Endine Pärnu linnapea Mart Viisitamm räägib, kuidas ta kulutas kolm aastat kohtupinki, närve ja raha, et tõestada enda süütust. Ta loodab, et ei pea enam kunagi sellist ränka teekonda läbi käima.
18. oktoobril 2008 said toonane Pärnu linnapea Mart Viisitamm (31) ja tema abikaasa Hilvi (51) kaksikute Johann Mattiase ja Karl Gustavi vanemateks. Nädal pärast vahvat sündmust astusid keskerakondlasest linnapea kabinetti kaitsepolitsei ametnikud ja pöörasid selle pahupidi. Muigega meenutab ekslinnapea, et ainus koht, kuhu ei vaadatud, oli tema suur kohver, mis seisis laual ja oleks võinud sisaldada ükskõik millist saladust.
Järgnes kohtuprotsess, mis päädis novembris 2011 Tallinna ringkonnakohtu õigeksmõistva otsusega ametitegevuse käigus teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumise süüdistuses.
Läbiotsimine tuli sulle halva üllatusena?
Tõepoolest, ega keegi ette ei helistanud. Ühel hommikul oli kaitsepolitsei Pärnu linnavalitsuses. Kuna Pärnu on väike linn ja info liigub, siis olin paar päeva varem kuulnud, et mingi operatsioon on ees – aga kuidas sa ikka ennast ette valmistad? Sa ei saa ju aru, milles asi on ja mis toimub. Läbiotsimisele eelnenud suvel oli poliitilistes ringkondades juttu, et kapo uurib Pärnus riigihankeid. Aga need uuringud on tavalised ja ma ei tundnud ennast puudutatuna. Too hommik oli nagu hommik ikka, kolleegid jõid kohvi. Ütlesin neile, et kapo võib ilmuda ukse taha, aga mis nad teevad, ma ei tea. Selle peale vastati, et mis lolli juttu ma ajan. Hetk hiljem läksid meist mööda kohvrite ja tehnikaga mehed. Mu kaaslased tegid nalja, et näed, ongi kapo mehed. Selgus, et olidki. Läksin oma kabinetti, kus nad juba seisid, tervitasin viisakalt ja ütlesin, et oskasin neid oodata.
Ehk oli nende sel viisil tervitamine viga?
Paberitest oli hiljem näha, et nad olid mul juba kuu aega enne läbiotsimist igal pool järel sõitnud.
{poolik}
Tundsid, et sind jälgitakse?
Ma polnud seni osanud arvata, et elan nagu Hollywoodi filmis. Ju nad siis oskasid seda teha ka nii nagu seal – et kord oli punane auto, kord sinine ja peale selle on neil võimalik mind ka elektrooniliselt jälitada. Sellest tekkis hiljem paranoia mu sõpradel ja tuttavatel. Saad kusagil kokku, et asju arutada, ja su vestluspartner viitab ühele või teisele märgile, et meid jälgitakse.
Su telefonikõnesid kuulati pealt...
Mu põhiprobleem on, et mulle meeldib nalja teha – ükskõik millisel teemal. Näiteks, kas sul on narkootikumid ära peidetud? Aga pärast kolmeaastast kriminaalmenetlust ja kohtuvaidlust…
Enam sa naljamees pole?
No mul ikka õnnestub. Kui ma inimestega telefonis kildu viskan, siis nad manitsevad: Mart, sa tegid nalja, ütle kohe, et sa tegid nalja! Näiteks räägid juttu ja küsid muuseas mõne hea diili kohta, et palju sa nüüd altkäemaksu ja palju vahelt said. Kõik lähevad näost valgeks selle peale teiselpool toru. Kapo poolt pealt kuulatud kõnede väljakirjutistes pole ju kusagil kirjas, et see on nali, et nad rääkisid huumori võtmes. Kohtus oli sada lehekülge telefonikõnede väljakirjutisi.
Mis tunded sind valdasid, kui su kabinetis läbiotsimine tehti?
Ei saa öelda, et oli meeldiv, tore ja ma olin omas elemendis. Kaugeltki mitte. Olgem ausad, kui vaadata karistusseadustikku, siis paragrahvi 157, mis puudutab ärisaladuse lekitamist, alusel annab 99 protsenti ametnikest kolmeks aastaks kinni panna. Midagi sa ju ikka kusagil räägid või ütled. Kusjuures naljakas oli see, et mu kabinetis vaadati läbi kõik kohad, välja arvatud kohver. Selle peale mõtlesin alles hiljem.
