui on õige aeg. Kui hakata meeleheitlikult otsima, siis ei pruugi õiget inimest leida.
{poolik}
Milline on ilus naine?
Eelkõige peab naine olema intelligentne ja haritud. Ja kõige olulisem on, et iseloomud klapiksid. Kui sa unustad end õhtul naisterahvaga kolmeks-neljaks tunniks telefoniga rääkima, siis see on oluline näitaja, kas inimene on õige või mitte. Pärast seda tulevad mängu välised tegurid.
Su muusikutee algas varases nooruses. Oli sul siis palju austajannasid?
Oh, ma olin siis nii väike poiss, ma ei mäletagi enam. Aga eks ikka üht-teist oli. Ma polnud kooliajal seda tüüpi, kes patsist tirides tüdrukutele oma tundeid väljendas.
Näiteks lasteaias, kui mulle keegi meeldis, siis ma joonistasin talle pildi. Nii palju, kui ma kirjutada oskasin, nii palju kirjutasin juurde kah ja panin pildi salaja tüdruku kappi. Kui tüdruk hiljem küsis, kes selle sinna pani, siis olin vait ja tõmbasin tasakesi saapaid jalga…
Ma olin rohkem ümbert-nurga-läheneja. Pigem selline, kes ajapikku vaikselt kulgeb, kes ei lenda kohe peale naisterahvale. Kuna see pole minu loomuses, siis kukuks see üsna tobe välja. Kui inimene mulle meeldib, siis õpin teda kõigepealt tundma ja seejärel kulgeb kõik loomulikku rada pidi.
Sa esinesid hiljuti Käsmus Eesti filmimuusika teemalisel kontserdil. Milline on su lemmik Eesti film?
Ma olen suur Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukovi austaja. Nende filmid «Pisuhänd» ja «Kuulsuse narrid» on alati väga nauditavad ja vaimukad. Lapsena meeldisid «Nukitsamees» ja tore telelavastus «Kunksmoor».
Millised näitlejad sulle lisaks Kibuspuule ja Krjukovile meeldivad?
Häid näitlejaid on muidugi palju. Viimane hea Eesti film, mida nägin, oli «Punane elavhõbe». Väga professionaalselt tehtud ning nauditav. Seal oli nii naljakaid kui ka mõtlemapanevaid stseene. Väga vahva rolli tegi Mait Malmsten, kes mulle ka üldiselt näitlejana meeldib. Samamoodi on Juhan Ulfsak väga hea. Kui Jan Uuspõld kuskil kaasa teeb, siis vaatan alati meeleldi. Ta on minu jaoks justkui Eesti komöödia isa. Näitlejat, kes mind Janist enam naerma ajab, on raske leida.
Jan Uuspõllu «Ürgmees» ja «Isa» on su lemmiketendused?
Jah, ma olen neid näinud. «Ürgmeest» käisin vaatamas siis, kui seda alles tehti, ja see oli küll väga kihvt. Pole ju kuigi palju näitlejaid, kes suudaksid üle poolteise tunni üksinda suurt monotükki teha. Ma arvan, et see nõuab väga suurt näitlejameisterlikkust ja väga suurt annet. Jan sai sellega kenasti hakkama.
Kui palju on sinus ürgmeest?
Eks igas mehes on natuke ürgmeest ning usun, et iga mees leidis antud tükist endale tuttavaid olukordi. Leidsin minagi. Kas või selle, kus mees tuli duši alt ja jättis oma märja rätiku voodile ning naine pidi selle üles korjama...
Sinu rätik jääb ripakile?
Absoluutselt jääb. Alati. Ma elan küll üksi praegu... Aga ikka juhtub, et käin hommikul duši all ning pärast seda pean kodust välja kiirustama. Tagasi tulles avastan, et rätik vedeleb märjana põrandal...
Millised su suveplaanid on?
Plaane on palju. Eelkõige erinevaid toredaid tööalaseid projekte. Estonian Dream Big Bandiga on tulemas neli kontserti üle Eesti. Seal teevad kaasa Lenna Kuurmaa, Uuno Loop ja Heidy Tamme. Tuur ongi pühendatud Loobi 80. sünnipäevale.
Üks tähtsaimaid ettevõtmisi on tuurile minek Tanel Padar & The Suni, Jan Uuspõllu ning ansamblitega Regatt ja Epordwerg.
Kuidas su lood sünnivad?
Ma ei kirjuta kunagi lugu nii, et istun klaveri taha ja mõtlen, et nüüd hakkan kirjutama. Mul tulevad need pigem täiesti lambist. Eelmise telefoni lindistasin niimoodi otsast otsani muusikat täis, et telefoninumbrid ei mahtunud sisse. Mul on väga palju ka nii olnud, et heidan õhtul magama ja siis, kui uni on hakanud tulema, siis on hakanud tulema ka mingi viis. Olen siis mõelnud, et ei viitsi praegu üles tõusta ja diktofoni võtta. Aga kui lõpuks end üles ajan ja viisijupi ära lindistan, siis on hommikul hea meel.
Millised on su pahed?
Olen vahel mõelnud, et võib-olla olen ma mõnes asjas liiga perfektsionist. Ma olen eluaeg olnud selline, kes nõuab endalt hästi palju. Eriti selle osas, mis puudutab vokaalset poolt ja artistlikkust. Teinekord pean endale meenutama, et tee esmalt üks asi ära ja siis mõtle järgmisele. Sageli tunnen, et olen liiga enesekriitiline, ning mulle on seda ka öeldud. Samas olen ma seda meelt, et kui enesekriitikat ei ole, siis ei jõua mitte kuhugi. Inimene peab endale pidevalt uusi eesmärke seadma ja püüdma edasi liikuda.
