Eesti näitelavade esitõlk HANNES VILLEMSON viis uue suveteatri turneele.
Eatult hipiliku välimusega Hannes Villemson (47) on aastaid teinud mahukat, ent üsnagi tagasihoidlikku tööd. Sedalaadi töö tegijaid sageli ei teata ega märgatagi. Villemson tõlgib filme ja teatrietendusi eesti keelde.
Sel suvel ilmub mullune Aleksander Kurtna nimelise tõlkepreemia laureaat koos näitlejast sõbra Indrek Taalmaaga uudsel tasandil kultuuri-Eesti suvekaardile. Organiseerimist on Villemson proovinud kultuuriloteriisid korraldades. Nüüd lendab mees peale äsja asutatud turneeteatriga, mis viib komöödia «Ei või olla!» koju kätte neilegi, kellest teatrisse sõitjaid pole. #p2#
Oma avantüüri jaoks rajasid Hannes ja Indrek mittetulundusühingu Suveteatrite Selts. Sel aastal harjutavad ja harrastavad mehed suurt siblimist mänguplatsi piiramise, turvamise ja väljamüügiga seoses ainult oma projekti heaks. Kui kogemused käes ja hing kõigest hoolimata sees, kavatsevad nad edaspidi ka teistele suveetendustele n-ö katust pakkuma hakata.
Teeneline videofilmihääl
Hannes Villemson on veendunud, et tema päriskutsumus on kunstiline tekst, mida saab laval kuulda ja näha. 1991. aastani oli ta harjunult ja keskendunult vabakutseline, ent siis pani tollal Vanemuiset juhtinud Linnar Priimägi talle osavalt päitsed pähe.
«Linnaril oli lihtne mind päriseks teatrisse tõmmata, sest ma käisin nagunii iga päev teatris. Olin tollase elukaaslase, lauljanna Heli Vahingu autojuht ja eks ma kondasin teda tööle viies-tuues ka mööda maja,» meenutab Hannes.
Varasemast ajast teatakse Villemsoni eelkõige videofilmide sünkroontõlkijana. Kuni kopiraidisüsteemi polnud ning uute filmide ostmine ja eestindamine käis pooleldi põranda all ja põlve otsas, luges sametise hääle ning nauditava diktsiooniga Hannes eesti keelde enam kui 300 filmi.
«Filmi jooksul pause teha ei tohtinud, nii et kõik võimalikud käkid jäid sisse,» kirjeldab ta. «Segasemaid slängikohti kuulasin kodus kümneid kordi ja otsisin Eestis kohaseid ja usutavaid vasteid. Lugeda püüdsin erinevate näitlejate puhul erineva intonatsiooniga, et vaataja jälgimist lihtsustada. Ja andsin endale vägagi aru, et minu tööst oleneb mulje, mis vaatajatele filmist kui tervikust jääb.»
Villemson oigab sageli loendamatute ämbrite pärast, mida trükitakse Eesti telejaamades näidatavate filmide subtiitritesse. Ei saa aru, miks sellise keeletundmatusega tegelased üldse turule pääsevad, kui oskajaid, kes piinlikke vigu eetrisse ei paiska, on ju ometi küll ja küll. Ja tuleb koolidest aina juurde.
Nii nagu tuleb aina juurde ka neid, kes alles alustavad keeleõpinguid. Ja kelle rõõmuks iga natukese aja tagant näidatakse uuesti «Telekooli»-sarja «English for everybody», mida Hannes tegi ETVs aastatel 1979–1984.
Vargsi kõikjal
Kultuuriinimesigi üllatab see number, kui arvukalt Villemson on eestindanud Saksa operette, Inglise muusikale, klassikat ja kaasaega. Sel suvel paiskusid vabaõhulavadele tema tõlgitud «Parvepoisid» Pärnus ja «Evita» Tartus.
«Värsside ja laulude eestindamise alal on mu parim õpetaja, partner ja kriitik vürst Volkonski, kes ise on sel alal ületamatult geniaalne,» tunnustab Hannes. «Temaga olen kätte õppinud ka selle tasandi ja nõksud, kuidas tõlkida klassika tänapäeva nii, et see ikka autentseks jääks.»
