"Lembit Ulfsaki panus meie teatri- ja kinoilma on ülisuur ja žanriülene, ulatudes kuuekümnendate teatriuuenduse manifestist "Ühte laulu tahaks laulda" lastelavastuste ja komöödiateni. Lisaks oma paljudele andelaadi eripäradele oli tal aga ka väga spetsiifiline koomiline närv. Vahepeal tundus lausa, et teda ekspluateeritigi koomilistes rollides justkui liiga palju - oodanuks, et nii tundlik näitleja saab teatrilaval rohkem eriilmelist tööd. Siiski ei olnud see mingi ampluaa ärakasutamine või lavastajate mõttelaiskus - või kui oligi, siis suutis Ulfsak oma ülesande alati suuremaks mängida. Nõnda tuli selle kaudu tema rollidesse alati mingi soe, sügav ja läbinägelik inimlikkus, kehastagu ta siis "Päikesepoiste" Al Lewist või "Vendade Karamazovite" staarets Zossimat."