Tema kõrgus köögikubjas


Raju kokasaate «Köögikubjas» karmikoeline juht, eestlannaga abielus olev Juha Rantanen on elukooliga mees – ta on kahel korral pankrotistunud, kuid pole minetanud oma muretut optimismi.

Juha Rantanen (48) on saatega «Köögikubjas» esimese soomlasena teinud hoogsa tähelennu Eesti teletaevasse. Siinsete restoraniärimeeste seas on ta aga juba enam kui kümmekond aastat tuntud tegija.


Sa tegid 90ndatel ootamatu kannapöörde – pidid minema Ameerikasse, aga tulid hoopis Eestisse.

See oli juba minu teine Eestisse tulemine. Asi hakkab pihta tegelikult aastast 1998, kui ma sain Helsingisse kummalise kõne tundmatult, kes rääkis, et tal on Tallinnas arendamist vajav koht ja neil oleks minust suur kasu. Varem olin ma käinud Tallinnas kahel korral, esmakordselt vanematega 1977 – see on ühtlasi ainuke kord, mil olen Nõukogude Liidus käinud. Mul on Tallinnast suhteliselt kummalised mälestused. Seisime ühel hetkel Tallinna Kaubamaja ees, aga mu õde ei tahtnud sisse minna, sest kui uks avanes, siis sealt tuli kohutav hais. Elasime Tallinna suurimas bordellis ehk siis hotell Tallinnas, praeguses Aleksander Kofkinile kuuluvas Meriton Grand Hotel Tallinnas. Teisel korral käisin aastal 1995 ühepäevakruiisil, mis oli kohutav. Neid Pekkasid… No ei saa olla nii puruperseni täis, et appi! Laevalt põrutasid kõik otse Kadaka turule, kus haarati kõike seda paska, mida seal pakuti. Seejärel vanalinna sööma ja siis laevale. Meri oli tormine, anti isegi tormihäire. See oli hea, sest Pekkad magasid kuskil, igal juhul olid ära, ja baaris oli ruumi.

Aastal 1998 olin siin ka ühe päeva, kohtusin inimestega. Küsimuse all oli sellise koha nagu Võitlev Sõna arendamine ja tegemine. Selle pärast ma Eestisse otseselt ka tulin.

{poolik}


Mis sa enne Soomes tegid?

Ma olin pidanud restorani ja olnud mitmes kohas peakokana ametis.

Ja tulid ikkagi siia?

See oli ja on siiani nagu väheke missioon küll. Muidugi on Soomes asjad paremini paigas, ja muidugi, okupatsioon tappis siin praktiliselt kultuuri, muu hulgas ka kulinaaria, aga jäin ja hakkasin tegema Võitlevat Sõna.

Ja 1999 tegin Rein Kilgile ja Hans H. Luigele Ühispanga peamaja söögikoha. Nad palusid, et tule, aita, stardi selle asjaga. Sügisel läksin New Yorki, niisama puhkama. Kui olin pärast seda osaliselt ka sellist kõrtsu nagu Tehas teinud, jäin nii haigeks, et ei saanud enam jalule. Elasin Müürivahe tänava maja teisel korrusel, aga tulin trepist alla 45 minutit! Helistasin emmele Soome ja ütlesin, et pane palun arstiaeg kinni. Üks kokk praktiliselt tassis mind läbi linna Soome laevale. Selleks ajaks olin ma siin olnud aasta aega.

Mis edasi sai?

Arst ütles, et nüüd on kiire, ja tellis kiirabi järele. Olin kaheksa nädalat haiglas. Mul opereeriti ära pool vasakust kopsust. Mul oli kopsupõletik, mis oli kapseldunud vasaku kopsu sisse. Kopsuarst ütles, et kui sa oleksid päev hiljem tulnud, siis… Noh, karm värk.

Aga pahvid praegugi mõnuga suitsu!