Villemson hindab küll Georg Meri tööd toonase Shakespeare’i-tõlkijana, ent peab neid tõlkeid keeleliselt aegunuiks ja olemuselt lugemis-, mitte mängimistekstideks. «Tekib nõiaring: vanade tõlgete pärast ei taheta sellist säravalt igihaljast venda nagu Shakespeare mängida, aga uusi tõlkeid ei rahasta keegi,» nuriseb Hannes. Temal on täiesti küps plaan koos Peeter Volkonskiga kogu Shakespeare uuesti tõlkida ja raamatuna välja anda.
Vähenõudlik amet
Tõlkijate ühine omadus on vähenõudlikkus ja tagasihoidlikkus. Seetõttu on nemad nii raamatute kirjastamise kui ka näidendite eestindamise–lavastamise puhul esimesed, kelle honorari vajadusel kärbitakse. Ja võimalusel ära unustatakse.
Soovite vaadata rahakotti, millega tuleb läbi ajada, arvestades, et «Leari» või «Evita» tõlge võtab aega pool aastat? Palun väga. Viis kuni kümme tuhat krooni, miinus maksud. Pluss saaliprotsent — pool kuni kolm.
Kusjuures majandamisvajadus ei luba tõlgitavat materjali sageli ise valida ka. Tellimusel on kindel minek, oma valitud väärispaladest võib mõndagi sahtlisse jääda. Hannesel ei ole seda õnneks eriti juhtunud.
«Oh, ja mul on ju selline tasuta lisarõõm nagu kaif näitlejate õnnestumiste üle. Kas või see, kui erinevalt, ent mõlemal juhul vapustavalt võimsal tasemel mängivad minu tõlgitud «Teatrirüütlit» Jüri Lumiste ja Jüri Aarma.»
Kuna tõlgist isa teeb enamiku tööst kodus arvuti taga, on kuueaastasel Stellal ja varsti kolmeseks saaval Steve’il juba selge, et papa toob tähtsad jutud sodipodikeeltest eesti keelde ja siis saavad kõik eestikeelsed inimesed neist osa.
Lastega kodus,
samas tööl
Lastega kodus, aga samas ka tööl olles — vaimset tööd ei saa ju ukse taha jätta, kinni keerata ega mõtlemast lakata — ahastab Hannes aeg-ajalt selle üle, kuis küll õde-venda pisiasjade pärast tuliselt kakelda ja maailmalõppu korraldada võivad. Ent ta mõistab täiesti, et see on uute inimeste sotsialiseerumise loomulik käik.
Õnn on see, et muusikalide laule tõlkides saab ta Vanemuise koori lauljanna Marikaga koostööd teha. Kui muidu kipub naine pidevalt peadpidi töös olevat Hannest vaikselt ja leplikult välja kannatama, siis «Evita» laule tõlkisid nad koos. Abikaasa laulis inglise keeles ette, Hannes eestindas. Siis kontrolliti Maarika näitel, kuidas laul välja kukkus. Ja Volkonski tegi perekondliku kuldmuna pärast ikkagi maatasa.
«Keelemehed peavad hoolitsema selle eest, et kvaliteetkeel säiliks. Kirjastused selle eest, et kriminaalsuseni kobad tõlked toimetamata trükki ei pääseks,» on Hannese seisukoht.
Erialasõnavara võõrkeelsust ei pea ta eriliseks ohu märgiks: «Et käibesse ja kõnesse ilmuvad võõrsõnad, on sama loomulik ja ohutu kui nõukogudeaegne «pakaa» ja «pohhui» meie igapäevakeeles. Eesti keel pole kaugeltki nii abitu ega nõrk, nagu juba harjumuspäraselt oiatakse. On piisavalt vastupidav, jõuline, arenev ja püsiv, et sellesse keelde ümber panna parim, mis maailmas kirjutatud.»
