Sel nädalal esineb Tallinnas armastuslaulude vanameister CHRIS de BURGH (53), kes on ka varem Eesti kuulajaid lummanud.
#p2v#Nagu arvata võib, läheb taaskord loosi Lady In Red, sest Chrisil pole midagi oma tuntuima, neljateistaastase hiti esitamise vastu.
Mida te oma eelmisest Eesti-esinemisest mäletate?
Mäletan kohta, kus ma ööbisin, ilusat hotelli metsa sees ja kontserti, mis ise toimus järvel. See ei olnud Tallinnas, see oli kusagil Eesti keskel (jutt käib Tamula «Järvemuusikast», kus de Burgh esines 1999. aastal — toim).
Mind viidi sinna helikopteriga, see meeldis mulle väga, sest ma armastan helikoptereid. Vihma sadas, keset seda vihma oli palju rahvast, ja ma mõtlesin: «Oh, palun ei! Mulle ei meeldi vihm.» Aga ilm muutus silmapilkselt, päike tuli välja ja see oli tõesti tore. Ma nautisin seda väga ja mõtlesin endamisi, et oleks tore tulla siia tagasi. Nüüd on mul see võimalus.
Kas esitate Tallinnas oma vanu hitte või tulevad ka mõned uuemad ettekandele?
Seekord on mul võimalus anda soolokontsert, seda ei juhtu just tihti. Tavaliselt esinen koos bändiga, ning kui oled bändiga laval, pead järgima teatud korda, aga soolokontserdil on võimalus rääkida publikuga, jutustada neile lugusid ja nalju, mängida ükskõik mis palasid. Ma mängin kitarri ja klaverit, esitan kindlasti palju vanu hitte. Kuna ma aga just praegu olen ka salvestamas uut plaati, on võimalik, et esitan ka sealt laule — kui mulle sõnad meelde tulevad, sest see on tõesti väga uus album. (Naerukõhin.) Üldiselt esitan ma laule, mida inimesed on kuulama tulnud.
Kas Lady In Red on kõige parem lugu, mille olete kirjutanud?
See on kõige populaarsem üle maailma, aga ma ei arva, et see on kõige parem. Kõige paremaks pean ühte laulu, mille ma kirjutasin palju aastaid varem, nimega Spanish Train. Laul räägib suhetest jumala ja saatana vahel. Aga ma olen õnnelik, tehes seda, mida publik minult ootab. Kui nad tahavad, et ma laulaksin kolm tundi järjest Lady In Redi, siis ma teen seda.
Teeb see teid kurvaks, et Lady In Red on pea ainuke, mida inimesed teie loomingust teavad?
Ei, üldse mitte, see teeb mind väga õnnelikuks! Just see, et ma kirjutasin sellise laulu, mis sai nii tuntuks, rahvusvaheliseks hitiks ja et pärast nii paljusid aastaid on see ikka veel populaarne. Kui inimesed tulevad kontserdile selle laulu pärast, siis kuulevad nad ka paljusid teisi laule. Ma olen palju rockmuusikat kirjutanud ja soolokontserdil on mul võimalus esitada oma loomingut seinast seina — aeglasemaid ja kiiremaid lugusid. Ja seda ma ka teen!
Kus on parim publik?
Tallinnast ma mäletan seda, et publik reageeris võimsalt, inimesed jooksid lava ette, laulsid ja tantsisid. Selline asi mulle meeldib! Näen seda palju, eriti siis, kui esinen bändiga. Olen esinenud igal pool Euroopas — Saksamaal, Shveitsis, Austrias —, Põhja-Ameerikas, Lõuna-Ameerikas. Paljud inimesed lähevad kontsertidest väga ärevile. Inimestele meeldib kuulata muusikat ja samal ajal tantsida.
Nii et te ei eelista ühte kontserdipaika teisele?
Ma olen hea turist, mulle meeldib reisida. Eestist mäletan, et seal oli palju puid, ilusad tüdrukud ja väga soe vastuvõtt.
Kas gruupid käivad ikka teiega tuuridel kaasas?
Jah… Vastus on jah. Nad ei reisi otseselt minuga kaasas, aga alati, kui ma teen tuuri, ja ma usun, et seekord on samamoodi, tekib 20liikmeline seltskond, kes tuleb igale kontserdile. Ma ei tea, miks nad seda teevad, aga nii see on.
