Tõnis Kaasiku eneseleidmine


Endine keskkonnaminister TÕNIS KAASIK on mees, kes oma unistused ellu viinud ja ka iseendaga rahu teinud.

Jalutame Tõnis Kaasikuga (58) mööda mereranda Klindimõisa matkarajal. Laine mühiseb. Siinsamas on Eesti kõrgemaid jugasid — Valaste. Aeg-ajalt jääb teele mõni merre kukkunud puu.

«Miks ma tulin. See koht võlub mind. See pangaalune mets, juga, mõisapark,» räägib mees, kes on Ida-Virumaa pankrannikule rajanud Saka Cliff Hotelli. Tegemist on üheaegselt putiikhotelli ja Balti klindi külastuskeskusega.
«Ma olen väga positiivselt üllatunud. Oma arust võtsin väga suure riski, kui hakkasin siia jumalast unustatud paika hotelli rajama.»

Kaasik on projekti paigutanud paarkümmend miljonit krooni — nii enda raha kui ka panga raha ja ka infrastruktuuri toetust.
«Ma olen siin saanud juba mõnda aega tegelda südamelähedaste asjadega,» ütleb mees, kes on töö ja mõtete järgi idavirumaalane juba viisteist aastat.
Ida-Virumaale tõi aga tallinlase, kelle põliskodu on Viimsis, hoopis Sillamäe uraanijärve katmise operatsioon.

Hingekriipiv tudengiaja mälestus
Tõnisel on Saka kohta oma legend. Aastal 1971 kirjutas ta Tartu ülikooli üliõpilasena diplomitööd teemal «Põhja-Eesti pankrannik ja joad». Kaunil kevadpäeval mõõtis tudeng seal Saka juga — ning Vene piirivalve arreteeris ta ja viis kordonisse. Tuvastati piirirežiimi rikkumine. Hiljem kirjutas ta oma diplomitöösse pahameelega lause: Saka väärib paremat.
Nii ka juhtus. Kui Kaasik kolmkümmend aastat hiljem luges, et riigi enampakkumisel on kolmandat korda Saka mõis, ei saanud ta rahu: «Ma ostsin selle koha ära.»

Tänaseks on Saka mõisa kõrvalhoonesse rajatud putiikhotell ja kunagisest Nõukogude Liidu piirivalve prožektorihoonest on saanud turistide vaatetorn ja minikonverentsikeskus supervaatega Soome lahe keskosa saarteni — Suursaar, Suur- ja Väike Tütarsaar, Ruukeri saar. Samu nimesid kannavad ka tornihoones paiknevad matkajate ja turistide teenistuses olevad koolitus- ja seminariruumid.

Kogu kompleks, kaasaarvatud pankrannikust alla viivad trepid, on teinud Haljala Ehitus. «Hea, kui on kindel ehitaja, keda usaldada ja kellega olla leplik, kui asjad venivad. Ma ei kujutaks ette, milline ehitusorganisatsioon oleks viitsinud kas või nende treppidega jännata. Nad tulevad avantüüridega kaasa, püüavad ja otsivad,» räägib Kaasik. «Inimesi tuleb hoida ja vahel tuleb töötajaid taksodega viia-tuua. Kõik räägivad, et loome maale töökohti. Kuidas seda lood, millisesse külla, vahemaad on suured. Aga kui keskööl restorani sulgeme, siis inimesed peavad koju saama.»

Uraanijärve likvideerimine
Tema suurim keskkonnaprojekt on hoopis Sillamäe jäätmehoidla katmine. Teatavasti toodeti Sillamäel aastaid radioaktiivsed materjale, selle tulemusena tekkis väga suur «uraanijärv», mille puhul kardeti selle valgumist merre.
«Keegi ei taha investeerida raha kohas, kus asub avatud uraanimülgas. Võib-olla kõlab see jõhkralt. Kuid potentsiaalne oht oli olemas ja see tekitas negatiivset mainet kogu piirkonnale,» räägib Kaasik, kes oli 90ndatel esimeses kahes valitsuses keskkonnaminister — Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses ja Tiit Vähi valitsuses. Viimase mehe kutsel saabus Kaasik Ida-Virumaale ja Sillamäele.
«1999. aastal oli finantseerimisskeem olemas, 2000 sai töid alustada. Saksa firma Wismuti kontseptsiooni järgi toimuvad saneerimistööd lähevad maksma ühtekokku ligi 350 miljonit krooni.»

Töö käigus ehitatakse hoidla peale mitmekihiline kate, millest olulisem on veekindel savikiht. Sinna peale tulevad drenaažikihid ja külmakerke kihid ning muld — nii et mägi roheliseks läheb. «Kaks suve läheb veel, kuid kõik teavad, et kogu see probleem on kohe-kohe likvideeritud,» räägib Kaasik.

Naine on rahul
Kaasikul tiksub Sillamäel ka kaasaegne pliiakude utiliseerimise tehas. Ärilises mõttes on viimane hoopis kasulikum kui hotell, kuid hingele pakub see vähem. Aga olgu öeldud, et ka positiivsed rahavood on elus väga tähtsad!
«Ma ei ole kunagi tahtnud teha poliitilist karjääri. Kui sul ei ole muud tausta, siis sa muutud karjääripoliitikuks.» Kaasiku sõnul on hea, kui poliitikul on ka teine eriala ja koht kuhu minna — see annab inimesele enesekindlust. Mõistagi ei pea ju siis muretsema eluliste asjade pärast, nagu mis saab endast, lastest ja naisest. «Sellisena on kergem töötada, otsustada ja kergem lahkuda. Mina tulin keskkonnakaitsest ja läksin sinna tagasi,» seletab Kaasik.

Täna võib ta endaga rahul olla. «Kui sa iseendaga oled leppinud ega ole iseendaga konfliktis, on kõik hästi. On ju inimesi, kes on endaga konfliktis, siis nad on ka teistega konfliktis. Sisemine rahu ja tasakaal peab paigas olema, siis loksuvad ka muud asjad paika.»

Kas ka abikaasa on rahul? «Ikka, kõik naised tahavad, et tema mehel oleks väärikas tegevus. Kui teised hindavad, siis hindab sind ka oma abikaasa. Naine tahab, et mees oleks oma, aga ka seda, et teised naised vaataksid ja kiidaksid meest,» teab Kaasik ja istub sportlikku tumedasse Saabi. Et vurada pealinna suunas.