Ja-ja-jaa… Muidugi oleks parem, kui ei teeks… Seejärel puhkasin ja hakkasin jälle tööd otsima. Mul ei olnud midagi – raha polnud, midagi polnud! Tasahilju hakkas aga otsi tekkima, Helsingisse tegin restorani Pravda, samal ajal olin ma cateringi arendaja ja peakokk veel kahes kohas. Tegin praktiliselt neli kuud järjest ööd ja päevad läbi tööd – magasin kontori põrandal magamiskotis. Ja siis tundsin, et ei viitsi enam, võtsin puhkuse, ja – põmm! – jälle telefon heliseb. Et tere, mina olen see ja see härrasmees Tallinnast, et oleks sinu spetsialiteeti vaja – hakkame tegema Mere puiesteel sellist kohta nagu Spirit. Tundus huvitav asi, ja no perkele, teeme siis ära. No ja siis, aasta võis olla 2000 või 2001, tuli juba Bonaparte, siis veel Olde Hansa, Ö… Seejärel hakkasin juba konsulteerima – 400 eurot tund! Vahepeal tegin veel mõne projekti Soomes – inglased tegid Lapimaale kaks hotelli ja, mis seal’s ikka, läksin Lapimaale.

Nagu orav rattas!

Ja nii ongi! Peagi helistas Auri Hakomaa, et kuule, me nüüd teeme siin Tallinnasse Clazzi – kas tuled seda arendama? Ja siis tulin tagasi. Siis oli mul tegelikult siin ka juba pere. Ja nii ongi üldiselt läinud, et peamiselt olen siin, vahepeal jälle Soomes… Nii kuni selle kevadeni välja, kui mehed helistasid, et nemad hakkavad tegema Eestis sellist menukat teleshow’d nagu «Kitchen Nightmare» – kas huvitaks?

Pistad siit ka 400 eurot tunnis tasku?

(Ajab silmad punni.) Ei, ei, ei, kus sa sellega! Oleks ma Londonis, oleks teine asi, Soomes oleks ka teine asi – saaks muidugi rohkem. See asi läheb nagu natuke ka sinna heategevuse kanti. Mulle on see huvitav, ja nii kaua, kuni on huvitav, nii kaua…

Sul on eestlannast abikaasa. Kuidas temaga trehvasid?

Nii nagu soomlastel tol ajal käis, Viru hotelli aluses klubis Amigo. Elasin Viru tänaval ja töötasin restoranis Bonaparte. Mõtlesin, et lähen kuskilt läbi ja võtan ühe kalvadose. (Muigab.) Huhh, ma ei tahaks seda kokku arvestada, kui palju raha ma olen sellesse jooki pannud… Nojah, Amigos lähenes mulle üks naine ja kutsus tantsima. Ütlesin, et vabandust, ma olen omades mõtetes ja et ei, ei… Ta käis kolm korda, ütlesin, et vabandust, ma tõesti ei jaksa, sorry… Tema, et no tule istu ikka meie lauda. No läksin siis. See tädi, kes käis püüdmas, kadus, ja ma jäin sinna naisega, kes lauas ees istus. See oligi Tiia. Amigo läheb kell neli kinni. Ja siis juba mina kutsusin tema edasi Karu baari. See oli 2002 märts. Pidin järgmisel hommikul Bergenisse lendama. Ja no meil siis muidugi kerkis see teema, et saame kokku, saame ikka kokku veel ja…

Ühel hetkel Tiia elukaaslane vaatas, et mingi Pekka on hakanud tema naisele helistama. Helistas siis mulle ja käratas, et jäta mu naine rahule. Ma ütlesin, et mis sinu naine, sa oled lihtsalt üks jobu-joodik ja idioot, keri ise perkele. Ta hakkas väga häirima. Pakkusin, et kuule, mees, saame Kõveras Kõrtsis kokku, istume, räägime asja läbi. Nagu mees mehega, nelja silma all. Aga tema tuli mingite gangsteritega. Ma ütlesin, et mis siin ikka, me oleme avalikus kohas, mul ei ole probleemi sellegipoolest rääkida, ja eks ta hakkas prõmmima. Ma ütlesin lõpuks, et no selge, sa oled nii edev mees, et jätame ära.

Läks madinaks, et loobusid?

