Kuulus Peterburi dirigent NIKOLAI ALEKSEJEV on tõeline aristokraat, kes unistab lebamisest. Ning kes vajadusel viskab viina nagu mehed muiste.
#p2# «Vene kultuuris on dirigent alati aristokraat,» kõneleb Nikolai Aleksejev (47). «Ja nüüd on meil eriti vedanud, sest president Putin armastab klassikalist muusikat ja selle aasta algusest tõusevad viie Vene orkestri palgad kolossaalselt.»
Suur Eesti sõber ja praegune ERSO peadirigent Aleksejev tähistas möödunud nädalal Tallinnas kahekümne aasta möödumist esimesest ühiskontserdist ERSOga. Ooperigala võeti tormiliselt vastu.
Dirigent silitab intervjuu ajal oma Beirutist toodud palvehelmeid, mis on temast lausa lahutamatud. Need pidavat hästi rahustama. Pealegi on ta äsja loobunud suitsetamisest — tema sõnul polnud see sugugi kerge otsus. Vahelduseks on Aleksejevil varuks Goethe värsid, mida ta loomulikult peast teab. Tuletame meelde tema koostööd Eestiga.
Lenini linna poiss
«Mu esimene kontsert frakis oligi Eestis, kui Peeter Lilje mind siia kutsus,» meenutab Aleksejev. «Siis, veel Nõukogude Liidus, oli frakk midagi erilist.»
Aleksejevile on Eesti orkester alati meeldinud ja asjaolu, et seesama orkester ta nüüd Eestisse tööle kutsus, on eriti sümpaatne. Ta arvab, et dirigeerimine on elu teise poole elukutse. Esimene on kogumise pool, mis tema puhul arvatavasti veel kestab. Aga soovi tööd teha on eestlastel lõppematult, möönab dirigent.
#p3v# Aleksejev mängib ka hästi klaverit, olgugi et ta on lõpetanud kooli koorilaulu alal. Peterburi koorilaulukool on kõige vanem õppeasutus Venemaal ja vanimaid maailmas. «See on selline kool, kus seitsmeaastaselt alustad ja kümne aasta pärast lõpetad nii muusiku kui ka üldhariduskooli diplomiga,» räägib Aleksejev oma haridusteest.
15 aastat elas ja töötas ta Lenini kodulinnas Uljanovskis, mis oli enne revolutsiooni suurte kultuuritraditsioonidega paik. Ja samuti tüüpiline kaupmeeste linn.
«Mu vanemad olid raudteelased, aga nad pole mind kunagi muusikast eemale suunanud,» seletab rahvusvaheliselt tuntud Aleksejev, kes veel mõni aasta tagasi töötas Horvaatias Zagrebi filharmoonia sümfooniaorkestriga. Kuid tundub, et kõige enam armastab ta ikka Peterburi.
Elu Piiteris
Praegu elab Nikolai Aleksejev koos abikaasa Niina Aleksejevaga 270ruutmeetrises korteris Iisaku väljaku ääres. Korteri aknad avanevad Moika jõele — tüüpiline Peterburi eliitrajooni vaade.
«Puškin elas ja suri Moika 12. Minu aadress on Moika 91,» on Aleksejev uhke. «Otsisime teadlikult korterit selles rajoonis, selles kolmnurgas — konservatoorium– filharmoonia–muusikakool. Selles linnaosas on möödunud suur osa mu elust. Ka abikaasa on konservatooriumi lõpetanud ja see kant on talle tuttav. See maja, kuhu korteri ostsime, on ehitatud aastal 1872.»
Enne revolutsiooni elas seal Aleksejevi jutu järgi üks tavaline Peterburi arst.
«Sellest korterist on kõik nõukogudeaegne kadunud, lõhkusime vaheseinad ja taastasime tüüpilise revolutsioonieelse planeeringu. See on meile väga armas rajoon ja need muuseumlikud seinad, mis meid ümbritsevad, peaksid meid kaitsma,» on dirigent kindel. «Olen sünnist saadik õigeusklik, usun mitmetesse asjadesse.»
Töötasude ja rahapuuduse üle dirigent ei kurda. «Esimest korda lugesin raha siis, kui hakkasime korterit ostma — kui seda oli vaja kohe ja palju,» meenutab Aleksejev. Korteriostuga lõppesid ka rahalugemise mured ja jälle võib rahulikult muusikaga tegelda.
