"Armastus ei saa olla ühe inimese asi, vaid on ikka kahe inimese peale üks," arutleb Tiina pikalt küsimuse "miks?" üle. "Kui ühtäkki tavaline, harjumuspärane ei pruugi tunduda teise jaoks enam hea, tuleb armastuses pingutada, teha ka ebatavalist teise inimese heaks. Õieti suudab inimene hakata teisega arvestama alles siis, kui ta on oma tahte ja vabaduse endas selgeks teinud. Ju me Üllariga polnud. Mässasime kumbki iseenda veel avastamata maade, kiusatuste, küsimuste ja illusioonidega. Ühe sõnaga nimetatakse seda egoismiks. Iseendas vabaduse saavutanud inimesed ei karda enam, et paarisuhtes läheb tema mina kaduma."

Mitu aastat aga tegelikult haavad Üllari lahkumisest paranesid? "Kes seda teab või tahab mäletada," tõrjub ta. "Mis nii ammust asja torgime. Pealegi Üllaril on oma elu."