“Robert pole kunagi kõhelnud, kui on vaja lastel mähkmeid vahetada, neid vannitada ja mänguväljakul tundide viisi kiigele hoogu lükata. Ta on olnud lastega haiguslehel ja Sonjaga korra isegi haiglas — mitte sellepärast, et mina oleksin haiglasseminekust kategooriliselt keeldunud või välismaal komandeeringus olnud, vaid sellepärast, et ta on Sonja isa,” kirjutab Laura ning lisab, et kui otsustas mõni aasta tagasi õppima minna, oli peaaegu kaks aastat kogu majapidamine põhimõtteliselt Roberti õlul.

“Minu töö- ja koolipäevad venisid tihti 14-tunnisteks ning erilist seltskonnalõvi või asjade organiseerijat minust pärast seda polnud. Kui algul töötas kõik enam-vähem vanaviisi, siis mingil hetkel taipasin, et lapsed ei helistanud enam oma murede ja küsimustega mulle, vaid Robertist oli saanud lapsevanem nr. 1,” meenutab Laura.