Milline oli su isiklik elu tol ajal?
Kaksikud sündisid 18. oktoobril ja läbiotsimine toimus 24. oktoobril. Katsusin hoida jalgu maas, mis muud. Selliseks asjaks ei saa ju kunagi valmis olla.
Kolm aastat kohtuuste kulutamist, 9 kohtutoimikut… Miks sind nii põhjalikult ette võeti?
Peaks olema nii, et on kuritegu ja otsitakse süüdlast, aga minu juhtumi puhul olin olemas mina ja oli vaja leida kuritegu. Kui läbiotsimine lõppes, öeldi, et järgmisel nädalal antakse teada, milles mind kahtlustatakse. Helistasin nädala pärast uurijale. Ta ütles, et läheb veel aega. Siis nad alles hakkasid vaatama, kust mida saaks kokku panna. Kahtlustus saadi kokku kuu hiljem, 28. novembril. Esimene paragrahv oli §300 ehk riigihanke nõuete rikkumine ja teine §157 ehk äritegevust puudutava teabe lekitamine. Mulle öeldi, et menetluse osas tehakse lõplik otsus enne jõule ja et võib-olla see lõpetatakse.
Kes võis uurimise jätkamist soovida?
Pole aimugi, mina ju pealtkuulamisega ei tegele. Eks kusagil pealinna kandis see otsus tehti.
Algas faktide kontroll, kontrolliti 8–10 episoodi: kuidas on auto ostetud, kuidas reisiarved makstud, linna otsused… E-kirjad, mis läbi vaadati, olid näiteks aastast 2003. Kõik pandi kausta vahele, et äkki on midagi. Aprillis öeldi mulle, et neil on täpsustatud kahtlustused. Nad tegutsesid ööd ja päevad. Tundub, et anti korraldus enne valimisi asi valmis saada, tempo oli meeletu. Aprillis tuli süüdistusele juurde altkäemaks, spordihalli episood ja usalduse kuritarvitamise paragrahv. Nagu õhku kadus omastamine, milles mind algselt samuti süüdistati. Jäigi selgusetuks, mida ma omastasin. Kogu asi sai ju alguse sellest, et kahtlustati, nagu ma omastan midagi.
Kuidas kõrgendatud tähelepanu su pereelu mõjutas?
Eks igal asjal on mingi mõju…
Sa ei kanna abielusõrmust.
Olen endiselt abielus, aga mulle ei meeldi sõrmuseid kanda.
Kuidas sa enda kaitsjate Leon Glikmani ja Helmeri Indela tööga rahule jäid?
Ma ei tea, millises olukorras oleksin täna, kui ma poleks Leoni ja Helmerit endale appi võtnud. Kogu see lihtne ehk olematu asi on üritatud nii keeruliseks keerata, et ma ei oska öelda, mida oleks suutnud keskmine kaitsja teha.
Kui kalliks läks see kolm aastat kohtuskäimist?
Puhtalt advokaadikulusid oli ligi 44 000 eurot, seda siis kolme aasta peale kokku.
Sa ei pidanud seda ise kinni maksma...
Nojah, aga kusagil pole ju avatud sellist fondi, et palun, siin on 50 000 eurot, minge vaielge ja vaadake, kas asjast saab asja või mitte. Kõik pidi alguses omal jõul kokku koguma. Aga kuna mind mõisteti õigeks, siis sain kõik kaitsjatele kulutatud summad koheselt riigilt tagasi.
Kas mõtlesid ka sellele, mis saab, kui süüdimõistev otsus jääb jõusse?
Sel juhul oleks mulle tulnud kaela ka see rahaline karistus ning kaitsjate tasud oleksid jäänud minu kanda. Tänu õigeksmõistmisele ei läinud rahaliselt kriminaalmenetlus tõesti mulle midagi maksma, kuid ei saa öelda, et rohkem kui kolm aastat kriminaalmenetlust ei maksa midagi…
Ei saa mööda vaadata ka sellest, et sel ajal olid kohalike omavalitsuste valimised. Kohtuskäik võttis keskendumisvõime ära, ma muuga ei saanudki tegeleda. Lõpuks harjud muidugi kõigega ära. Nüüd ma saan aru, kuidas retsidivistid tekivad – kui korra oled kohtu all käinud, siis järgmine kord on see juba käidud tee.