Eei, ei, ei, seal mingit intsidenti ei olnud, see kõik oli nii naiivne. Ma ei alanda end nii palju, et hakkan rusikatega vehkima – see ei ole inimeste, vaid neandertallaste komme…

Ja siis oligi meil ikkagi Tiiaga paus, läks mingi üheksa kuud, kui saime juhuslikult kokku. Siis läksid asjad juba omasoodu, varsti abiellusime. Jaanuaris 2004 ütlesin, et mis sul ikka üle jääb, pead mulle naiseks tulema! Ta ütles: «Miks ei.» Otsustasime, et septembris teeme pulmad. Ja alles pärast pulmi kolisime kokku! (Naerab.) Tänapäeva mõistes natuke kummaline.

Ja nii tuli mulle ka kohe kolm last. Laura ja Eero olid juba täiskasvanud, neist noorim, Kalev oli 13. Praegu on ta 20 ja elab siiani kodus. Ta püüdis lavakasse sisse saada, aga ei saanud ja mõtles, et ei hakka vahepeal ka mingit filoloogiat õppima, neid on niigi palju, ja mees läks sepakooli. Praegu on Kuressaares praktikal. Aga eks ta ikka tahab veel lavakasse proovida.

Nüüd on mul ka neli lapselast. Laura ja Roberti tütar Sonja on 10, Kusti 3, Eero ja Hanna laps Hans on 2 ja Nora saab pooleaastaseks.

Sa ise ei ole kunagi lihaseid lapsi tahtnud?

Ma olen teinud tööd. Ma olen olnud oma elus sihuke egoist, et… Mul on see elukaar olnud nii kummaline, et sellest saaks väga hea raamatu. Abielu, lapsed ja lapselapsed on teinud minu elu stabiilseks. Rabeleda ei ole enam vaja, ma olen praegu parema meelega kodus ja naudin kõiki mugavaid asju. Samas on võimalus, et teen uuel aastal Tallinnasse oma kõrtsi. See peab olema midagi sellist, mida siin praegu ei ole – ja mitte väga peen asi. Tavainimene ja eestlane oleks põhiklientuur. Kui tuleb turist, olgu see siis soomlane, venku, tatarr, õigeusklik või pagan, kes iganes – ka tere tulemast! See oleks viiekümne kohaga lihtne koht, kus oleks ka pisut enterteinmenti, aga ei enamat.

Räägi oma elukaarest. Oled olnud ka nii mudas, et ei teagi enam, kas tõused?

On läinud nii, et olen kahel korral pankrotistunud. Esimene oli Soomes selle paska-masu ajal 90ndate alguses… Praegu ei ole mul mingit vara. Aga mis siis, peab õppima! Siis ma olin noorem mees ka ja jaksasin teha kolm aastat järjest iga päev kaheksateist tundi tööd. Jaksan veelgi, aga mitte kolme aastat – praegu ei ole mul ka motivatsiooni nii palju teha.

Aga jah, mul on olnud nii, et tasku on ikka täitsa tühi. Polnud kopikatki. Aga siis teed stopi, hakkad mõtlema, kuidas edasi. Kui oled kellelegi võlgu, teed kokkulepped – anna mulle tagasimaksmiseks natuke aega. Ja siis hakkad tegutsema. Siis maksad kopika sinna, kopika tänna ja üks-kaks oled jälle klaar.

Oled üldiselt optimist?

Ma olen ülioptimistlik ja ma olen üli-oportunist kah! Nüüd olen natuke ka skeptikuks hakanud. Olen avastanud end hooti ütlemas, et sorry, see asi ei tööta. (Muigab.) Aga omaenda elust – eestlasega on ikka raske elada, ta ei saa aru sellest suhtumisest, et no mis siin ikka, teeme ära! Ta hakkab kohe muretsema, et ei ole raha ja needki rahad siis lähevad… Aga raha on vaid mänguasi! Vahel on rohkem, vahel vähem. Aga siis eladki selle järgi. Mina olen selline, kes võib elada sellist elu (Juha tõstab käe kõrgele) ja siis väga vaikselt (laseb käe alla).

Mis teid Tiiaga koos hoiab?

(Enesestmõistetavalt) Armastus. Me austame teineteist.

Millised ühised huvid teil silma särama panevad?