Matemaatika ja arvuti on mehele kauge maailm. Sellega tegeleb poeg Art, kes isa üllatuseks õpib mäned˛menti, millest tema ei taipavat midagi. Aleksejev ütleb, et teab dirigente, kes kannavad sülearvutit lennukites kaasas. Tema mitte, ta võivat hoopis meelde tuletada Goethe värsse — ajast, mil ta saksa keelt õppis. Muide, peast teab
Aleksejev lugematuid luuletusi.
Mis keeleoskusse puutub, siis arvab Aleksejev, et dirigendid peaksid rohkem kätega töötama, vähem suuga: «Üks mu sõber, kes töötab Baltimore’is, ei õpi meelega inglise keelt, ka temal jätkub kätest. Ise olen muidugi vahel «kunstiliselt» karjunud. Tegelikult kõnelen ka saksa ja inglise keelt.»
Vaba aja ahvatlused
Aleksejev ei väsi kiitmast president Putinit ja tolle head füüsilist vormi. Ta arvab, et muusikud peaksid samuti oma füüsisega rohkem tegelema, ja lisab, et tema ise mängiks aina tennist.
#p4v#Paljude venelaste lemmiktegevuse, jahilkäimise kohta kostab Aleksejev, et ükskord lapsepõlves on ta koos isaga jahil käinud, see jäi aga esimeseks ja viimaseks.
Nüüd kohtub ta vanematega tihti, aga ikka rahulikumas õhkkonnas.
«Ärge arvake, et olen rahulik inimene, kaugel sellest, aga ma ei taha sellest rääkida. Eks kõik emotsioonid elan ikka kodus välja. Loomulikult olen egoist, olen ju kogu aeg tähelepanu keskpunktis, ja ma ei tea alates seitsmendast eluaastast muud elu peale muusika.»
Juba üle kuu ei kuulu ta vaba aja harrastuste hulka suitsetamine. «Olen, jah, praegu tigedam kui muidu, sest tahan kohutavalt suitsetada, aga arvan, et umbes kaheksaks aastaks jätsin selle maha,» naerab Aleksejev.
Hea lõõgastumise saab ka heas seltskonnas napsu võttes, arvab Aleksejev. Ta tunnistab, et joob end vahel purju küll, kuid kontrolli enese üle ei kaota.
«Mul on Peterburis palju sõpru, kellel on oma restoranid, nii et kui välja sööma läheme, siis põhiliselt ikka nendesse tuttavatesse paikadesse,» räägib Aleksejev.
Riietub reisides
Pole sugugi vähetähtis, kuidas üks kuulus dirigent välja näeb ja mis tal seljas on. Selle peale mõtleb Aleksejev ikka välismaal olles, eriti Hollandis: «Mul on paaris Hollandi linnas kindlad poed, kus mind juba tuntakse ja kus ma endale riideid ostan. Ostan kiiresti, müüjad teavad mu numbrit ka peast.»
Ka mööbli oma uude korterisse ostsid nad naisega Hollandist. Aleksejev mainib, et ta kõneleb Hollandist sellepärast nii palju, et tal elab seal lähedane sõber:
«See on mulle tõesti vägagi tuttav maa.»
Aleksejevil on kaks esinemisfrakki ja smoking. Ta unistab, et kui leiaks hea rätsepa, laseks mõned uued frakid õmmelda. Siis jätaks need linnadesse, kus esineda tuleb.
«Ja muide, mul on selline veidrus, et proovis pole ma kunagi lühikeste varrukatega särgis. Käed peavad alati kaetud olema. Miks — ei oskagi põhjendada.»
Kontsertideks on Aleksejevil varuks kolm paari lakk-kingi, Tallinnas seisis ta aga orkestri ees Amsterdamist ostetud samsskingadega. Nendega olevat ideaalne seista, hoopis kergem kui lakkides. Või on see hoopis see Hollandi-armastus, mis Aleksejevis välja lööb? Mine tea.
Kui aga küsida Nikolai Aleksejevilt tema lemmikpoosi kohta, vastab ta, et see võiks olla lebav, raamat kõrval. Aga esialgu pole see võimalik, sest aina uued esinemised ootavad ees. Nii et sinnani on veel aega…