Kuidas linnapea ametist lahkumise järel raha teenima hakkasid?
Tegelen Tallinnas ühe projektiga, mis on ühtpidi seotud kinnisvara ja teistpidi kultuuriga. Laiem avalikkus saab sellest teada siis, kui projekt käima läheb. Kogu see otsimine ja leidmine… 2010. aasta oli minu ja mu pere jaoks majanduslikult raske.
Pidasid vastu?
No näete, siin ma olen. Kohtuvaidluse ülevalhoidmine on kulukas ja mingil hetkel oleks võinud küll tekkida seis, kus kõik on läbi.
Kuulud endiselt Keskerakonda?
Viimasel ajal olen õppinud oma arvamust väljendama ka Keskerakonna suhtes. Kui neile see ei meeldi, siis arvaku mind välja.
Millised on su suhted Keskerakonna juhi Edgar Savisaarega?
Millised suhted? Jutt, et Edgar mind Pärnusse saatis ja ütles, mine, Mart, minu mees, sinna ja tee asi korda, on täielik absurd, väljamõeldis. Paljud usuvad seda muidugi siiani.
Ega mul neid suhteid pole kunagi olnud. Ta ei tulnud Pärnussegi nende nelja aasta jooksul, mil ma ametis olin. Kui uurimine algas, siis Edgar helistas ja ütles: kuule, Mart, ütle, et sa ei ole süüdi. Mulle tundus see eriti naljakas, sest ma ei olnudki ju süüdi. Ju ta siis arvab kõikidest erakonnakaaslastest, et need on pätid ja kaabakad. Edgar helistas mulle ka pärast esimese astme kohtu otsust ja tahtis mingeid ilgeid pressiteateid teha. Ta solvus mu peale, kui ütlesin, et pole kõige targem poole pealt kaagutama hakata.
Pärast ringkonnakohtu esimest otsust saatis ta sõnumi: «Palju õnne!», ja rohkem pole temast midagi kuulda olnud.
Kavatsed sa sirge seljaga poliitikasse tagasi minna?
Tuleb tunnistada, et olen poliitikast väsinud. Aga seni olen olnud ootaval seisukohal. Mida ma ikka otsustada sain, kui kriminaalmenetlus pooleli oli!
Kusagil keegi kirjutas, et töötab poliitikuna. Naljakas, see ei ole ju töö, palk peab ka kusagilt tulema. Näiteks nagu Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach, kes ühendasid kaks head asja, poliitika ja bisnisi, kõik käis käsikäes.
Must stsenaarium oli olemas?
Me elame Eesti riigis ja see on argument, et kõik on võimalik. Mu advokaadid ütlesid tagantjärele, et see ongi taktika, et paned mitu asja kohtusse, äkki ühes ikka süüdi mõistetakse.
Kindlasti ei suutnud ma uskuda, et ärkan mingil hommikul üles ja olen kriminaalkurjategija.
Kus sa ennast viie aasta pärast näed?
Ma olen poliitikas olnud 1999. aastast. Tahaksin teha ka midagi muud, näiteks kultuuri vallas.
Sind vaadates kipub ununema, et oled noor inimene...
Olen alati olnud täiskasvanulikum, tõsisem, mulle ei ole kunagi meeldinud noorte muusika. Ma armastasin juba keskkoolis portfelli ja pintsakuga käia. Võib-olla see teismeliseiga mul alles tuleb.
Kuidas su abikaasa kohtulahingutele vastu pidas?
Ega siis valikut ju ei ole. Ma ei oskagi sellele küsimusele vastata. Öelda seda, et ei pidanud vastu? Midagi sellist ei olnud. Kõik oli rahulik. Sinna juurde tuleb liita, et kapo ei jätnud ka teda rahule.
Tekitas see teie abielus pingeid?
Ma ei oska öelda, iga kriminaalasi tekitab ju niikuinii pingeid.
Elad abikaasa ja lastega siiani koos?
Jah, Sepa talus, 30 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Hilvi on
praegu lastega kodune.
Kas vastab tõele, et läksite vahepeal lahku?
See oli väljamõeldud lugu.
Kuidas kolmeaastased kaksikud elavad?
Hästi. Oskavad pahandusi teha ja puha.
Millise õppetunni juhtunu sulle andis?
Mis iganes see oli – loodan, et läbisin selle edukalt ja ei pea seda kunagi enam kordama.