Me ajame juttu. Me jutustame kohutavalt palju. Tiia sõbrannad ei saa vahel aru, et – jälle te jutustate?! Ja tõesti, me võime võtta kolm pudelit veini, minna garaaži, kus saan suitsetada ja – me mitu tundi ainult jutustame. Niisama. Igasugustest maailma asjadest. Ma ei tee sees suitsu, sest meil on ju lapselapsed, ja kui Kalev on kodus, siis tema pärast ka ei tee – see oleks tema suhtes ebaõiglane. Talvel on garaažis külm, aga siis võtame joped ja… Siis käime teatris, kontserdil, söömas, jalutamas. Meil ei ole kodus ka sellepärast koristajat, et me tahame ise oma kodu eest hoolitseda.

Kuidas sul kärakaga lood on?

(Muigab.) Hästi! Läheb hästi! Ma naudin alkoholi, mulle meeldib alkohol. Mulle meeldib vein. Aga see ei saa hakata segama minu tööd. Viin ei saa olla süüdi selles, et ma tööl ei käi. Ja siis ei võta, kui tead, et sul on vaja hommikul ärgata ja tööle hakata. Ma võin õhtul võtta kaks-kolm klaasi veini, aga mitte terve öö – nii et see ei tee hommikuks mu silmi selliseks nagu tomatid tomatikaupluses. Aga ütlen ausalt – vahel läheb üle. Mulle meeldib vahest ka üle juua! Samas olen kohutavalt kehv joodik selles mõttes, et mitmepäevast joomist ma ei talu. Mul hakkab moraalne pohmell ja ma ei oska hommikul pead parandada sellega, millega see on tulnud.

Küll olen teinud purjuspäi ka tööd, aga – ei soovita seda kellelegi. See on kohutav, kokkadele veel iseäranis ohtlik. Sa töötad seal ju igasuguste masinatega ja – sellest ei tule midagi, maksad ainult endale ja kliendile kätte.

Mis sind selles ametis siiani paelub?

Ehk see, et siin on tegelikult koos lausa mitu ametit. Sa oled nagu kirikuõpetaja, kes loeb kokkadele sõnu peale, ja samal ajal ka õpetaja, sest sa ju õpetad neid inimesi. Siis oled nagu sümfooniaorkestri dirigent, kes kuuleb mõne väiksemagi pilli kõrvalekalde õigest noodist ära. (Veendunult.) Ja siis oled ka kirurg! Sa pead oskama igasuguste loomadega nikerdada, neid lõigata, et kas või luud liha seest kätte saada. Ja tagatipuks pead sa inimestele toidu abil pakkuma ka elamusi, ehk et sa pead olema ühtlasi võlur ja artist. Nagu Kõrvitsa Harts (Rock Hoteli trummar ja reklaamiärimees Harri Kõrvits – toim) ütles, et köök on kui lava ja kulp kitarr.

On su peas mingisugune juhis, mille järgi omi asju ajad?

Ma lähtun sellest, et inimene peab iga päev midagi juurde õppima. Kui keegi tuleb minu juurde ja ütleb, et nii, mina olen väljaõppinud kokk, siis selle peale panen ma kindad lauale ja ütlen, et selge – ma lähen siis nüüd ainult kanamunadega tegelema. Jee-sus ei tohi ega saa olla! Ma olen inimene, kes on eksinud ja kahetseb. Võin öelda, nagu üks suur mees, ka seda, et ära tee nagu mina, vaid nii nagu ma ütlen. Nii see elu on. Samas kui sa kaks korda astud sama reha otsa, siis head aega, siis sa oled ikka rumal.

Teine asi on see, et hoia lapsik poisimeel enda elus alles ka siis, kui oled täiskasvanu. Sedakaudu tuleb ka huumor. Ilma huumorita seda mängu läbi ei tee. Kui hakkad liiga tõsiselt midagi tegema, ripud varsti köie otsas, randmed lahti. Aga see ei ole alternatiiv.

Ükskõik, mis juhtub, sa võid nautida ka vaesemana asju. Muidugi me tahaksime kõik olla Ain Hanchmidtid, aga kas ta ise on nüüd väga õnnelik – ma kahtlen selles. Küsimus on selles, et oleks mugav olla, sest see on nii lühike aeg, mis me siin ilmas üldse oleme. Pealegi ei otsusta me ka selle üle ise, kas me tuleme siia või ei tule.

Rannap Roostevaba maailm