Milline on kõige ekstreemsem tegu, mida teie fänn on teinud?
Mõned saadavad väga nõretavaid kirju, teised tulevad ja seisavad, kohvrid kaasas, mu maja ette. Aga see ei meeldi mulle. Kuulsad inimesed nagu mina peavad meeles pidama, et meis on kaks erinevat inimest. Esmalt ja kõigepealt oleme tavalised inimesed, kes elavad tavalist elu tavalistes majades.
Mina elan tavalises majas. Näiteks täna hommikul viisin oma lapsi (Chris de Burghil on kolm kooliealist last: Rosanna, Hubie ja Michael — toim) kooli, ja seda teen ma igal hommikul. See meeldib mulle!
Aga kui ma olen tuuridel ja inimesed ütlevad: «See on staar Chris de Burgh!», siis ma ei usu sellist asja. Ma ei usu, et olen imelisem inimene kui keegi teine. Usun, et minu sees on kaks erinevat inimest. Mõned staarid, eriti rockstaarid usuvad ka ise, et nad on imelised inimesed, kuid minu arvates on see suur viga. Me oleme tavalised inimesed.
Kui teeksite endaga intervjuud, siis mida küsiksite?
Mida ma küsiksin endalt? Ha-ha-haa, seda küsimust pole mult kunagi varem küsitud. Ilmselt küsiksin… no mida ma küsiksin… Vist seda, et miks sa teed ikka veel seda tööd pärast nii paljusid aastaid?
Ja milline oleks vastus?
Sama, nagu vastas üks kuulus mees, kes ronis Mount Everesti tippu: «Sellepärast, et see oli seal.» Ma teen seda sellepärast, et ma saan. Ma usun, et ma kirjutan veel päris häid laule, laulan sama hästi nagu alati, võib-olla mu nimi ei ole edetabelites nii tihti kui varem, kuid seda ei saagi kogu aeg oodata. Kuid mul on ülemaailmne fänniorganisatsioon ja paljudele inimestele meeldib see, mida ma teen. See on hea põhjus edasi tegutseda.
Kui te oleksite laul, siis mis laul?
Tahaksin olla lugu — armastuslugu. Võib-olla minu enda lugu Love of the Heart Divine, mis räägib sellest, kuidas kaks noort inimest kohtuvad, armuvad, siis läheb mees sõtta, tema naine tuleb teda jaama saatma ning ütleb, et ootab last — nii et elu läheb edasi.
Millised erinõudmised on teil kontserdikorraldajatele?
Palju vett. Ilma gaasita. Ja ka natuke mett, mida vee sisse panna. See on kurgule hea. Ma ei ole seda tüüpi staar, kes nõuab kümme pudelit viskit, nelikümmend pudelit kokakoolat, tablette ja kondoome. Vesi ja mesi — ma olen lihtne.
Milline on teie suhe alkoholiga?
Mulle meeldib vein, mul on päris suur veinikollektsioon ning ma olen uurinud ja õppinud veine tundma palju aastaid. Õlut ei pruugi ma kuigi tihti ja kangemaid jooke ei joo peaaegu üldse.
Nii et teil pohmellimuresid pole?
Ei. Ja ma joon ka palju vett.
Millist toitu tahaksite Tallinnas süüa?
Üks asi, mis mulle ei meeldi, on kala. Mulle meeldib hea kaaviar ja vahel austrid, kuid kala ma ei taha.
Kui kauaks Tallinnasse jääte?
Arvan, et kaheks päevaks. Loodan seal ka natuke ringi vaadata. Ega seal külm ei ole? (Chris de Burgh on sündinud Argentinas ning elanud lapsena Maltas, Nigeerias ja Sairis. Lõpuks maandus pere Iirimaal, kus Chris elab tänaseni. Lund ega talve seal peaaegu pole — toim.)
Siin on juba kevadine, võib-olla tuuline, aga mitte eriti külm.
Siis on hea. (Naerab.)
Kumb oli enne, kas muna või kana?
Inimesed on selle küsimuse pärast pead murdnud kaua aega, sest munata ei saa olla kana ning kanata ei saa olla muna. Mina arvan, et kunagi ammu oli kõigepealt kana, kes munes muna, millest tuli palju kanu.
